9.04.2013 (päev 7): Grandas de Salime-Fonsagrada-Padron, 28,3 km

Camino Primitivo  7. etapp: Grandas de Salime - Alto del Acebo - Fonsagrada 

7. etapi illustreeriv kõrguste graafik. Kõrgeim punkt on Alto del Acebo (1030 m).

Täna hommikul ärkasime taaskord kõik koos. Mina alustasin hommikusöögi valmistamist, Mari jätkas (= päästis mune, mida ma praadisin). Eva kattis lauda ning Jonathan lihtsalt rõõmustas meid oma kohaloluga. Traditsiooniliselt peale kohvi joomist alustasime teekonda ühiskoos.

Bernt jätkas täna terve tee koos minu ja Evaga. Mul oli väga huvitav kuulda, kuidas nad Evaga jutustasid Saksamaa ja Austria elust-olust, kommetest ning paljust muust elulisest. Elu kogenud inimestelt on mida õppida. Samas mul oli hea meel tabada seda, et ka minul on siinkohal üht teist öelda. Seega veel üks tõestus sellele, et "век живи, век учись".

Tee on juba traditsiooniliselt märg ning ikka ja jälle tibutab vihma. Oleme sellega nii ära harjunud, et see enam üldse ei häiri, pigem mõjub nüüd rahustavalt.

Täna on viimane päev, kui jalutame Asturiase piirkonnas. Edasi algab Galicia. See tähendab, et oleme umbes poolel teel Santiagoni. Vaatamata mu eeldustele ka sel caminol aeg lendab kiirelt. Olen teel juba üle nädala. Kui jätta vahele füüsilisi vaegusi, siis tunnen ennast väga hästi.

Asturias ja Galicia piiri tähistav märk ning Bernti müts,
mis figureerib peagi igal talle tähtsal pildil

Galicias muutub caminot tähistava kammkaarpi suund. Nüüd peame jalutama selle teravama otsa suunas. Asturias oli aga vastupidi. Mulle meenub, et kui olin eelmisel aastal Camino del Nortel, siis esialgu sattusin Galicias segadusse. 

Mida kõrgemale jõuame, seda tugevamaks muutub tuul ning läheb taaskord jahedamaks.  Tuul võimendab ka vihmasadu. Õnneks lund ei tule.

Del Acebo tuulikud on udus. Bernt küsib meie käest, et mida me praegu kuuleme. Eva vastab, et tuulekuid, mina aga lehtede kohinat. Bernt ise aga leidis ennast kuulmas hoopiski linnulaulu.

Tulles mäest veidi allapoole silmitseme kaugelt O Acebo baari. Sellest oli jutu ka kuulsas saksa raamatus. Lootsime leida baarist tuulevarju ning puhata, kuid jõudes kohale avastasime, et ta on kinni. Peremees ütleb meile, et praegu kohvi ega midagi muud ei saa.

Oleksime Berntiga juba selga keeramas, kui Eva otsustas rakendada kogu oma võlu ning peremeest ära moosida. Tulemus oli muljetavaldav. Eelkõige ta lasi meid sisse kümneks minutiks puhata.

Kui olime juba sees, siis Eva jätkas. Võttes peast mütsi raputas ta oma halli juukseid ning küsis seejärel, et kas "no cafe?! Per favor, senior..." ja midagi veel hispaania keeles. Vaene meesterahvas ei suutnud talle vastu hakata. Veidi mossis näoga läks ta kööki ning pani kohvi keema. Eva naeris, et ta suutis sulatada "brummbär'i" südame. Lisaks kohvile tõi ta meile lauda ka nn "tapas" ehk väikeseid snäkke.

See oli üks parimatest kohvidest, mida oleme siiamani saanud teel. Lahkudes jätsime "brummbär'ile" jootraha ning seejärel naeris ta meile esimest korda ning andis kella. Ma küll ei saanud aru, mida see pidavat tähendama, kuid hiljem Bernt seletas. Vanasti, kui restoranides jäeti jootraha, siis omanik tänas külalisi kella löömisega. See pidavat innustama ka teisi jätma jootraha. Siuke huvitav tava, millest ma ei ole varem kuulnud.

Baaris oli mõnusalt soe, kuid väljas meid ootas endiselt tugev tuul ja vihm, mis õnneks väga varsti rahunes maha. Eva kasutas puhkepausi võimalusena maalida. Tal on kaasas ka värvid. See naine imestab mind iga päevaga aina rohkem ja rohkem. Ma vist ei ole varem maininud, et ta on juba rohkem kui 25 aastat vegetariaanlane.

Täna Eva ja Bernt jäävad ööseks Fonsagradasse ning ma jätkan veel 1,5 kilomeetrit Padroni. Me küll ei ütle veel hüvasti, kuid sellegi poolest on väga kurb, et nad ei veeda tänast õhtut koos.

Fonsagrada on aga minu meelest üsna igav linn, mis ei ole üldse hubane. Selle ainsaks plussiks minu jaoks on vaid toidupoodide olemasolu. Ostan kaasa õhtuks snäkke, mida jagada ühislauas Mari ja Jonathaniga.

Albergues mind võetakse soojalt vastu. Kohal on Mari, Jonathan ning need samad hispaanlased, kes ööbisid meiega Salimes ja päev enne seda. Leian, et teise korruse toad on veidi parimas seisus kui esimese ning kolin sinna sisse. Seda teevad ka Mari Jonathaniga. Hispaania poiss innustab mind torgata ta öösel, kui ta hakkab norskama. Seletan, et mul on kõrvatroppid ning ta ei pea mu pärast muretsema.

Valge hoone on Padroni albergue. Iseenesest on ok koht, kuid esimese korruse toad vajavad värvimist.  Seal on ka väga tugevalt tunda niiskuse lõhna, mis mulle üldse ei meeldi. Köök albergues on hea ning ruumides on radiaatorid.

Õhtul tuleb ka hospitalero. Ta küsib meie käest, et kas tõesti oleme jalutanud Ruta de los Hospitales. Ta on muideks ka kohalik politseinik. Ütleme, et jah. Selle peale ta imestab ning ütleb meile, et oleme küll "poco loco". Tema sõnul seal on juba kolmandat päeva järjest torm ning see tee on kinni. Ka hispaanlased tõotavad, et nad ei läinud Hospitalesisse kuna neile oli öeldud, et sinna ei tasu siukese ilmaga ronida. Noh väga tore. Kas siis tõesti on nii, et oleme üle elanud tormi? See tee oli küll raske, kuid tagantjärgi vaadates ei tundu enam nii hull. Eva muidugi on mitmeid kordi tõdenud, et tema jaoks see oli tõeline katsumus.

Täna on vaikne. Igaüks toimetab omaette. Hispaanlane Jose üritab rääkida inglise keeles ning me Mariga aitame teda. Jonathan magab kuna ta oli väga väsinud. Vanem hispaanlane kirjutab oma päevikut ning kolmas pakib üleval oma seljakoti.

Kaheksaks kõik tulevad alla ning me joome ühiskoos teed. Täna lähme varakult magama.