14.04.2013 (päev 12): San Roman de Retorta-As Seixas (13,6 km)

Camino Primitivo 11. etapp: San Roman de Retorta- As Seixas (13,6/15,2 km) - Melide (15 km)

Ärkasin juba seitsmest, kuid vedelesin voodis veel vähemalt pool tundi. Täna jalutame vaid 14 kilomeetrit. Kuna ühinemine Prantsuse teega ja Santiago on juba väga lähedal, siis otsustasime Evaga venitada meie Primitivot võimalikult pikemaks. Meil on aega ja pole üldse kiiret. Primitivo on väga ilus, eriti nüüd, kui väljas on mõnusalt päikeseline ilm.

Hommikusöögi (kuivanud croissant) ei saanud just kiita, kuid oli ikkagi parem, kui mitte midagi. Vähemalt kohvi oli endiselt hea. Jose otsustas jääda veel üheks ööks alberguesse oma jala pärast ning oodata oma hispaanlastest sõpru (neid ta nimetas oma vendadeks), kes jäid Lugosse.

Hommik on ilus ja soe ning kõik ümberringi paistab olema väga ilusates värvides. Naerame Evaga, et nüüdseks oleme näinud caminol lühikese aja jooksul nelja aastaaega: kõik algas sügisest, siis tuli talv ning seejärel kevad. Nüüd lõpuks on ka suvi käes. Vahepeal puhub kerge tuul, kuid päike on siiski nii tugev, et enam ei hakka jahe. Esimest korda võtan kasutusesse ka päikesekreemi :)

Via Romana (Rooma tee) on algusest veidi porine, kuid muutub järjest korralikumaks. Tee kulgeb paarist külast mööda, kus on ka lahtiseid koeri. Õnneks (minu jaoks) nad ei pane meid tähele.

Tegime esimest peatust Ponte Ferreiras. Teele jäi Casa Rural, mis väliselt tundus olema väga atraktiivne. Selgus, et ka uksed on lahti. Peremees tervitas meid ning kutsus sisse. Väga ilus ajalooline maja ning imeilus sisustus ja dekoratsioonid, mis loovad väga hubast kodust õhkkonda. Perenaine askeldab ringi ning pakkub meile hommikusöögi. Hommikusöök kujuneb meie jaoks lõunasöögiks. Pakutud toitu on nii palju, et me ei jaksa kõike ära süüa. Maksis kõik ainult 8 eurot. Eval on eriti hea meel värskelt pressitud apelsinimahla üle. Kõik, mis jäi hommikul puudu on praegu meie ees laua peal :)

Väljudes majast märkas Eva maas väikest nahkhiirt ning kohe julges võtta ta kätte. Lähemalt vaadates polnudki see elukas üldse hirmus. Eva pani ta istuma põõsa peale varju lootes, et õhtu poole ta lendab sealt ära oma pesasse.

Päike vahel kaob pilvede taha, kuid on endiselt soe. Loodame, et vihma enam ei tule.

Eva jutustab oma kogemustest seoses meditatsiooni ja šamaanirännakutega. Ta on põdenud rinnavähki ning taastusprogrammi raames on avastanud enda jaoks nii mõndagi uut. Lisaks jutustab ta ka puhkelaagritest välimaal, kus ta käis oma perega. Üks selline koht, mis talle väga meeldis on Kreekas Zakynthose saarel. Nädala aega veedeti maalides ja meisterdades. Kõlab tõesti põnevalt ja kutsuvalt.

Meie järgmine peatus. Väga mõnus puhkepaik jõe ääres. Rohelise muruplatsi peal jalutavad lambad ja tallekesed. Eva hakkab maalima ning mina pikutan jõe ääres kuulates vee kohinat. Esimene kollane liblikas lendab mööda. Idüül.

Siin on ka mõned Eva maalitud pildid tema seni erksamatest kogemustest caminol. Katsumused ja veel kord katsumused. Hehe...

Sellel pildil on väga tuttav koht. Seesama, kus läks katki minu vihmakeep. Tundub, et ma ei olnud ainuke, kes võitles okastraadi ja üleujutusega:

Õnneks need katsumused on jäänud selja taha. Hetkel on väga mõnus niisama rahulikult tiksuda ja nautida olemist.

Jalutades ei tunne ka mina muret oma kinnise nina pärast. Tee on kohakuti porine, kuid siiski mõnusalt rahulik.

Veidi peale kella ühte jõudsime As Seixasesse. Maakoht, mis maakoht. Imestan, et sinna on ehitatud nii kaasaegne ja samas nii kena albergue. Maja uksed on veel kinni. Pikutan aias muruplatsil ning Eva maalib maja vastas paiknevat horreo't.

Albergue de la Xunta de As Seixas

Hospitalera jõuab kohale üsna peatselt. Väga sõbralik ja jutukas naisterahvas. Ta räägib meile hispaania keeles albergue tekkimise ajaloost ja arhitektuurist, kus kaasaegsus ristub autentsusega. Eva hiljem tõlgib ka mulle.

Hospitalera toob meile proovida eilset saiapätsi, mis on kohaliku pagari töö. Sai on küpsetatud vanas ahjus, mis paikned albergue terassil. Kord kuus (või kui on tegu mingi põhaga?) pagar küpsetab saiapätse, mida jagab tasuta kõigile küla elaniketele. Nii me siis saime hospitalera jutust aru.

Albergue taga on pesukoht riiete jaoks, väga ehtne ja hästi säilinud. Heheheee... Kaasaegse koduperenaise hirm :))) Paras väljakutse oli hõõruda ja loputada seal oma pükse ja sokke. Aga sellegi poolest põnev kogemus. Riided kuivasid sooja tuule käes väga kiiresti. Istun muru peal pesula ääres tuulevarjus. Paremalt jalutavad põllul lehmad. Vaatamata koduigatsusele tunnen ennast siiski väga lõõgastunult ja hästi. Minu juurde tuleb suur kutsa ning näitab, et ta tahab mängida. Mina aga eriti ei viitsi.

Oleme Evaga albergues kahekesi. Siin on väga rahulik. Mõlemad oleme väga rahul sellega, et täna ei läinud edasi Melidesse. Seal on kindlasti juba oluliselt rohkem rändureid.