8.04.2013 (päev 6): Berducedo-La Mesa-Grandas de Salime, 19,6 km

Camino Primitivo  5. etapp: Pola de Allande - Berducedo (17,2 km) - La Mesa (4,4 km)

Camino Primitivo  6. etapp: La Mesa - Grandas de Salime (15,2 km)

Meil on saanud kombeks ühisärkamine. Mari ja Eva on tavaliselt esimesed ärkajad, kes hellalt, kuid kindlalt peksavad ka teisi ülesse. Oleme sellega nõus. Bernt, kes tavaliselt ööbib pansionides, üheneb meiega hommikuti 8.30 paiku. Sellele järgneb ühine kohvijoomine ja päeva planeerimine. Alberguetes, kus on korralik köök ja kööginõud valmistame koos hommikusööki.

Jalutust alustame samamoodi koos. Alguses Mari ja Jonathan püsivad koos meiega, kuid umbes 5 km möödudes jalutades omas tempos kaovad meie silmaringist. Päev algab ülesmäkke minekust. Bernt hoiab esialgu meiega. Tõusule järgneb järsk minek alla, mida nad Evaga otsustavad vallutada joostes. Mina selle kohapealt olen ettevaatlik ning eelistan liikuda vaikselt.

Eva ootab mind all ning edasi jalutame temaga kahekesi. Näeme kaugelt, et Bernt jõudis Mari ja Jonathani järele.

Camino Primitivo on lõpmatu üles- ja allamäkke minek. Kui eelmisel aastal sain Camino del Nortel mägede vallutamisega ilusasti hakkama, siis seekord tunnen ennast nõrgemana. Kõik algas märjadest jalatsitest ning villidest, seejärel aga uued saapad tekitasid mulle valu hüppeliigestes. Allamäkke minekul seda on eriti teravalt tunda. Lisaks sain esimest korda elus tunda valu põlvedes. See tekkis just allamäkke mineku ajal, kuid õnneks ka sellega piirdus.

Sarkastiliselt naeran, et "старость не радость".

Täna kannan oma uued ja vanad jalatsid vaheldumisi. Üritan hoida vanu kuivana. Kui tunnen, et nad hakkavad märjaks minema, siis vahetan.

Vaheldumisi tibutab vihma. Meil on hea meel, et enam ei ole nii külm nagu eile. Tänane ilm on meie arvates koguni väga ilus. Sama on ka teekond. Ülevalt avaneb fantastiline vaade veekogule, mida ümbritsevad mäed. Jalutamegi täna sellest veekogust ringiga üle.

Imetlen tänast teekonda. Eriti mõnus on metsatee, mis on paksult kaetud pehmete lehtedega. See teeb jalutust eriti mõnusaks. Mõnedes kohtades on teele kukkunud puud, millest ronime üle või alt läbi. Eva eelistab esimest, mina viimast. Ma imestan, kui heas vormis on võimalik olla vanuses 65. Vanaemaks ma teda küll ei nimetaks. See ei puuduta vaid vanust, kuid ka tema suhtumist ellu. Ta on nii nooruslik ja elav.

Peale tamme ületamist järgneb jalutus mööda carreterat. Tammest paremale jääb mahajäetud "city of ghosts" nagu me ta nimetasime. Ilmselt seal kunagi elasid ehitajad. Nüüd aga kõik majad on tühjad. Veehoidla ja vaade tammest alla on muljetavaldavad. Tekkib lausa väikene kõrguse hirm.

Tihedate vihmade tõttu mägedest voolavad alla jõed. Ümberringi õitsevad metsikud kirisipuud ning kollakad ja roosad põõsad. Tee viib  taaskord vaikselt ülesmäkke.

Viimane teelõik, mis viib Grandas de Salimesse kulgeb samuti metsateel. Siin tunnen ennast väga koduselt. See meenutab mulle Nõmme metsaradu.

Karjun hirmust, kui näen teel ussi. Eva, kes on erialalt bioloogia õpetaja, rahustab mind sellega, et tegu ei olegi üldse ussiga. See pidavat olema hoopiski ussiks maskeerunud sisalik, kes ei ole üldse ohtlik. Eva laseb tal roomata ligi ning lausa oma jalatsitest üle. Ilmselt ta tõepoolest teab, millega on tegu.

Grandas de Salime on siuke nooremapoolne küla, kus ilmselt elavad tammel ja elektrijaamas töötavad inimesed. Keskuses on üksikud ajaloolised hooned. Linna sisenedes hakkab taaskord sadama, kuid jõudes südalinna vihm jääb ära. Jonathan ja Mari ootavad meid kohvikus ning näitavad teed albergueni, mis on peaaegu uus.

Õhtu on väga rahulik ja lõõgastuv.

Esialgu tahtsin veeta veidi aega omaette. Selleks läksin natukeseks jalutama linna ning seejärel leidsin ennast raamatukogus. Seni esimene koht teel, kust sai kasutada interneti. Kirjutasin kirja koju ning sain kiirelt ka vastust. Kõik on korras. Sandra on terve ning Risto saab temaga ilusasti hakkama. Ka minu vanaisal on kõik hästi. Olin ta pärast mures kuna tal oli eelmisel  nädalal operatsioon.

Kaheksaks jõudsin alberguesse, kus Mari juba valmistas toitu. Bernt jõudis kohale ka umbes samaks ajaks. Ajasime taaskord jutu, mängisime malet ning lihtsalt puhkasime koos. Albergues on täna peale meid veel 3 hispaanlast. Kahega neist saime tuttavaks eile. Nad ei räägi inglise keelt, kuid see meid ei sega. Mida edasi, seda paremaks muutub meie keeleoskus. Hispaania keel polegi üldse keeruline.

Eile tegin massaaži Evale ning täna kavatsesin teha Marile. Nüüd aga tundub, et ise vajan seda. Mari hoolivalt ulatab mulle kreemi, mis leevendab lihasvalusid. Ta on minu ingel.