aprill 03, 2013

3.04.2013 (päev 1): Oviedo - Grado - San Juan de Villapañada, 27,6 km


Camino Primitivo 1. etapp: Oviedo - San Juan de Villapañada

Magasin öösel hästi. Nägin huvitavat unenägu. Olin Pärnu-Jaagupis. Kohalikus kirikus toimus mingi "action". Mul oli missioon. Pidin jõudma kellatorni, kuid mind ootas ees takistus kurja jõu näol. Ingmari-nimeline preester üritas mind aidata ning võttis enda peale võitlust kurjaga. Kuidas kõik oli lõppenud ei tea. Ärkasin nagu ikka kõige huvitavama koha pealt. 


Alustasin jalutust pool kümne. Üsna kiirelt jõudsin äärelinna. Väikesed talumajad, tuttavad hääled ja lõhnad. Lehmad, hobused, lambad ja koerad. Sõnnikuhais vaheldub värskete õhuiilidega. Väljas on umbes 10 kraadi sooja. Esialgu oli jahe, kuid nüüd jalutades hakkas isegi palav.


Tee ääres seisab väike kaabel. Umbes paar tunnikest on jalutatud ning on aeg esimeseks peatuseks. Koht on ka väga sobiv. Leian seinakapist templit (hisp. sello) ning teen sellega märke oma credential'isse. Päike paistab pilvede ja udu tagant.


Camino foorumis väikeseks nimetatud tõus tundub mulle päris suureks. Jalutan rahulikult ning võib olla isegi jään ööseks Escamplerosse, kuhu varsti jõuan (ca 11 km kaugusel Oviedost).


Mu jalatsid on lahtikäimata, seega alles nüüd teen nendega tutvust. Tunnen, et esimesed villid on tulemas. Viimastel kuudel kogunud vaimne väsimus annab endast teada. Mind häirivad aedade taga hauguvad koerad.

Escamplero albergue uksed tehakse lahti alles kuuest. Hetkel on kell üks. Hea meelega jääksin ööseks, kuid ma ei viitsi kuueni oodata. Tundub, et siin ümbruskonnas midagi ei toimu. Ei ole ühtki poodi ega baari. Inimesi ka pole.

Albergue on endine väike koolihoone, mis asub künka peal. Selle hoovist avaneb ilus vaade. Minule seltsi tuleb üks pelglik kass, kellega jagan oma kalakonservi ja juustu.


Väga ilus teekond. Jalutan vaikselt edasi. Mingi hetk camino muutub jõeks. Aina lõbusamaks läheb. Mul ei jää midagi muud üle, kui jätkata palja jalu. Nii umbes 15 minutit. Õnneks põhi on selge ja ma näen, kuhu astun.


Gradost (viieks olin kohal) albergueni on ca 3 km. Alles olin jõudnud linna, kui hakkas pihta padukas. Kümne minutiga olin läbimärg. Need viimased kilomeetrid tundusid mulle lõputuks. Pealegi tee suundus taaskord ülesmäkke. Istusin keset teed maha. Väike sõim käis asja juurde. Oleks jäänud Escamplerosse, oleksin hetkel puhanud ja soojas, kuivade jalatsitega. Aga ei, pidin ikka jätkama.

Albergue asub San Juani kiriku taga. Olen esimene tulija ning albergue on kinni. Üks kohalik meesterahvas helistab mu palvel hospitalerole ning too ütleb, et albergue uks on avatud. Ja tõepoolest veidi raputades ja liigutades ta tuligi lahti.

Väga kena koht, albergue on nagu uus. Tunnen ennast väga koduselt. Valmistan endale kiirelt sooja toitu, käin dušši all. Hospitalero tuleb tee joomise ajaks. Ta toob tuppa radiaatorit ning sättib mu jalgade kõrvale. Kamandab mul istuma ja puhkama ning ise sel ajal toimetab ringi. Haarab riiuli pealt mu märjad jalatsid ning paneb hoopiski joogiautomaadi taha. Sealt pidavat tulema sooja õhku ning hommikuks mu jalatsid saavad kuivaks. Järgmisena riputab mu jopet ja muud märjad riided redeli peale ning paneb samuti automaadi kõrvale. Õpetab mulle ka uut hisp. keelset sõna: "pinza". 



Hospitalero nimi on Domingo. Tänaseks õhtuks ta on minu ainuke seltsikaaslane. Ta küll ei räägi inglise keelt, kuid saame ilusati jutuga hakkama. Seda jätkub lausa kolmeks tunniks. Domingo jutustab mulle oma reisidest mööda Euroopat, näitab külalisraamatut ning pajutab põnevaid stoorisid, mis on kunagi palveränduritega juhtunud. Ta räägib ka mind ees ootavast teekonnast. Enne lahkumist toob mulle ja mu tütrele väikeseid kingitusi.

Kas ma tõesti olengi sel ajal ainus rändur Primitivo teel?

Domingo räägib, et ka eile tal oli vaid üks külaline: noormees Poolast.

Uskumatu! Lausa veidi kõhe!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar