aprill 18, 2013

18.04.2013 (lõpp): taaskohtumiste päev Santiagos ja kojusõit

Täna on mu selle aasta viimane päev Hispaanias. Naudin hommikust jalutuskäigu Santiagos. Hommik on minu jaoks vaidlematult lemmik aeg, et näha Santiago de Compostelat oma hiilguses ja värskuses.

Palverändurite kontor

Täna jalutan seljakotita. Jätsin asjad, mida hetkel enam ei vaja, palverändurite kontorisse. Proovin oma pangakaarte veel mõnes pangautomaadis, kuid tulutult. Lõpuks jääb silma Deutsche panga ATM. Katsetan ning taaskord juhtub väike ime - raha tuleb! :) I love Deutsche Bank!


Enne kella 12 jõuan katedraali. Eva ja Erwin on juba kohal. Jalutan suure naeratusega nende poole. Eva teeb meid Erwiniga tuttavaks. Erwin näeb üsna noorelt välja. Ma ei ütleks, et ta on peaaegu et 70-aastane. Ma kujutasin teda ette teistsugusena. Ei ole tal ees ei paksu kõhtu ega peas valgeid juukseid.


Täna on neljapäev ning missa on botafumeiro'ta. Oleks tahtnud, et ka Eva näeks võimsamat tserimooniat botafumeiro lennutamisega, mida kogesin eelmistel aastatel. Eval on aga juba tekkinud idee jalutada Camino via de la Platat järgmisel aastal ning siis jõuda Santiagosse pühapäeval.

Peale missat lähme koos Eva ja Erwiniga sööma lõunat Casa Manolosse. Toit on seal tõepoolest hea.


Märkan taas ka "uut" Bernti, ta tervitab Evat ja Erwinit, kuid hoiab siiski meist eemale. Lepime kokku, et enne minu lahkumist viie paiku joome koos kohvi palverändurite kontori vastas asuvas kohvikus. Ka Berntile meeldib see koht.


Peale missat kohtume peaväljakul ka säravaid Hispaania poisse, sh Joset. Nad on jõudnud Santiagosse täna hommikul.


Jutustame Evaga Erwinile läbitud teekonnast ning räägime üldiselt elust-olust. Oleme koos viimased tunnid ning seejärel ütleme teine teisele hüvasti. Meil on väike lootus kohtuda sel suvel Austrias (mul on juuliks planeeritud puhkus Viinis ja selle ümbruses). Eva on soovitanud mulle kohti, mida peaksin kindlasti nägema ning mainis, et ka Austrias on olemas huvitavad palverännuteed (Austrian via Sacra to Mariazell).


Imetlen katedraali ilu ning käin kummardamas ka apostel Jaakobuse haual. Kas ma tõesti usun sellesse, et siin asuvad apostli säimled? Emmm... Võiks ju nii olla, samas ega ma kindel ei ole. Legend on legend ja traditsioon on traditsioon.


Katedraal ei tekitanud minus kunagi eriliseid emotsioone. Arhitektuur on vaidlematult ilus ning kui katedraalis on vähe rahvast, siis seal valitseb rahu. See meeldib mulle.


Koht, mis aga mulle on tõepoolest väga südamelähedane on hoopiski Plaza de Obradoiro.


Mulle alati meeldinud  tundide kaupa istuda maas katedraali vastas ning jälgida ümberringi toimuvat, mediteerida või hoopiski kirjutada.


Eriti mõnus on aga siis, kui ka päike on väljas. Nii nagu täna!


Olen tänulik Primitivo tee kogemuste ja kohtumiste üle. Olen taaskord avastanud enda jaoks midagi uut ning õppinud märgata ja tunda nii üht kui ka teist. Seekord olles siin tunnen rahu ja rahulolu. Nüüd on aga aeg sõita tagasi koju oma päris perekonna juurde. Seekord ma tõesti igatsen Teid!


Uute kohtumisteni, Santiago de Compostela!


**********************************************************************************


THE END!

**********************************************************************************

aprill 17, 2013

17.04.2013 (päev 15): Santa Irene - Santiago de Compostela (23,1 km)

Camino Primitivo 12. etapp (Camino Frances): Melide - Ribadiso (11,1 km) - Arzua (3,1 km) - Santa Irene (16 km) - O Pedruzo (3,1 km)
Camino Primitivo 13. etapp (Camino Frances): O Pedrouzo - Santiago de Compostela (20 km)

Täna ärkasime esimetena hoopiski meie. Hiilisime vaikselt magamistoast välja ning toimetasime edasi köögis. 

Esialgu jalutame mööda maanteed. Tee äärde jääb väike hotell ja restoran, mis tundub olema hommikusöögiks lahti. Saime esimest korda väga imeliku maitsega kohvi, mis oli pärit kannuga kohvimasinast. Väga lahja ja maitse jättis tõepoolest soovida parimat. Äkki meid on siiamani hellitatud?

Turistide grupp, keda nägime eile Casa Verdes, ööbis samas hotellis ning reisijad venivad paari kaupa hommikusöögi saali.


Eeldasin, et  näen täna teel meeletuid rahvamasse. Nii see oli eelmisel aastal. Olin väga imestunud, kui jõudes Pedrouzosse nägin inimtühja linna. Imelik, lausa veidi kõhe.

Teel on nüüd väga palju kohti, kus saab süüa ja kohvitada. Teine katse saada head kohvi, millega oleme vahepeal jõudnud juba ära harjuda. Oh jeerum - jälle ebaõnn. Saime vähemalt teada, et täna ööbis riiklikus albergues O Pedrouzos 30 inimest ning veel umbes sama palju eraalberguetes. Kõik pidavat olema juba teel selleks, et jõuda missale, mis algab kell 12. Hilisemad ärkajad (ehk siis meie) ei jõua õigeks ajaks kohale.


Meil pole kiiret, missale me täna ei lähe. Homme on ka päev. Vahepeal käib peast läbi mõte jääda ööseks Monte de Gozo alberguesse, kuid jalutades see idee haihtub iseenesest.



Täna on esimene päev, kui päike paistab nii tugevalt, et higi voolab ning iga lühikese aja tagant tekkib janu.

Palverändurite traditsiooniline vann ehk siis väike jõgi-allikas, kus oli (on siiamani?) kombeks puhastada ennast higist ja tee tolmust. Räägitakse, et enne sisenemist Santiagosse palverändur pesi ennast, pani selga korralikud riided ja astus uhkelt edasi. Ometigi jäi palverändurile külge ainult temale omane aroom ja näoilme. 


Veel mõned inimesed jalutavad meist mööda. Neid siiski pole nii palju. Paistab, et kellelgil pole enam kiiret. Liigume vaikselt edasi. Meile tundub, et tänane teekond on pikem, kuid on kirjas. Ilmselgelt pikem.


Endiselt imestan, et ma ei tunne seda teed ära. Olen käinud siin eelmisel aastal ning ainuke tuttav koht on Monte do Gozo - Pisarate Mägi.


Monte do Gozolt on näha Santiago de Compostelat. Olen näinud raamatutest pilte suurtest palverändurite kujudest, mis pidavat asuma kusagil Pisarate Mäel. Nende rändurite pilgud on suunatud katedraali poole. Märgistatud camino suunas neid kujusid siiski ei ole. Ometigi need tähendusrikkad kujud peavad kusagil siin olema.


Olen alla andmas, kuid Eva käib peale, et me peame leidma neid "õigeid" kujusid. Paavsti monument ei ole üldse SEE.


Jalutame hiiglasliku Monte do Gozo albergue suunas, väravast läbi ning oh ime - seal kauguses nad paistavadki.


Vaatan Santiago suunas, kuid katedraali siiski ei näe. Linn on kasvanud liiga suureks. Proovin suurendada pildi kaamera abil, kuid ka minu kaamera jääb selleks ilmselgelt liiga nõrgaks.


Santiago on nüüd nii lähedal. Monte do Gozol tekkib ka hetk, kui tunnen suurt rõõmu Santiago nägemisest ja peatsest kohale jõudmisest.

Jalutame edasi ringiga nooltega märgistatud teekonna suunas.


Oleme Santiagos. Ülikooli linnaku lähedal on mõned kohvikud, mis on praegusel kellaajal siiski lahti. Puhkame seal veidi, ma vahetan riided ja kammin ennast ilusamaks :) Eva naerab mu üle.


Evat ootab Santiagos tema abikaasa Erwin. Homme õhtul nad sõidavad koos puhkama Portugali. Eva on õnnelik selle üle, et varsti kohtub oma mehega, samas on ka kurb, et camino on peaaegu läbi ning ka meie peame varsti ütlema teine teisele hüvasti.


Eva peab ostma bussipiletid Portosse, kuid tal ei ole kaasas piisavalt raha. Siiski otsustame minna bussijaama, et uurida, mis kell homme väljuvad bussid. Meie suureks imestuseks näeme bussijaamas Jonathani. Wau, millene kokkusattumus. Uskumatu! Meil polnud lootustki näha Santiagos ühtki tuttavat hinget. Jonathan jutustab meile oma camino seiklustest, surfilaagrist, kuhu ta täna sõidab ja Marist. Nad on jõudnud Mariga Santiagosse juba 4 päeva tagasi ning Mari sõitis Portosse, et jalutada sealt Camino Portuguesi. Ta on ilmselt juba teel ning nii Jonathan, kui ka nüüd Eva loodavad näha jalutavat Marit bussiaknast.

Proovin võtta bussijaama pangaautomaadist sularaha, kuid see ei õnnestu. Seda oli ka oodata. Kolmandat aastat järjest jõudes Santiagosse ei tööta siin ühtki mu pangakaart (Swedbank). Iga kord loodan, et midagi on muutunud, kuid kõik on endine. Võin unustada šoppingust Santiagos, uuest pluusist ja pükstest, millest olen juba mõned päevad unistanud.


Jalutame edasi vaikuses. Eva läheb katedraali ja mina peaväljakule. Olen otsustanud, et täna ma katedraali ei lähe.


Mind valdavad väga mitmekesised emotsioonid ja tunnen segadust. Istun peaväljakul vaatan kord katedraali, kord taevast.


Järsku hakkavad voolama pisarad. Iseenesest. Ma ei saa neid peatuda, kuigi mul ei ole üldse soovi nutta. Noh mida nüüd? Ma ei ole nii emotsionaalne inimene, ma ei ole isegi ühtki filmi ajal hakkanud nutma mistahes traagiline see ka poleks. Üritan hoida pisarad tagasi. Mulle ei meeldi nutta. Eva tagasitulekuks mu nägu on kuiv. Samas ta vist märkab, et ma käitun veidi imelikult ning ilmselgelt vajan aega omaette olemiseks.


Eva pakkub mulle kohtuda õhtul Casa Manolos, kuid ma ei tunne, et täna tahaks minna välja. Kohtume homme peale missat katehedrali ees. Kallistame ja naerame teine teisele. Ma tean, mida sa tunned. Ma tunnen sama.


Pikutan veel veidi aega peaväljakul, seejärel lähen palverändurite kontorisse ning Seminario Menori. Õhtul jalutan vaikselt ringi Santiago tänavatel. Vahepeal istun taas peaväljakul, et kirjutada alla postkardid, mida plaanin saata homme oma vanadele camino sõpradele ning ka Evale. Tagasiteel alberguesse kohtun juhuslikult "uue" Berntiga. Ta on Santiagos üksi ning tunneb rõõmu meie taaskohtumise üle. Joome koos kohvi ning jalutame edasi kuni poole kümneni. Kümneks pean olema tagasi albergues kuna siis pannakse albergue uksed lukku.

Täna mul ei tule pikalt und...

aprill 16, 2013

16.04.2013 (päev 14): Ribadiso - Santa Irene (19,1 km)

Camino Primitivo 12. etapp (Camino Frances): Melide - Ribadiso (11,1 km) - Arzua (3,1 km) - Santa Irene (16 km) - O Pedruzo (3,1 km)

Läbi kõrvatroppe kuulen äratuskella. Kell ei ole veel isegi 7. Vedelen edasi voodis. Järgmisena hakkab kostma itaallaste lõpmatu meeletu kiirusega jutt, mis kõlab nagu kõva bla-bla-bla-bla-bla... Albergue hakkab värisema kuna kõik magajad järsku hüppavad oma voodidest püsti. Voodis enam pole mõtet vedeleda. Tuli pannakse põlema. Nii varakult ei saa veel teele asuda - päike ei ole veel tõusnud ning väljas on pime! Kas tõesti inimestele on vaja hommikul 1,5 tundi, selleks et panna ennast riidesse ja pesta hambad?

Lahkume Evaga toast enne kõike neid varajaid ärkajaid. Söögisaalis ei ole kedagi seega saame rahulikult teha endale võileivu, teed ja vaikuses süüa. Lahkume alberguest vahetult enne kaheksat. Hea oleks veel tunnike magada, kuid täna see oli võimatu. 


Päike alles hakab tõusma ning õues veel valitseb öine jahedus. Maa on kaetud uduga.


Täna proovime mitte lasta ennast häirida. Inimmassid on meile nii harjumatud, kuid peame sellega leppima. Me teadsime ette, et jõudes Prantsuse teele tuleb oluliselt rohkem inimesi. Udu püsib Arzuani. Päike vaikselt tõused ning udu haihtub.

Arzuas mulle meenuvad hetked eelmisest aastast, kui jalutasin Põhja teel. Mäletan hästi, kuidas lahkuda linnast, kuid edasine teekond on mälust kustunud.


Leppimise ja aktsepteerimise asemel moodustame märkamatult enda ümber hoopiski kaitsekihti. Lihtsalt jalutame edasi ja ei pane teistele ränduritele tähele. Tundub nagu oleks terve tänane tee kõnnitud udus. 


Peatume Casa Verdes, mis asub tee ääres. Kole (üldse mitte atraktiivne) koht, üsna räpane nii seest kui ka väljast, kuid tellitud bocadillo on seni söödust kõige värskem ja maitsvam.


Pidin lausa pildistama. See on ühe inimese ports, mis on ilmselgelt liiga suur. Sõin pool ära ning ülejäänud võtsin teele kaasa. Mega hea!


Esialgu olime Evaga siin ainsad palverändurid, ajasime jutu ka baaris töötava väga sõbraliku naisterahva ja kohaliku vanamehega. Tundub, et naisele meeldis, et me suhtlesime nendega ning oma poolehoiu avaldamiseks ta kallas meile muuseas ka väikest šnapsi. Mõtlesin keelduda, kuid Eva tegi nägu, et ma ei tohiks seda teha. Ohhh, kallasin seda kibedat jooksi enda sisse. Huuuuh! Kõik naersid minu üle. Naisterahvas palus meie passe ning pani tähele, et me peatusime ka Mapi juures. Tal oli selle üle hea meel. Tundub, et ta tunneb Mapit isiklikult. Ka tema joonistab meile oma eksklusiivset sello't.


Peatselt jõudis alberguesse ka palverändurite grupp. Väga puhtad ja ilusad inglastest rändurid väikeste seljakottidega. Inimesed järjest astusid sisse ning välja. Teenindaja näitas neile sello't, teistsugust. Hiljem saime teada, et need olid bussiga rändajad, kes jalutavad lühikest maad, siis sõidavad järgmisesse kohta bussiga jne kuni Santiagoni. Neile ei joonistata sello't, vaid pannakse passidesse tavalist igavat sinist pitsatit. Nii nähakse järgmises kohas, et tegu on pigem turistide, kui palveränduritega.

Hakkame liikuma edasi. Selleks ajaks on baari jõudnud ka teised, nö päris rändurid.


Jõudsime Santa Irenesse kella kaheks. Paljud rändurid kõndisid Santa Irenest edasi O Pedrouzesse, et homme jõuda varem Santiagosse. Esialgu olime albergues kahekesi. Käisime pesemas ja seejärel oli hea magada päevaund. Seda sama tunnikest, millest jäi hommikul puudu.

Albergue on korralik, kõik on perfecto, kui eirata seda, et uues puhtusest läikivas köögis ei ole sööginõusid. Aga sellega oleme juba harjunud. See on Galiitsia alberguete eripära, millega peab lihtsalt leppima.

Õhtu veetsime kergelt veinitamas. Istusime tunnike baaris-restoranis. Vein ei olnud eriti maitsev, kuid mis sest ikka. Kõrvale pakuti kohalikud suupisted. Vein tegi meeleolu mängulisemaks ning jalutades tagasi alberguesse naersime südamest vanasse rahakotti peidetud delikatesside üle. Sisenali, pikemalt praegu sellest ei räägi ;)

Meie tagasitulekuks olid alberguesse jõudnud veel mõned inimesed, õnneks mitte palju. Kokku meid oli ainult 6. Avastasime albergues ka kutsumatuid külalisi (kindlasti nende jaoks meie olime kutsumatud) - väikeseid sipelgaid, kellele väga meeldib kõik magus ja kleepuv ning kes uudishimulikult ronivad seljakottide peale ja sisse :( , et leida sealt midagi põnevat. Raputasime oma kotte ning riputasime voodi külge ohutu kõrgusele.

Alustades caminot on inimesed tavaliselt teine teise suhtes väga avatud, kuid lõpu poole paljud muutuvad kinnisemaks ja nurkamaks. Tihtipeale on märgata, et jalutatakse vaikuses. Naeratust kutsuvad esile noored hispaanlased, kes hakkavad lõpu poole laulma patriootlikke laule, viskama nalju ning paistab, et nad tõepoolest tunnevad siirast rõõmu Santiagosse jõudmise üle. Santiago de Compostela on vaid 20 kilomeetri kaugusel. Hinges ühelt poolt on ärevus kohalejõudmise pärast, kuid teiselt poolt on kurbus, et teekond hakkab lõppema.

Homme jalutame SANTIAGOsse!

aprill 15, 2013

15.04.2013 (päev 13): As Seixas - Melide - Ribadiso (~26 km)

Camino Primitivo 11. etapp: San Roman de Retoria - As Seixas (13,6/15,2 km) - Melide (~15 km) 
Camino Primitivo 12. etapp (Camino Frances): Melide - Ribadiso (11,1 km) - Arzua (3,1 km) - Santa Irene (16 km) - O Pedruzo (3,1 km)

Eile õhtul tabasin albergue seinal esimest sääski.

Asusime täna teele 9 paiku. Magasime taaskord väga hästi ning meie hommik kulges samuti väga rahulikult. Tegime hommikusöögiks 4 muna, mida meile andis eile hospitalera. Soojendasime leiba ning tegime pakiteed, mis oli jäetud kööki. As Seixas'es ei ole poodi ning ilma hospitalera abita oleksime täna jäänud ilma hommikusöögita.


Albergue aknast tundus, et täna tuleb sombune päev. Tee kulgeb esialgu ülesmäkke.


Maa kohale on tõusnud paks udu, mis mõne aja mööduses juba haihtub. Taas paistab päike.

Päev algas tõsiselt ilusast värskendavast jalutusest Seixase mäe ümber.


Mäe/künka tipus hakkas ka veidi jahe vaatamata sellele, et tee kulges ülesmäkke.


Kui Seixase mägi sai "vallutatud", siis teele ilmusid huvitavad sildid.


Eva rääkis, et raamatus oli kirjas, et siin pidavat elama üks veidi hullumeelne hipilik naisterahvas nimega Mapi.


Mõni aja pärast ilmus teele suur sõbralik lambakoer ja hakkas hauguma. Ma alguses ehmatasin, kuid Eva ütles, et ta kutsub oma perenaist. Tee ääres seisvast kaubikust ronis välja unine, kuid väga sõbralik keskealine naisterahvas. Ma annaksin talle umbes 38. Naine kutsus meid endaga kaasa ning me järgisime teda. Tundus, et tegu on väga huvitava inimesega. Koer oli muutunud veelgi suuremaks sõbraks, hakkas hõõruma meie jalgade ümber nuiates paid ja silitamist.


Koer ei olnud ainus Mapi sõber ja "elukaaslane". Siin elab lisaks veel 3 kassi. Mapi ütles, et varem tal oli rohkem koeri, kuid ta andis neid ära perekondadele, kes tahtsid neid endale.


Mapi kutsus meid oma pisikese majakese ainsasse tuppa. Ta ise vaheldumisi ehitab oma elamist ning teenib elatist pakkudes palveränduritele oma käsitööd. Me vaatasime ja imestasime. Tegu on kuldsete kätega naisega. Tema elukaaslane pidavat rändama rohkem ringi ning samuti tegelema käsitööga.


Mapi keetis meile kohvi, millele lisas ka kaneeli. See andis kohvile eriti mõnusat aroomi ja maitset.


Veetsime Mapi külas rohkem kui tund aega ning lahkudes soetasime endale ka kingitusi. Just selliseid, mis oleks tahtnud osta Santiagost, mis oleks tehtud hinge ja armastusega. Kahjuks leida Santiagost midagi taolist on peaaegu et võimatu, seega teeme ostud ette :)


Mapi joonistas värviliste pliiatsidega meie palverändurite passidesse oma "templit". Vau - mul pole midagi enam lisada. Väga emotsionaalne ja meeldiv kohtumine. Kallistasime ja soovisime Mapile head aega ning tema meile head teed.


Melideni on veel umbes 5 kilomeetrit või veelgi vähem. Tee on endiselt väga ilus.


Jõudes Melidesse teeme peatust pagarikohvikus. Lühikese aja jooksul kohvikust kõndisid mööda vähemalt 10 rändureid. Oleme hämmingus. Kust? Kust kõik tulevad? Camino Frances... Uskumatu! Primitivol oli nii rahulik, vaikne ja ei olnud praktiliselt üldse rahvast. Rinnus on kurbus kuna meie mõnus camino on lõppemas.



Astusime kirikust läbi ning kõndisime edasi. Melide jäi kiirelt selja taha.


Teel on tuttav camino märgistus, mis on veidi soditud ning räbal. Santiago de Compostelani on jäänud ainult 50 kilomeetrit ning seda on tunda.


Me ei ole enam ainsad rändurid teel, kuid ilmselt kõige eraklikumad. Hoiame teistest möödakäiatest veidi eemale.


Loodus on endiselt ilus.



Ribadiso on meie jaoks ilmselt parim valik peatumiseks tänaseks ööks. Albergue asub ilusas kohas jõe ääres. Tegu on väga suure alberguega. Ka inimesi on palju. Registreerimiseks ootame järjekorras, mis on meile väga võõras. Meile määratakse ka voodinumbreid.


Täna toimetame vaikselt ning ei ole soovi suhelda. Käin külma (sooja vett ei olnud) dušši all. Eva otsustab minna hoopiski ujuma jõkke. Vesi seal on päris jahe. Imestan Eva üle. Tegelikult tahaksin ka ise minema ujuma, kuid jõgi tundub olema sügav ja kiire vooluga. Ma endiselt ei oska ujuda.


Albergue territoorium on väga suur. Leiame endale mõnusat paika murul jõe ääres teistest ränduritest veidi eemal. Leidsime taas vaikust ja rahu.


Albergue söögi- ja köögisaal on väga suur. Köögis on olemas pliidid, kuid ei ole ühtki panni ega kastrulit. Kokata siin ei saa. Õhtul läksime välja kuna muud valikut ei olnud. Leidsime söögikohta, mis tundus enam-vähem meeldiv. Rahvast oli siiski väga palju ning söögi ootasime tükk aega. Jututuju meil eriti ei olnud.  Tellilisin endale pimentos de Padron kohaliku leivaga, magustoiduks tarta de queso ja punast teed. Kui söök oli söödud, siis otsustasin vaadata internetti ning Eva läks alberguesse puhkama.


Õhtuks albergue oli täis rahvast. Paar inglast lugesid oma raamatuid, mistõttu toas põles valgus kella kümneni. Lugemine oli lõpetatud, kuid suurt valgustust keegi ei viitsinud kustutada. Loomulikult inglased ei saanud ka aru sellest, et valgus põleski just nende pärast. Kõik teised juba magasid või vähemalt üritasid seda teha. Tõusin püsti ja kustutasin valgust sest mind, ausalt öeldes, see siiski häiris. Siuke see elu Prantsuse tee viimastel etapidel ongi... või see on hoopiski minu nö "attitude". Üks põhjustest, miks ma siiamani ei ole tahtlikult Prantsuse teel käinud...