11.04.2013 (päev 9): Cadavo Balero - Castroverde, 8,8 km

Camino Primitivo 9. etapp: Cadavo Balero - Castroverde (8,8 km) - Lugo (22,2 km)

Eilse õhtusöögi ajal käis läbi idee jätkata koos ka tänast päeva ning kõnnida 31 kilomeetrit Lugoni. Mari oli sellest ideest väga vaimustatud. Minule aga tundus, et see on paratamatu päeva edasilükkamine. Samas ikkagi jätsin endale valikuvõimalust.

Cadavo-Balero on uus kaasaegne albergue, kus on 2 magamistuba, 1 invatuba, köök ja puhkeruum, 2 dušširuumi ja muud mugavused. Köök on ilus, kuid sööginõudest on puudu.

Väga raske hommik. Otsustasin, et ikkagi kõnnin täna vaid 8,8 kilomeetrit ning jään ööseks Castroverdesse. Seal on samuti uus ja ilus albergue. Peagi ma eriti ei taha olla Lugos. See on suur linn ning nagu teate, mulle suured linnad ei meeldi.

Taaskord terve öö sadas vihma. Padukas jätkub siiamani ning mul ei ole soovi siukese ilmaga varakult alustada. Mari, Jonathan ja Eva aga peavad minema selleks, et õhtuks jõuda Lugosse. Neid ootab ees pikk tee.

Hommikusöögi ajal annan neile oma otsusest teada. Mul on väga raske hääldada sõnu ning kõik saavad sellest aru.

Peale eilset jutuajamist Bernt sai aru, et ilmselt me enam ei kohtu. Nii nagu minule temalegi ei meeldi hüvastijätud. Täna ta otsustas ära minna prantsuse-moodi ning ma olen talle selle eest väga tänulik.

Santiagoni on jäänud vähem kui nädalaaega ning ilmselt ongi parem, kui ma saan veeta see aeg iseendaga. Peagi ülehomme ma ilmselt näeksin taaskord teel Evat. Ta jääb kaheks ööks Lugosse puhkama.

Kõik on lahkunud. Albergue on tühi. Ka minul on aeg hakkama ennast liigutama. Ma ei kiirusta kuna ilmselt järgmist alberguet tehakse lahti alles kahest. Minu tänane jalutus aga võtab umbkaudselt 2 tunnikest.

Hospitalera tuleb kümneks koristama. Kallistab mind ning saadab teele.

Rnam märjemaks minna ei saa. Kõik voolab ja ujub. Ma ei kujuta ette, kuidas ma kõnniksin täna 30 kilomeetreit. Täna ma ei tunne ennast üldse hästi. 

Castroverde albergue asub linna ääres. Uus ja kaasaegne hoone, tundub olema avar ja väga puhas. Jõudsin kohale 12ks. Akna peal on kirjas, et uksed tehakse lahti ühest. Märkasin, et albergue hoovis on katusealune terass, kuhu läksingi istuma. Just lõpetasin oma lõunasöögi, kui mu juurde tuli hospitalero. Ta lubas mul jätta alberguesse oma seljakotti ning seletas, et kus ja mis linnas asub.

Kuna vihma enam ei sadanud, siis otsustasingi minna "linna" peale jalutama. Tegin üsna kiirelt tiiru peale ning peatusin kohvikus. Hiljem käisin ka poes.

Mulle torkas silma üks purskkaev. 5 inimest vihmavarju all... Muigan ning jalutan tagasi alberguesse. Hakkab taaskord sadama.

Olen albergues üksi. Vaatasin ajakirju, kui tuli hospitalero ning kutsus mind laua taga sööma. Tänasin teda ning võtsin kutset vastu. Isu mul eriti ei olnud, kuid teadagi, et hispaanlastele ei tasu ära ütlema. Solvuvad sügavalt.

Täna annab tunda ka koduigatsus.

Albergues on nii soe, vaikne ja rahulik. Jään päeval magama ning ärkan alles 18 paiku. Hospitalero on endiselt oma toas ning laulab midagi omaette.

Päevauni tegi head. Tunnen ennast paremini ning hingesse jõuab taaskord rahu. Toimetan veidi ringi ning jään kümneks magama.