7.04.2013 (päev 5): Compiello - Ruta de los Hospitales - Berducedo, 30 km

Camino Primitivo 4. etapp: Compiello  - Pola de Allande (14,2 km)

Camino Primitivo  5. etapp: Pola de Allande - Berducedo (17,2 km) - La Mesa (4,4 km) 

Kahte maršruuti võrdlev kõrguste graafik. Ruta de los Hospitales on vanim teekond, mis on veidi lühem, kuid selle eest kulgeb kõrgemal. Kõrgeim koht on 1218 m. 

Kell 1 öösel alberguesse on tulnud veel 9 inimest, kuid need ei olnud palverändurid. Ärkasin müra pärast ülesse ning enam magama ei jäänudki. Mõtlen, et täna ma küll pikalt ei jaluta.

Jutude järgi täna pidavat olema camino kõige raskeim etapp, otseses mõttes mägede aheliku ületamine. Mari, Jonathan ja Bernt uurivad kaardi ning võrdlevad  kahte matšruuti. Ruta de los Hospitales tundub olema palju huvitavam ning selle juures ka lühem. Mis seest, et tuleb praktiliselt pidevalt liikuda ülesmäkke. Eesmärgiks on jõuda õhtuks Berducedosse.

Ma väga kahtlen sellest, et ma tahan nii kaugele ja nii kõrgele ronida, kuid lõpuks ikkagi otsustan Ruta de los Hospitalese kasuks. Määravaks osutab väga ilus ilm ning kuiv tee.

Meie ees avaneb väga selge vaatepilt. Need on mäed, millest üle me täna peame saama.

Tavaliselt päeva peale läheb vaikselt soojemaks. Täna toimib vastupidie seadus. Mida kaugemale me jõuame seda külmemaks läheb. Roheline muru, äsja õitsema hakanud lilled ja puuoksed on kaetud härmatisega.

Iseenesest on väga ilus vaatepilt. Vahepeal karjamaade kohale tõuseb tihe udu, mille taha peidub mägede panoraam.

Väikene paus soojemaks riidesse panekuks kulub küll ära. "Familia" ongi selleks, et toetada teine teist raskel ajal.

Borres jätab mahajäetud linna muljet. Isegi koerad ei haugu. Kas tõesti on nii külm, et ei kannatagi väljas olla?

Üsna varsti tuleb ka koht, kus peame otsustama, mis teekonda me valime. Ühiskoos õnnelikult jalutame paremale - los Hospitalese poole. Algus ei tundu olema üsna nii hull. Tee on küll sopane, kuid mind see enam ei hirmuta. Oma uutes saabastes saan astuda kasvõi otse vette. Täna muideks mu kannad on veidi paremas seisus. Plaster hoiab haava ilusasti kinni.

Hommikul olen palunud Jonathani, et nad ei jääks meid Evaga tee peale ootama. Ma ise tean, kui ebameeldivaks võib kujuneda ootamine. Pealegi see väsitab palju rohkem, kui jalutamine ise. Lisaks ei mina ega Eva ei tunne ennast väga hästi, kui peame kiirustama. Mari küll üritab hoida meid koos, kuid see siiski ei ole väga hea mõte. Igaüks liigub omas tempos ning parajasti meie Evaga jääme Mari, Jonathani ja Berntile kiiruses alla.

Mida kaugemale ja kõrgemale me jõuame, seda kehvemaks muutub ilm. Puhub väga tugev tuul, mis suunab märja lund meile otse näkku. Meie riided ei ole antud ilmastikule vastavad. Mul on seljas pusa ja suvejope, peal vihmakile. Õnneks see samuti hoiab sooja sees.

Suusakostüüm ja -mask oleks paras riietus selliseks ilmaks.

Olen tõesti väga õnnelik, et eile ostsin endale uued saapad ja vihmakile. Oma suvistes tossudes ma küll ei oleks seda teekonda läbinud. Vedas ka sellega, et võtsin Eestist kaasa oma kindad. Nad küll ei ole talve omad, kuid vähemalt midagi.  Peitsin käed vihmakile varukatesse.

Mul on kaasas 6 paari sokke ning järjest annan neid kinnaste asemel Evale. Ta käed on jääkülmad. Kuna ta ei saa panna käed vihmakilesse, siis ka sokid jäävad kiirelt märjaks ning muutuvad külmadeks. Olen ta pärast väga mures. Tegu on siiski väärikas eas naisterahvaga.

Nüüd ma saan väga hästi aru, miks Mari üritas hoida meid koos. Keegi ei tahaks jääda mägedesse üksinda, eriti siukese ilmaga. Ma isegi ei tea, kas ma jalutaksin edasi või läheksin hoopiski tagasi, kui oleksin üksinda. On käidud alles pool maad ning ilm head küll ei soosi.

Paistab, et Mari, Jonathan ja Bernt on meist umbes 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Nende järel jalutab üksik HOBUNE!!! Mida ta teeb mägedes ja kuhu liigub? See on ja jääb alatiseks mõistatuseks...

Miks see teekond nimetatakse Ruta de los Hospitales? Teadagi, et me ei ole esimesed rändurid sel teel. Algne camino kulgeski mägedes. Paljude jaoks see teelõik võis jääda ka viimaseks. Keskaegsatel ja varajasematel ränduritel ei olnud tingimustele vastavaid jalatseid ega varustust. Teele on kerkinud kolm varjupaika, kus omal ajal leidsid abi hätta sattunud rändurid. Tänaseks on need "hospitalid" muutunud varemeteks, kuid siiski jätkuvalt täidavad oma eesmärki.

Väljas puhub räige tuul ja sajab. Siin sees aga on hea ja vaikne. Küll ei ole soe, aga vähemalt saab puhata ning veidi süüja. Muujal ei saanud üldse peatudagi. 15 minutit kannatab sees olla, kuid siis keha hakkab jahtuma. On aeg jätkata.

Lumi muutub järjest sügavamaks ning caminot ei olegi üldse näha. Meie õnneks on ees kõndinud Mari, Jonathan ja Bernt ning me saame veel näha nende jalajälge. Lume all on tihtipeale kivid ning astudes valesti on võimalik vigastada jalgu. Seda me kindlasti ei taha.  

Mõtlen enda peas läbi plaan B juhuks, kui meiega peaks midagi juhtuma. Mu telefonis on aku tühi. Ja mis üldse see päästenumber siin Hispaanias on?! 112 või äkki 911 või midagi muud? Ohhh... Lõpeta ära. Isegi kui midagi peaks juhtuma, siis Mari kindlasti lööks õhtul häiret.

Kergendus. Oleme jõudnud tippu. Kõrgemale ronima enam ei pea. Edaspidi tee pidavat minema alla mäkke. See rõõmustab. Ilma poolest kergendust aga ei tule.

Kusagil kaugemal paistab päike, meid aga pidevalt jälitab must pilv. Vahepeal katab täielikult. Tuul on endiselt kõva, kuid kuna jõuame vaikselt allapoole muutub järjest nõrgemaks.

Noh ei pidanud ju olema enam tõususid. Mis nüüd toimub?

Lõpuks oleme jõudnud carreterani. Tee ääres on mingisugune mahajäetud butka. Hea, siin saab puhata. Eva raamatu järgi on meil Berducedoni minna veel tervinisti 8 kilomeetrit. Oleme üsna läbi, kuid jõudu annab teadmine, et hullem osa on juba selja taga.

Oleme tagasi tsivilisatsioonis. Siin on maantee, ees paistab mingi küla, tee ääres on lehmad.

Mida allapoole jõuame seda soojemaks ka läheb. Siin lumi on kohakuti juba sulanud ning muutunud veeks.

Berducedosse jõuame kuueks. Evast on saanud minu kangelane!