september 22, 2011

22.09 - päev 15 (Finisterre - Muxia, ~30 km)

Ärkasin täna kella 7 paiku. Osa rahvast olid juba ärkvel. Minu Camino Finisterre teekaaslased Jonased veel magasid. Tuttavad hispaanlased sättisid ennast minekuks hommikusele Santiago bussile. Mariat ja Mattiast ma enam ei näinud.

Eilne päev oli minu jaoks nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt väga väsitav. Tajusin teravalt, et Camino de Santiago ei ole lihtsalt matk, vaid on midagi enamat. See on uskumatu ja kohakuti ka šokeeriv teekond iseendasse. Tee, mis avab meeli ja silmi.

Veetsin eile Cabo Finisterrel ilmselt 5 tundi või rohkemgi veel. Täna mõeldes sellele mul tekkis tunne, et olin ajaaugus. Ma olin nii eemal, kui eemal saab olla.

Õhtul pakkisin oma asjad kokku ning jäin väga kiirelt magama.


Camino Muxia: Finisterre - Muxia

Camino Muxia: Finisterre - Muxia

Alustasin täna teed üksinda teadmata kuhu poole suunduda. Mul ei olnud üldse ettekujutlust, milline see tee on ning mis ootab mind ees. Nägin internetist vaid mõned pildid Muxiast, kuid ei süvenenud üldse sellesee teelõikusse. Kaardi mul ka ei olnud. Küsisin möödakäiate käest, kust algab Camino Muxia ning nõnda jõudsingi alguspunkti.

Täna tunnen ennast veidi ebakindlalt. Sisehääl pidevalt hoiatab mind olla ettevaatlik ning ei jäta järele. Muutun tasapisi paranoiliseks. Peale eilset kokkupuudet ründava koeraga tunnen esimest korda caminol hirmu. Ma ei karda muud midagi kui seda, et täna põrkan taas uriseva ja kurja koeraga ning seekord olen ma ihuüksi.

Täna on jahe. Väljas on tuuline. Tundub, et eilsest päikeseliset ilmast pole märkagi. Ilm on muutunud totaalselt. Õnneks ei saja.

Peale umbes tunniajalist jalutust jõudsin kohta, kus nägin kahte noolt ning mõlemad viitasid sellele, et need teed viivad Muxiasse. Ühe posti peal oli kirjas, et üks tee viib mägedesse (parempoolne) ning teine on rannikutee (vasakpoolne). Kuna olin juba üsna väsinud mäkkeronimisest valisin rannikuteed.

Minu pettumuseks suurim osa sellest teest kulges mööda sõiduteed. Rannikut nägin vaid üksikud korrad ning see jäi peateelt veidi eemale. Vahepeal pidin keerama metsa ning vahepeal sattusin mingisse külasse. Tee peal ei jäänud ühtki poodi ega kohvikut, mis oleks nähtav või mida ma märkaksin. Päris mitmed korrad mõtlesin, et olin eksinud kuna kollaseid noole teel oli väga vähe ning teisi rändureid ma samuti ei näinud.

PS! See pilt on võetud internetist.
Päev kulgeski nõnda, et ma ei kohtanud ühtki rändurit, kes liiguks Muxia poole. Peale üsna pika jalutust tulid mulle vastu (metsas) paar hispaanlannat, kes väga imestasid, et rändan üksinda. Hiljem põrkasin kokku veel mõnede inimestega, kes samuti liikusid Finisterre poole. Keegi ei peatunud, et ajada natukene jutu ega küsinud mu käest rohkem midagi. Kõik muud kui soovisid "buen camino" ja tormasid mööda.

Mul tekkis tunne, et liigun vastu voolu (või siis hoopiski nemad). Samas tundsin ka seda, et nagu eluski kõik inimesed ei pruugi olla ühel lainel. Mõned ilmuvad mu ellu vaid hetkeks selleks et koheselt ka ära kaduda ning me ei kohtu enam kunagi. Sama on ka siin.

PS! See pilt on võetud internetist.

Viimasel ajal kuulsin üht teist külgetõmbeseadusest. Tundub, et see toimib ka  minu puhul.

Üks kohalik paar sörkis mööda sõiduteed koos oma suure koeraga. Nad olid minust umbes 100 m kaugusel, kui nägin, et üks teine üsna suur koer hüppas kusagilt põõsast välja ning ründas nende koera. Mees haaras tee äärest mingit pulka ning peletas sellega ründajat eemale, tagasi põõsasse. Nad jätkasid oma sörkimist ning kadusid üsna kiirelt mu silmapiirilt. Korraks jäin seisma ning mõtlesin, mida edasi teha. Arvasin, et see koer raudselt nüüd istub põõsas, on ärritunud ning ootab oma järgmist ohvri - mind! Kogusin jõudu ning valmistusin võitluseks. Kõnnin kiirelt põõsast mööda ning pääsen eluga. Koer on kadunud.

Teine kord nägin põllu peal kahte koera, kes koheselt pöörasid mulle tähelepanu. Põllul töötas ka üks vanamees. See andis mulle usku, et need kaks koera ei pruugi mind rünnata, kuid siiski... Olin taas valmis lahinguks. Ohkasin kergendatuult, kui pääsesin ka sellest takistusest mööda.

Rohkem koeri õnneks ei tulnud! 

PS! See pilt on võetud internetist. Rand vahetult enne Muxiat.
Jõudsin Muxiasse üsna kiirelt ning suure vaevata. Tänane teekond ei olnud raske ilmselt ka seepärast, et tegu oli jahedama päevaga. Olin üks esimestest inimestest, kes jõudis alberguesse. Tegu on väga kaasaegse hoonega, mis asub kooli vastas.

Albergue de Muxia (Rúa Enfesto, nº 22 Muxía) * 32 voodit, 13-22

Albergue uksed olid lahti, kuid hospitalerot kohal ei olnud. Astusin sisse avarasse fuajeesse ning sättisin ennast mugavalt diivani peale. Viskasin seljakoti seljast, kammisin juuksed, värskendasin nägu märja rätikuga ning jäin ootama kuni hospitalero jõuab kohale. Hetke pärast ta oligi kohal ning ma läksin ta juurde oma credentialiga. Mees vaatas mulle otsa ning küsis kahtlustavalt, et miks mul ei ole tänase päeva jooksul credentialis ühtki templit. Vastasin, et tee peal ei olnud ühtki kohta, mis oleks asustatud või kus oleks näha midagi poe või kohviku taolist. Siis mees võttis välja nimekiri kohtadest, kust tavaliselt saab Finisterre-Muxia teel templeid. Ma ei osanud selle kohta enam midagi öelda - kehitasin õlgu. Järgmiseks tõestuseks ta palus mu käest näidata pilte, mis olin tänase päeva jooksul teinud. Seletasin, et mu fotokaamera on läinud katki ning seetõttu mul ei ole pilte, mida näidata. Samuti ma ei kohtunud teel teiste inimestega, kes võiks kinnitada, et olin läbinud seda jala. Kinnitasin siiski, et alustasin teed kell 8 hommikul ning kõnnisin jala, üksinda, vahepeal eksisin, kuid siiski tulin JALA. Mees vaatas tükk aega mulle silma (hakkasin lausa kohmetama) ning lõpuks ütles - ma usun sind! Noh väga tore - lõpuks ometi! Sellega läks ikka tükk aega :)
PS! See pilt on võetud internetist.
  
Peale puhkust, mediteerimist ja lühikest uinakut läksin jalutama linna peale. Kõigepealt astusin kohalikust infopunktist läbi. Sealt sain veel ühe tunnistuse (Camino Muxia läbimise eest). Infopunktis olid ka arvutid, mis sai kasutada 15 min e-mailide kontrollimiseks. Kirjutasin kirja koju. Edasi läksin kolama linna tänavatele ning hiljem jõudsin kaljusele rannikule, kus asub Muxia kirik.

PS! See pilt on võetud internetist.

Piilusin kiriku ustest läbi, kuid see oli kinni. Seest tuli sooja hõngu ja küünalde lõhna. See oli rahu.

PS! See pilt on võetud internetist.

Istusin hiiglasliketel kividel ning jalgisin tormist ookeani. Väga võimas vaatepilt. See on õige koht!

**********************************************************************************

THE END!

**********************************************************************************

september 21, 2011

21.09 - Päev 14 (Olveiroa - Finisterre, 34 km)

Minu arvates see on Camino Finisterre kõige maalilisem etapp. Esimene poolik teekonnast kulgeb kõrgel mägedes. See on kõige mõnusam puutumatu loodusega teelõik. Edasine tee viib väikestesse kuurortlinnadesse oma pisikete sadamate, promenaatide ja randadega (Cee, Corcubion, Finisterre ise). Läbipaistev helesinine vesi sätendab päikese käes. Suvisel ajal rannad on tõenäoliselt täis rahvast. Septembris aga lähevad randa ja vette vaid külmaga karastatud põhjamaa inimesed :)

Camino Finisterre 3. etapp: Olveiroa - Finisterre

Täna hommikul poisid ärkasid väga varakult ning seejärel äratasid ka mind ülesse. Ma magasin täna väga ilusasti ja sügavalt, mida ei saa öelda vanemast Jonasest. Tal oli terve öö halb olla ning ta praktiliselt ei saanudki magada. Mõtlesime üheskoos, mis võis põhjustada ta halba enesetunne ning jõudsime järeldusele, et ilmselt eile baaris söödud liha. Veel üks teine rändur oli sama haige.

Alustasime teed pimeduses. Meiega liitus lühikeseks ajaks veel üks vanem peregrino. Poistel olid kaasas taskulambid ning nad sammusid ees. Mina kõndisin vapralt nende järel vahepeal komistades. Esimesed paar-kolm kilomeetrit kulgesid ilmselt mööda metsateed, mis pidevalt viis meid kõrgemale ja kõrgemale. Vahepeal mulle tundus, et kõnnime mööda künka serva ning all voolab jõgi. Ma võisin alnult kujutleda, mis meid ümbritseb. Kõndisin praktiliselt pimesi. Mõni aja pärast kuulsime eespool hääli. Olime jõudnud teistele varajastele ärkajatele (vanem paar) järele...

Tunnikese või veidi vähema aja pärast taevas läks heledamaks. Saabusime Hospitali nimelisesse väga väikesesse külasse (Olveiroast 5 km edasi) ning tegime sealses ilmselt ainukeses baaris peatuse (selline üksildane külm koht). Vaatamata varajasele kellaajale baaris oli juba vähemalt 4 rändajat. Mina aga hommikul ärgates mõtlesin, et me raudselt oleme esimesed teele minejad.
Vahetult enne jõudmist Hospitali meiega toimus üks ebameeldiv juhtum - meid ründas koer. Olime teel, kui märkasime, et üks suur musta lühikese karvaga külakoer seisab keset tänavat ning vaatab meid väga kurja pilguga. Ta hakkas urisema ning jooksis meie poole ilmselge sooviga meid rünnata. Ma tarretusin ühel kohal, kuid õnneks poisid reageerisid kiirelt. Noorem Jonas hoiatas, et keegi ei vaataks koerale silma ning hakkas koputama keppidega vastu maad. Vanem Jonas haaras kiirelt ühe kepi minu käest ning tegi sama. Mina pugesin hirmunult poiste suurte seljade taha. Kõik toimus väga kiirelt. Ühel hetkel olime jõudnud koerast teisele poole teed. Ta endiselt urises ning proovis uuesti rünnata, kuid andis alla ning taganes. Me kiirendasime tempot ning läksime oma teed edasi.

Ma väga kardan selliseid koeri. Ei kujuta ette, mida ma ise teeksin olles tol hetkel teel üksinda. Ilmselt nähes koera taganeksin, kuid mis saaks kui ta jookseks ikkagi mu järele... Poistest on saanud mu päästjad ja ilmselgelt ka minu kangelased! Mul oli nii hea meel, et me kõnnime Finisterresse koos.  

Peale lahkumist Hospitalist üsna kiiresti jõudsime suurema ristmikuni, kus tee hargnes mitmeks. Suunapostil oli joonistatud 2 noolt ning kirjutatud alla, et üks tee viib Finisterresse ning teine Muxiasse. Meie tänase päeva eesmärgiks oli jõuda Finisterresse.

Järgmised 13-15 kilomeetrit teekonnast olid looduse poolest võrratud. Olime kõrgel mägedes, kust igalt poolt avanesid imelised vaated meid ümbitsevale maastikule.  

Hommikusest jahedusest ei olnud enam märkigi. Päike paistis kõrgelt meile otse pähe. Sellise ilmaga oleksin võimeline korraga ära juua kasvõi 1,5 liitrit vett. Kahjuks ainult nii palju mul oligi varutud kaasa terveks päevaks või vähemalt järgmise peatuseni.

Peale umbes 2-tunnist jalutustust kurnavas päikeses olime jõudnud kohta, kust kauguselt paistis helesinine ookean. See andis meile lootust, et varsti jõuame kohale. Tegelikult oli see enesepettus. Olime alles poolel teel. Sama palju oli veel käia.
Õnneks keegi meist ei kurtnud ning me vapralt muudkui astusime edasi!

Suurim osa teest kõndisime vaikuses. Palavus tegi olemise uimaseks (või äkki oli see pigem null-punkti peatsest jõudmisest tingitud kurbus?). Vahepeal vaatasime teine teisele otsa ning ainsaks küsimuseks oli "How are you?"

Esimene küla, mis tervitas meid värskendava mereõhuga oli Cee. Mäe otsast, kust me parasjagu laskusime alla mööda kividega kaetud teed, avanes paradiisilik vaade. Täpselt samasugust pilti saab silmitseda postkaartidel. Paljude inimeste unelmate puhkepaik ent minu jaoks üsna igav turistikas, kus ma ei raatsiks peatuda kauemaks kui üheks päevaks...

Cee's on järgmised eraalbergued:
Albergue O Camiño das Estrellas 30 plazas | 10-12 euros
Albergue A Casa da Fonte 42 plazas | 10 euros
Albergue O Bordón 24 plazas | 12 euros

Teeme peatuse esimeses teele jäävas kohvikus ning puhkame jalgu. Näen sees palju kohalikke, seal hulgas ka naisi. Kõik lobisevad. Baariletil istub minu tütre vanune väga armas pisike tüdruk. Vaatan talle otsa ning järsku tajun kui palju ma igatsen oma last, mu süda hakkab lööma meeletu kiirusega. Ma tahaksin kallistada seda inglikest, kuid siiski piirdun naeratusega.
Enne jõudmist Santiagosse tundsin ennast teel olles suurepäraselt. Olen nautinud vabadust (puhkust, üldjuhul katkestamatut und) ning iga hetke, mis camino mulle pakkus. Esimest korda küsisin enda käest, kas ma igatsen oma last päeval (vahetult enne magamajäämist), kui jõudsin Santiagosse. Olin tol hetkel suures segaduses ning mind valdasid vastuolulised mõtted. Kas see, et ma ei igatse oma last tähendab et ma ei armasta teda piisavalt? Miks ma olen nii rahulik? Mu süda peaks ju lõhkuma soovist ta näha, kallistada, musitada... Pisarad tulid silma... Nüüd olen saanud vastuse küsimusele, mis on piinanud mind kõik need viimased päevad. Ma armastan oma last meeletult!

Veetsime Cee's umbes paar tunnikese puhates (jeeeei, siesta!). Vaatasime veidi ringi, käisime poes ning tegime mereääres pikniku. Juba teist korda caminol olen saanud väga head mahlakat mangot. Mmmm... Selliseid mangosid olen seni söönud vaid Austraalias.

Armastan merd, mägesid ja otse loomulikult mõistlikuse piires soojust!

Jalutades edasi sujuvalt sattume Corcubioni (Finisterreni 14 km). See on järgmine silmale rõõmupakkuv väike kuurortlinn.

Siin pidavat asuma üks riiklik albergue, kuid me ta ei näinud:
Albergue municipal San Roque 20 plazas | Donativo

Cee ja Corcubioni vahel on ilmselt paar või kolm kilomeetrit. See tee on väga ilus ning ma suudans seda täiel rinnal nautida. Hingan värsket mereõhku sügavalt sisse, vaatan päikeses käes sätendavat merd ja rohelust, kuulan merekohinat, uurin paremat kätt asetsevaid huvitava arhetektuuriga elamuid.


Üsna varsti sattume taaskord künklikule metsateele. Ma olen juba harjunud ülesmäge liikumisega. Tänu mediteerimisele ma enam ei hingelda ning mu jalalihased ei väsi nii kergelt nagu alguses. Ilmselt olen nende paari nädalaga kaotanud kaalus vähemalt 5 kilo. Tunnen ennast kergelt.

Jõudes järgmise paradiisirannani ei suuda vastu panna kiusatusele sukelduda vette. Jooksueme vette ning hüppame lainetesse, hullume ning karjume nagu hullud. Õnneks ümbruses ei ole kedagi ning meid ei peeta hulluks läinud palveränduriteks. Meil on lõbus. Jaheda vee mõju on värskendav ja ergutav. Kaugel asuvast rannabaarist kostab latino rütmis muusika ning poistel ei jää midagi muud üle kui esitada kõhutantsu. Nad on tõelised naljamehed ning suudavad mind panna südamest naerda.

Finisterrani on jäänud loetud kilomeetrid. Kaugelt paistab Cabo Finisterre ja imeline Langosteira rand.

Oleme jõudnud kohale. Rand on täis suuri merekarpe. Me korjame mõned kaasa mälestuseks sellest kohast.
Finisterre albergue de Xunta asub sellest kohast veel vähemalt pooletunnilise jalutuskäigu kaugusel (mugava asukohaga südalinnas). Vahepeal kaotame noole, kuid siiski jõuame õigesse kohta.

Finisterres on ka palju teisi majutuskohti, sh hotellid ja eramajutused.
Alberguetest on märkamisväärsed järgmised:
Albergue de la Xunta 50 plazas | 5 euros
Albergue de Paz 28 plazas | 10 euros
Albergue Finistellae 20 plazas | 10 euros
Albergue do Sol 18 plazas | 10 euros

Ostame albergue läheduses asuvast poest jäätised ning märkame linna peal jalutavaid Mariat ja Mattiast. Imestan, et nad on juba jõudnud kohale. Nad näitavad meile õiget suunda ning me lähme alberguesse. Sõbralik hospitalera täidab meie Camino Finisterre tunnistusi ning annab neid uhkelt meile üle. See tunnistus näeb välja palju ilusam, kui Santiago Compostela.

Lähme tuppa puhkama. Poisid räägivad omavahel belgia keeles ning ühel hetkel küsivad, et kas ma ei tahaks minna Cabo Finisterrele?

Ma tegelikult olen väga väsinud ning tunnen, et tahaksin enne natukene pikutada. Poisid jätkavad jutu... Tunnen, et nad on muutunud murelikumaks. Midagi vaevab neid. Ühel hetkel ütleb noorem Jonas, et ma peaksin minema Cabo Finisterrele üksinda. Ma ei saanud kohe aru, mis ta selle all mõtles ning küsisin, et millal nad ise kavatsevad minna. Päikeseloojangu ajaks (ma ei teagi, mis kell täpselt päike loojub). Olles juba pooleli unes ütlesin, et ma siis lähen koos nendega. See vastus ilmselgelt Jonast ei rahuldanud. Vanem Jonas tahtis hakata mulle midagi seletama, kuid noorem segas vahele ning ütles kindla häälega "She has to do it alone. She will understand it later!". Selline sõnasõda ajas mul koheselt une ära. Tundsin ennast järsku hüljatuna ning põhjuseta solvatuna, kuigi ei näidanud seda välja. Ma tõesti ei saanud aru, et miks me ei või sinna koos minna. Mis erilist on seal?! Ma tundsin, et vanemal Jonasel oli minust kahju. Minul endal oli.

Pingelise õhkkonna leevendamiseks jutt läheb üle mingile mõtetule teemale... Vanem Jonas hüpab oma narile ning hakkab mediteerima. Ma ronin magamiskotist välja ning laon oma seljakohtist kõik asjad välja põrandale.

 Täna riiete pesemisega ma ei tegele. Kõik tuhmunud, kulunud ja mustaks läinud riided kogun ühte kotti ning viskan kahetsuseta välja. Jätan alles vaid paar särki ning ühed püksid.

Ma tunnen, et tahan vabastada ennast kõigest, mida ma enam ei vaja. See on minu otsus, see on minu vajadus. Ma ei taha võtta endaga koju kaasa midagi, mis meenutaks mulle minevikust, kurbusest, negatiivsetest emotsioonidest, kaotusevalust... Ma leian koti põhjast ka katkise fotoka. See peab ka minema! Ma ei võta kaasa midagi, mis on katkine!!!

PS! See pilt on võetud internetist.


Poisid jäävad tuppa ning mina lähen ära. Üsna kiirelt leian viidet, mis näitab Cabo Finisterre poole. Sammun mööda tee äärt. Ühelt poolt äärest on kaljune rannik, teiselt - sõidutee. Ma ei ole ainuke, kes jalutab. Mõned inimesed juba liikuvad tagasi linna. Bouen Camino! Buen Camino! Naeratan läbi pisaraid neile vastu...

Tee "maailma lõppu" on umbes kahe kilomeetri pikkune ning füüsiliselt ei paku mulle väljakutset. Vaatamata sellele see lühike teelõik on kogu mu camino üks raskemaid. Mul ei ole seljas seljakoti, kuid ma tunnen nagu tassiksin kaasas hunnik kive. Samm on raske ning mul on tunne, et see tee ei lõpe iialgi. Aga ta ju peab lõppema - see on ju tuupik-tee. See on "maailmaa lõpp"!
PS! See pilt on võetud internetist.


Veidi edasi tee ääres seisab palveränduri (Püha Jaakobuse?) skulptuur, mis on suunatud Cabo Finisterre poole. Kõnnin sellest mööda ning pööran taaskord pilgu skulptuuri poole. Mul on tunne, et selle ränduri nägu on kurb ning tal on sama raske nagu minulgi. Tunnen endiselt sammu raskust ning selle skulptuuri silmitsemine teeb mind veel nukramaks.  

PS! See pilt on võetud internetist.


Olen jõudnud tippu. Null-punkt on otse minu ees ning selle ümber on vähemalt 3 poseerivat naervat inimest. See on kohustuslik pilt!
Need inimesed tunduvad olema väga õnnelikud. Mul on hea meel nende üle.

Zombilikult liigun edasi majaka poole ning vaatan ringi.
Mu juurde tuleb Maria ning hakkab midagi seletama, kuid ma ei suuda kontsentreeruda ta kõnele ning vastan midagi huupi. Ta vist üritas seletada mulle, et kes ja kus on. Küsis ka poiste kohta ning ma ütlesin, et nad tulevad veidi hiljem.

Ma leidsin oma teed! Ma leidsin rada, mis viib mind kogunevast rahvast eemale. Ma ei taha olla inimestega, ma tahan olla omaette.
Ma ronin kaljuservast veidi allapoole ning istun suurele kivile otsa. Ma ei kuule enam inimeste hääli ega saginat. Olen üksinda, omaette enda maailmaga.
Ma vaatan ookeant, vaatan taevast, vaatan pilve, vaatan kajakaid, kaljusid, kive... Minu ees avanev vaade on kirjeldamatult ilus!

Mediteerin, üritan vabastada oma pead mõtetest. Mulle nii väga meeldib see tunne, kui peas ei ole ühtegi mõtet.
Ma ei kuule enam sisemist häält, mis räägiks minuga. See on väga hea tunne! Yes! Ma tunnen ennast paremini.

Otsustan, et pean saama kaljust veel allapoole. See on uskumatu, ma ronin kaju servalt alla ning ma absoluutsel et hooli sellest, kuidas ma saan tagasi ülesse. Ma  liigun järjest allapoole.

Kaugele vaadates on ookean on nii rahulik, nii sile. Ent kalju ääres toimub elu ja surma võitlus lainete ja suurte kivilahmakate vahel. Vesi seal mullitab ning ookean röögib pettunult, kui kivid saavad temast võitu.

Päike hakkab liikuma tasakesi allapoole. Taevas muutub värvi,

Üksikud kajakad lendavad mööda. Teistest erinevad tumedad pilved vaikselt liiguvad ühelt poolt teisele.
Ühel hetkel ma tajun, et ma näen enda ees TERVE OMA ELU! See on võimatu ent siiski võimalik.

Mul tekkib meeletu soov karjuda kogu kurgust, kogu hingest, kogu südamest. Ma tahan välja karjuda enda seest kõike oma emotsioone, kogu sinna kogunenud kurbust ja valu, kõike hirmusid ning ka kõike oma deemoneid.

Ma teen esimest katset. Mu suu avaneb, kuid häält ei tule. Ma ei suuda! See on uskumatu, kuid ma ei suuda karjuda, ma ei suuda seda teha. Ma katsetan jälle ja jälle... Ei midagi! Ma pean seda tegema. Ma tahan olla vaba. Proovin veel...

Ühel hetkel annan endale lubaduse, et kas ma lasen oma häälel lennata täna enne päikese täielikut loojangut või pean tulema Finisterresse teine kord ning katsetama uuesti. Kui ka siis ei tule välja, siis käin seal seni kuni suudan lasta ennast täielikult vabaks.

Ma silmitsen imelist päikeseloojangut. Ta on nii eriline!

Päike kaob horisondi taha. Ma hingan sügavalt sisse.

Vaatan ülesmäge ning ei kuule ega näe seal kedagi. "Ma olen vist üksinda", mõtlen ma. Kõik on juba läinud. Hetkel mul on tunne nagu oleksin alles unest ärganud.

Pean kuidagi saama ülesse. Võtan asja rahulikult, kiirustamata astun ühest kivist teisele. Vahepeal kangutan ennast ülespoole. Vahel peatun, et koguda jõudu ja mõtteid. Olen äsja toimunu tugeva mõju all. Lõpuks jõuan ülesse ning avastan, et ma ei olegi üksinda. Cabo Finisterrel on meeletult palju rahvast. Inimmassid liiguvad tagasi linna poole. Mõned lähevad jala, mõned istuvad autodesse. Ma olen hämmingus. Kust järsku tuli nii palju rahvast?!

Sättisin sammu tagasi albergue poole. Tunnen ennast väga hästi. Ma sain aru, mis pidas silmas noorem Jonas, kui ütles et pean minema "maailma lõppu" üksinda. Ma tõesti pidin seda tegema üksinda.

Kõnnin palveränduri skulptuurist taaskord mööda ning vaatan talle otsa. Ma näen ta silmis rahulolu, ma näen naeratuse!
TA NAERATAB MULLE! PÄRISELT!
(ei, ma ei ole hull peast, ma ei tarbi psühotroopseid aineid ega usu müstikasse! ma ei ole ateist, kuid ei ole ka usklik)

"Ooooooookeeeeeeei..."

Ma tunnen, et ma ei olegi jõudnud tee lõppu. Minu tee alles algab!

*********************************

Olen kindlalt otsustanud ka seda, et homme lähen Muxiasse.

 

september 20, 2011

20.09 - Päev 13 (Vilacerio - Olveiroa, 27 km)

Camino Finisterre 2. etapp: Nigreira - Vilacerio - Olveiroa (37 km)
Olveiroas on 2 alberguet: üks on riiklik albergue de la Xunta (asub mitmetes hoonetes, ca 40 voodit ja mõned madratsid, 5 eurot, uksed on lahti kuni 22'ni) ning teine on eraalbergue Hórreo (30 voodit, 12 eurot, oma väike pood ja baar). Viimane asub Olveiroa hubase peatänava alguses, riiklik albergue aga kõnnides natukene edasi. Küla ise on väga väike, kuid äärmiselt meeldiva õhkkonnaga.
Kuna läksin eile õhtul varakult magama, siis hommikul ärkasin kusagil 7 paiku. Poisid veel magasid. Käisin rahulikult dussi all, sõin, pakkisin koridoris oma asju ning läksin õue uudishimustama albergue ümbrust. Oma imestamiseks avastasin, et hoov on mähitud paksusse udusse ning väljas ei olegi praktiliselt midagi näha. Tundsin, kuidas mu keha katub külmavärinaga. Kiirelt läksin tagasi alberguesse ning seni kuni poisid magasid tegin aega parajaks interneris. Ka täna ei olnud mul soovi alustada teed üksinda. Ootamine ei pingutanud mind (tavaliselt tunnen ennast väga häirituna, kui pean kedagi ootama). Tegin kõike oma toiminguid rahulikult ja kiirustamata nagu oleks tegu aeglustatud filmivõttega.

Poisid ärkasid mõne aja möödudes. Huvitaval kombel ma kaotasin järgmiseks paariks päevaks ajataju. Mul oli ükskõik, mis kell parajasti on. Läksime koos õue ning seejärel kõrvalasuvasse baari. Jõin seal kohvi ning poisid sõid hiiglaslikke saiavõileibu. Udu oli läinud hõredamaks.

Meil oli hea meel, et oleme paljudest ränduritest, kes peatusid Nigreiras, 10 km ees. Baaris poisid märkasid paar inimest, kellega nad ajasid eile Nigreira albergues jutu. Siis ilmusid veel paar poistele tuttavat nägu (mul endal on s**t näomälu). Need inimesed olid juba vähemalt 2 tundi teel olnud ning astusid baari selleks, et veidi puhata ja juua kohvi. Paljud lahkusid enne, kui me jõudsime lõpetada oma kohvide joomist. Olime hämmastanud ning vaatasime teine teist imestunud nägudega.

Üle poole tänasest päevast kulges mööda asfalteerituid teid. Vaatamata sellele meid ümbritsev maastik on lihtsalt fantastiline.
Alustame teed mediteerides. Udu on veel üleval ning niimoodi me kõnnimegi umbes tunnike aega. 

Täna olen "aeglastatud võte" meeleolus. Suurim osa hommikusest teest olen vait, mediteerin ning teen vahepeal looduspilte. Mulle õudselt meeldib meid ümbritsev loodus. Hetkel märkan ka pisiasju.

Päike ilmub nähtavale ning on tunda selle aina kasvavat soojust. Võtan pusa seljast ära. Mul hakkab palav.

Meie ümber ei ole enam udu. Ühel hetkel see lihtsalt haihtus jäädes selja taha ning kattes kaugelt paistvaid künkaid (Eesti mõistes mägesid).

Maastik on taas muutunud. Kõnnime kord ülesse, kord alla mööda metsateid. 

Sattume väikesesse külasse, kus korraks oleme sunnitud peatuma. Anname teed lehmakarjale. Neid lehmi on päris palju. Nad lihtsalt jalutavad külast läbi ning tundub, et kindlalt teavad kuhu poole liiguvad. Peremeest ei ole näha.

Naudime samas külas kohvijoomist. Mina tellin lisaks ka jääteed. Tundub, et ka vanemal Jonasel on täna selline mõtlik seisund. Ta avaldab soovi kõnnida veidi aega meist eespool. Oleme sellega loomulikult nõus. Igaühel meist toimub sees midagi sellist, millest me ise veel väga hästi aru ei saa. Camino (?) suhtleb meiega... 

Süvenesime noorema Jonasega jutu ajamisesse ning ei märganud, kuidas eksisime teelt. Vanem Jonas oli jalutanud tükk aega meist veidi ees, kuid nüüd oli ta meie silmapiirilt jäljetult kadunud.

Meie tee aga läks järjest imelikumaks ühel hetkel muutes taluteeks. Läksime küsisime peremehe käest suunda.


Seiklesime veel tükk aega vahepeal ronidest ühest aiast üle. Lõpuks jõudsime normaalsele teele ning nägime õnnistavat noolt. Vaatasime tähelepanelikult ringi ning taipasime, et oleme täpselt samas kohas, kust möödusime umbes tund aega tagasi. Kõndisime ringi lisades oma tänasele teekonnale veel 5 ekstra kilomeetrit. 
Siis kui jõudsime taaskord õigele teele saime tuttavaks ühe ameeriklanna Nikkiga. Ta oli läbinud paar - kolm kuud tagasi Prantsuse Caminot ning oli otsustanud, et ei taha sõita tagasi kodumaale. Ta oli väsinud California glamuurist ning otsustas jääda veel mõneks ajaks Hispaaniasse. Ta tühistas oma lennupileti ning teavitas oma otusest sugulasi ja sõpru. Nikki on ametist juuksur ning teenib hetkel elatisraha lõigates ränduritele sümboolse annetuse eest juukseid. Vahepeal ta on elanud kohalikus talus, kus aitas sealseid elanikke hooajaliste tööde tegemisel.
Edasi jalutame tükk aega kolmekesi. Väljas on õudselt palav ning meie veevarud on saanud otsa. Janu on talumatu ning teel ei paista olevat ühtki kohvikut.

Peale umbes tunnist jalutamist põrgulikult kuumutavas päikeses märkasime tee serval seisvat pudelit. Jõudes lähemale saime aru, et seda pudelit on jätnud meile vanem Jonas. "Oh ime! Taevaline kingitus!" - soojaks läinud vesi maitses kirjeldamatult hästi. Oh-kasime ja ah-kasime õnnest. Nüüdsest teadsime ka seda, et oleme õigel teel.

Janu ei ole enam nii talumatu ning jalutada on jäänud vaid loetud kilomeetrid. Varsti jõuamegi kohale. Vanem Jonas ootab meid albergues mediteerides. Õnneks ta sai hoida meie jaoks ka voodikohad. Näha on, et albergue on täis. Hospitalerot ei ole veel kohal. Oleme õnnelikud.

Hospitalero jõudis kohale vaid kella viieks ning tempeldas meie "credentiale". Vahepeal saime tuttavaks paari hispaanlastega ning meie imestamiseks nägime taaskord ka Mariat ja Mattiast.  

Mõtlesin, et nad sõitsid Finisterresse bussiga, kuid nad siiski jalutasid. Ei tea kus kohas nad eile ööbisid ning hetkel see ei tundugi olema nii väga tähtis. Meil on hea meel teine teist näha.

Kõigepealt lähme poistega kohalikusesse baari sööma ning seejärel teise baari, kus meiega liituvad ka Maria Mattiasega. Õhtu on imeline. Naudime päikeseloojangut. Jutt voolab ning õhkkond on väga meeldiv.

Vahepeal saame tuttavaks ühe vanema paariga, kes on alustanud oma Caminot koduuksest Tsehhimaalt. Nende lapsed on kasvanud suureks ning nad on vabad. Nad ei oska inglise keelt, kuid tundub, et saavad veidi aru saksa keelest. Nad on rännanud juba päris pikalt ning nüüd kavatsevad minna edasi Portosse. Noorem Joonas annab neile oma asjalikku saksakeelset reisijuhti ning mina oma kaardid. Paar tundub olema väga õnnelik selle üle. Seda on näha nende nägudest. 

Kümneks lähme tagasi alberguesse, kus kõike magamistoas olijaid häirib koridori ja toa vahel üsna pikalt põlev valgustus. Samas keegi ei viitsi tõusta voodist ning selle kustutada. Lõpuks mul viskab kopa ette ning otsustan, et just mina pean seda ära tegema. Olles unine, laisk ja kergelt napsine (joodud veini mõju) otsustan, et hüppan kuni lambilülitini mähituna oma magamiskotis. Olen oma missiooni just lõpetamas, kui komistan sirgel teel ning varisen kokku. Toas plahvatub nakatuv naer ning mina suren naerukrampi olles pikali maas. Vot selline naeruteraapia vahetult enne magamajäämist :) Ma ei ole tükk aega niimoodi naernud ning usun, et ka teised mitte.