juuni 30, 2012

30.06.2012 (päev 5): Ziortza-Gernika-Morga, 24,2 km

HIRMUDE ÜLETAMINE
Camino del Norte 5. etapp: Markina - Ziortza (Zenarruza) - Gernika

Camino del Norte 5. etapp: Gernika - Alto de Morga - Lezama

Magasin täna suurepäraselt. Toas oli kokku vaid 8 inimest ning keegi ei norsanud. Kella seitsmeks alberguesse toodi hommikusöögi. Lauda pandi suure nõu sooja piimaga, healõhnalist kohvi ning saia. Padre Eduardo kallistas meid ning soovis head teed.

Võtsin oma kohvitassi ning läksin õue. Minu järele tulid ka Silvia koos Fabioga. Kõrvale istus ka Ria. Albergue uksest astudes avanes fantastiline vaade tõusvale päikesele. Nii mõnus hommik. Nii värske õhk. Nii maitsev kohv. Elu on nii ilus!

 Kõik albergues ööbivad rändurid üheskoos kinnitasid, et nende uni oli tänasel ööl eriti magus. Kõikide silmadest paistis rahulolu. Clara tervitas mind fraasiga "Rica sopa!". Eile ta õpetas mulle uusi sõnu ja fraase ning täna hommikult otsustas üle kontrollida, et kas mul midagi on ikka veel meeles :) "Rica sopa" tegelikult tähendab hea supp, mitte tere hommikust :)))
Alberguesse tulid ka iirlased, Tom ja Dara. Tomi ma nägin esimest korda nagu Silviatki Pasajes, esimesel rännaku päeval. Nad ööbisid Ziortza eraalbergues kuna mõtlesid, et siin neile ei jätkuks voodeid. Tegelikult olgu see albergue nii väike, aga Padre Eduardol on varutud ka madratseid. Seega oleks ikkagi kõik ilusasti ära mahtunud.

 Ziortzast Munitibarini viib metsatee, mis on üsna sopane ja kohakuti libe. Küla on väga väike ja tundub olema inimtühi. Ümberringi on kuulda vaid linnulaulu.

Jalutan edasi. Siin mets vaheldub üsna tihedalt väikeste küladega, on palju ojasid. Rajad on kitsad ja porised. Muidu üsna lihtne teelõik ilma pikemate tõusudeta. Hommik on mõnusalt päikeseline. Mets tekitab pea kohale varju, seega kuumust veel nii tugevalt ei taju.


Jalutades ühest külast läbi põrkasin taaskord kokku koertega, seekord lahtistega. Hirm tuli nahka, kuid üritasin säilitada rahu ning jalutada neist mööda. Algas kõik urisemisest, sellele järgnes vastik haugumine ning nagu ikka ka jälitamine. Üritasin leida nendega ühist keelt sõbralikult kõneldes "Hola, hola...", kuid see eriti ei mõjunud. Õnneks haugumise peale majast jooksis välja nende peremees ning kutsus koeri tagasi.

Jään optimistlikuks ning järeldan, et need koerad lihtsalt kaitsesid oma ala. Teised üldjuhul on kas sõbralikud või ükskõiksed.

Peale 4-tunnist jalutust olen üsna löödud. Igasse külasse sisenedes on kuulda koerte haugumist. Miks just täna on nii palju külasid ning miks nii palju koerasid?! Miks need koerad mind nii väga vihkavad?! Tunnen, kuidas mu ärrituse tase kasvab järjest suuremaks.


Võrreldes vahepealsete küladega Gernika on siiski linn. Siin on üks eraalbergue, ilus vanalinn, pargid ja muudki veel. Täna on laupäev ning homme pühapäev. See tähendab, et homme on kõik toidupoed kinni. Küsin kohalikute käest, kust saan leida supermarketit ning nad juhatavad mind kohale.

Gernika on viimane küla, kus näen Riat. Homme ta sõidab ära. Hüvastijätt on midagi, mis mulle kunagi ei meeldinud. Ma lihtsalt ei oska öelda hüvasti ning seejuures tunda ennast hästi. Ma võin küll naerda, kuid seesmiselt mind täidab kurbuse raskus. Peale eelmist caminot olen endale öelnud, et sel korral ma ei lase inimesi endale ligi. Ma enam ei taha kogeda neid lahkumineku hetki. Kuigi tundub, et olen jälle samasse ämbrisse astumas.

Aitäh sulle, Ria:
 http://tomorrowneverhappens.wordpress.com/ &
 http://www.riacamino.blogspot.com/.



To BE CoNtiNuEd SoOn :)

juuni 29, 2012

29.06.2012 (päev 4): Deba-Markina-Ziortza, 29,4 km

 KOHALOLUPRAKTIKA
 Camino del Norte 4. etapp: Deba - Markina
Camino del Norte 5. etapp: Markina - Ziortza (Zenarruza) - Gernika

Ärkasin norskamise laulu saatel. Minu voodikoht asub täpselt kolme norskaja vahel (kaks noormeest paremalt ja üks vanaem härra vasakult). Suurest aknast paistab sisse pimedus. Kell on ilmselgelt vähe.

Kaotatud telefoniga kaasnes minu jaoks ka kellade kaotus. Jätkan voodis vedelemist. Mingi aja pärast avatud aknast kostab sisse kirikukell, mis lööb 4 korda. Oh issand! Topin kõrvatroppid sügavamale kõrvadesse, kuid ei mingit kasu. Räägitakse, et lootus sureb viimasena. Niisiis minu viimane lootus magama jääda on kadunud.

Hüpan oma ülemisest narist alla ning hiilin magamissaalist välja. Istun trepil mõtiskledes, mida edasi teha. Ainukeseks lahenduseks on dušši alla minek. Midagi targemat pähe ei tule. Teen rahulikult oma venitusharjutusi ning veidikene kirjutan. Katsun oma jalgu ning tunnen suurenenuid pinges lihaseid. Niiviisi sai umbes tunnike kulutatud.

Ei viitsi kauem selles ruumis viibida ning vaatamata pimedusele, mis valitseb õues, siiski otsustan alberguest lahkuda. Enne aga reguleerin oma seljakoti rihmasid ja paelu. Seisan peegli ees ning mulle meenub Heikki (minu väga hea soome palveränduritest sõber). Ta on kunagi rääginud sellest, et ühel oma caminol kohtus meest, kes hädaldas, et meie seljakott ei kõlba kuskile. Heikki oli aga veendunud, et asi on hoopiski valesti reguleeritud rihmades. Võtsin seda endale teadmiseks ning nüüd tunnen, et pean oma koti endale sobivamaks sättima. Seda ma ka teen ning tundub, et seekord läheb õnneks.

Taevas on must ning selle taustal sätendavad tähed. Ennustan, et päev saab olla kuum.

Jõuan peaväljakule, mis on inimtühi. Enne päikesetõusu ma jalutust ei alusta. Ees seisab pikk metsatee ning seal ei ole valgustust. Sättin ennast mugavalt ühele pingile ning pikutades teen jalgadele massaaži ja veel kord venitusharjutusi. Peaväljakukell näitab 05:30. Plats on tühi ning on kuulda linnulaulu. Üksikud varajased tööinimesed kõnnivad minust mööda ning uudishimuga vaadates tervitavad öeldes "Ola! buenos dias!".

Kirikukell lööb tihedalt ning esialgu ajab mind segadusesse. Lõpuks tajun, et mis moodi see töötab. Ta lööb iga 15 min tagant. Kui on möödas tunni esimesed 15 minutit, siis kostab 1 löök. Kui on möödas 30 minutit, siis 2 löögi, kui 45 minutit - kell lööb 3 korda. Kui tund saab täis, siis tuleb täpselt nii palju lööke, kui palju on täistunde.

Linnulaulu saatel alustan päeva esimest meditatsiooni. Võrreldes eilsega õues ei ole enam üldse külm. Mõnda aja pärast teen silmad lahti ning näen heledat taevast. Nohnii, nüüd on kindlasti kell 6 läbi. Ma märkasin, et just kuue paiku läheb õues heledamaks. Teele!


Umbes tunnike aega tõusen pidevalt kõrgemale ülesmäkke. Mõnus värske metsatee, mis vaheldub üksikute taludega.  Eilsest vihmast puulehtede peale kogunenud veepisarad kukkuvad kerge tuule puhangu saatel vihmana alla. Päike tõuseb laisalt järjest kõrgemale ning hetkel veel paistab külje pealt. Eeldan, et praegu on kuskil 18-20 kraadi sooja. Täna tuleb kindlasti üks kuum päev.


Mu tähelepanu köidab üks talu, mille aias on palju asukaid: küülikud, pardid ja 2 hane. Haned on ametis hommikuprotseduuridega - pesevad ennast vanas veega täidetud vannis. Kõik elus alles ärkab.



Põldudel jalutavad lambad ja kitsed.

Mulle väga meeldib jalutada üksinda. Niiviisi tajun, et olen 100% KOHAL. Vaatlemine on muuseas ka meditatsioon.

Teen päeva esimest peatust tee peale jäävas väikese kaabli hoovis. Mõnus koht. Kaabli uks on kinni, kuid aknast saab piiluda sisse. Tunnen sooja õhku ja mõnusa küünlade lõhna.


Tõenäoliselt olen tänase päeva esimene jalutaja. Tee on kaetud risti venivate ämblikute niitidega. Tunnen neid enda käte ja jalgade peal. Aeg ajalt peatun, et neid maha raputada.


Päike tõuseb järjest kõrgemale ning paistab mäeorus seisva udu kohal. Kaldun märgistatud teelt veidi kõrvale, et vaadata  lambakarja. Nad nagu kutsuksid mind enda juurde. Üks teise järjest kordavad "beeeee, beeee...". Hektel see kõlab sõbraliku hommikutervitusena. Näen kaugusel, kuidas rebane lipsab kiirelt üle tee ning jalutan rõõmsalt sinna poole. Olen nähtust nii võlutud ning unustan, et olen vahepeal caminolt veidi kõrvale kaldunud.

Jalutan edasi ning järsku kuulen haugumist. Hetke möödudes näen ka selle hirmuäratava hääle omaniku - muljetavaldava suuruse koera, kes minu õnneks on keti otsas. Jooksen kiirelt tast mööda ning hetke pärast jõuan taluhooneni. Aias seisab valge mustade täppidega vana hobune, kes uudishimulikult vaatab mulle otsa. Ai-ai-ai... Mulle meenub, et ma kaldusin caminolt kõrvale ning nüüd jalutan hoopiski vales suunas. Nohnii... Pean tagasi keerama ning taaskord pääsema sellest hiiglaslikust hauguvast koerast mööda. Oi, kuuuuuurjam...

Aeglustan sammu ning vaikselt ja ettevaatlikult kõnnin tagasi. Koer on peidus. Jõuan lähemale ning ta hüppab taaskord oma kuurist välja. Kostab sõimav haugumine. Jooksen tast kiirelt mööda ning korraks vaatan tagasi. Ta saadab mind ärritunud pilguga ära.


Lambad, jälle need lambad. Seekord vaikivad ning vaatavad mulle tuimalt otsa. Jajaaaah, mõtlete, et olen loll, eks?! Vaikselt irvitate mu üle?! Olgu, olgu...

Olen jõudnud tagasi õigele teele. Minu eest kõnnib mööda üks vanem rändur. Olen ära teeninud ühe mõnusa peatuse. Künka peal ronivad kitsed. All mäluvad muru hobused ja jalutavad paar eeslit. Ilus valge tuvi istub uhkelt aia ääres.



Ronin vana kivist laua peale ning alles siis märkan, et kõrval on koerakuur, kus sees rahulikult magab vana must kutsa. Tundub, et ta ei kavatse ülesse ärgata ning seepärast ei tekita minus ka hirmu. Olen peaaegu unustanud toost kurjast koerast. Olen taaskord ära võlutud enda ümber toimuvast loomariigi elust.


Ülevalt avanevad kirjeldamatult ilusad vaated. Tee kõrval asuvatest farmidest kostavad kukehääled. Ma ei näe kusagil loomi, kuid neid on lihtsalt kuulda. 

Eile keegi mainis, et täna tuleb "real camino" päev. Tundub, et tal oli õigus. Mind köidab rahu, vaikus ja looduse/loomade hääled. Ka metsatee on vahelduv. Kord mind ümbritsevad männi, kord kadakad, kord mingisugused mulle tundmatute nimetustega metsapuud...

Mu jalad on hommikusest kastest veidi niisked. Vahepeal olen hüppanud keppide abil suurtest porilombidest üle. Õnneks ei ole kordagi sügavasse sopasse astunud.


Minust mööda jalutav ca 50 aastane hispaanlane ütleb: "El pasaje es magnifico... bonito...". Üritan küsida ta käes, et kuidas öelda, et aga Eesti on üsna lage. Ta pakub välja, et "Estonia es todo plana". Saan teada, et kell on alles 9:45. Mälun edasi oma pähkleid ning kordan alles selgeks õpitud fraasi.
 

Jalutan taaskord ülesmäkke. See tundub olema üsna raske ning järjest läheb ülespoole. Uurin tee ääres kasvavaid taimi ning vaheldumisi õpin uusi hispaaniakeelseid fraase. Minu ümber on männimets. Kõik meenutab kodumaad.
Üks kohalik vanamees laob kärusse puitu. Olen temast mööda kõndimas, kuid siiski otsustan peatuda ning veidi praktiseerida hispaania keelt. Küsin kui kaugel on Markina ning palju aega mul kuulub sinna jõudmiseks.  Ta läheb hoogu ning vastus venib üsna pikalt. Nuputan välja, et umbes tunnike aega veel.

 

Teen järelduse, et olen sitt ilmaennustaja. Mägedes jalutades polegi üldse palav. Mäkketõus jätkub ning mulle vastu jalutab veel üks kohalik. Seekord väga sportlik noormees. Küsin ka tema käest, et kui kaugel on Markina. Ta kinnitab, et mul on terve päev jalutamiseks. Markinani on umbes 10 kilomeetrit ning kõvasti üle kahe tunni jalutust.

Teen pikema pausi, kui avastan teel ühe mõnusa katusealust. Jalutan sinna poole ning leian, et seal katuse all on väikene veekogu. Ühelt poolt jookseb sisse jääkülm allikavesi, teiselt aga kaob kuskile ära. Korraldan endale suurejoonelise pikniku. Lebotan, kirjutan, jahutan vees jalgu. Nii mõnus. Tõeline paradiis. Nagu oleks mingis SPA-keskuses :))) Masseerin jalataldu, korralikult kuivatan ning määrin kreemiga. M-Õ-N-U-S! MUY BIEN :) Üks teise järele jalutavad mööda mulle tuttavad palverändurid. Daniele ja Clara otsustavad nautida koos minuga SPA-mõnusid. Giuliano astub ligi ning jääbki ajama jutu. Mina aga liigun edasi. Näen taaskord ka üksinda jalutavat Riat.

Uskumatult pikk, kuid meeletult ilus tee. Kõik kahtlevad, et Debast Markinani on vaid 22 kilomeetrit. Tunne on nagu kõvasti üle 30!


Viimasel teelõigul leian, et tee võiks olla paremini märgistatud. Vahepeal tekkib tunne, et olen ära eksinud. Ria on samuti segaduses. Seisame koos hargneval teel ning mõtiskleme, et kuhu oleks õigemini keerata. 

Viimased paar kilomeetrit enne Markinat jalutame koos.
Linna sisenemisel astume läbi ühest huvitavast kirikust, kus sees paiknevad hiiglaslikud kivid. Ka altar ise on tehtud kivist. Tunne nagu see kirik oligi ehitatud nende kivide ümber. Hiljem leidsin, et selle kiriku nimi on San Miguel de Arrechinaga. Siin on ka legend, mis kaasneb selle kohaga: LEGEND.

Linnas maandume ühte kohvikusse, kus meiega liitub ka austrialane Silvia. Teda olen esimest korda näinud minu esimesel jalutuspäeval, Pasajes de san Juan albergues. Seni me ei ole veel kordagi jutule saanud. Silvia võtab kokkuvõtlikult legendi, mis on seotud San Migueli kirikuga. Nimelt kui noormees jalutab kolmel korral neist kividest ümber, siis aasta jooksul on talle abielu garanteeritud :))) Aga mis siis, kui seda teeb naine?! 


Markina albergue on veel kinni. Jutude järgi selle albergue hospitalera ei ole palverändurite vastu kõige lahkem. Jalgades on juba tunda väsimust, kuid kell on alles kaks. Kohvikusse jõuavad ka Giuliano koos  vanema meesterahvaga, kes õpetas mulle fraasi "Estonia es todo plana". Selgub, et ta on hoopiski itaalane, kelle nimeks on Fabio.

Ma otsustan jätkata teed. Sama teevad ka Ria, Silvia ja Fabio. Giulianol on tänaseks päevaks jalutamisest siiber ning ta jääb Markinasse. Muidugi ta ei jäta vahepeal kasutamata ka võimalust veidi flirtida. Oh neid itaalasi! Silvia naerab ta üle rõhutades seda, et ka tema tunneb itaalia mehi väga hästi.


Edaspidine tee kulgeb mööda maanteeserva ning seejärel kaldub taaskord kõrvale. Veel natukene jalutamist ülesmäkke. See tõus on tühine võrreldes sellega, mis olen vahepeal ületanud. Viimased 7 kilomeetrid mööduvad üsna kiirelt. Kirikukell lõi 4 korda - kell on saanud 16! Olen kohal, Ziortzas, kus paikneb Zenarruza klooster.

Vahetult enne kloostrisse jõudmist panen selga pusat. Seda teeb ka Ria. Mitte sellest, et meil järsku nii külm hakkas. Pigem viisakuse pärast ning austuse kloostris viibivate munkade vastu. Ria jalutab esimesena sisse. Ma teen hoovi pealt mõned pildid. Klooster on väga kena. Jalutan hoovist läbi ning näen seal toimetavat munga või siis hoopiski preestrit. Ausalt öeldes, ma ei tee nendel vahet. Igal juhul ta võtab mind väga soojalt vastu. Küsib hispaania keeles üht ja teist ning ma üritan talle ka midagi hispaania keeles seletada. Tundub, et minust viie minutiga on saanud tema favoriit. Ta näitab mulle ümbrust, tutvustab alberguet ning selle reegleid. Saan aru, et õhtul peale missat meid ootab ühine õhtusöök. See rõõmustab kuna mu toiduvarud on tänaseks läbi ning ma ei raatsinud viimaselt teelõigul ka ühestki poest läbi astuda. Tähendab ma ei näinudki ühtki poodi ning ei hakanud neid ka otsima.

Kell on 19:30 ning Padre Eduardo kutsub meid missale. Mina, Ria, Silvia ja Fabio lähme hea meelega. Clara ja Daniele otsustavad jääda puhata alberguesse. Kirik meenutab veidi eilset, kuid on veelgi mõnusam. Mängib orel ning kuus munka alustavad laulmist. Imeline kõla! Tunnen südamerahu.


Õhtul meid kosutakse väga maitsva supi, saia ja veega. Oleme tänulikud selle söögi ja seltskonna eest. Oleme tänulikud, et meid on nii soojalt vastu võetud. Parde Eduardo patsutab mu õlga ning soovib head isu ning ilusaid unenägusid.

Sööme, ajame erikeeltes jutu ning südamest naerame.

Kas te teadsite, miks kirikutes kasutati varem lõhnaessentsi? Eheeeh, seepärast et vanast palverändurid, kes astusid kirikutesse õudsalt haisesid. Essents neelas enda sisse ebameeldivat lõhna. Üldjuhul tänapäeva palverändurid enam nii ei halvasti ei lõhna, kuid erinevaid essentse kasutatakse kirikutes siiamani :)

juuni 28, 2012

28.06.2012 (päev 3): Orio - Zarautz - Deba, 27,6 km

KUI HINGE PEAL ON RASKE

Camino del Norte 3. etapp: Zarautz - Deba

Tegin silmad lahti. Tuba on pime. On vaikne. Lebotan oma voodis tükk aega enne kui otsustan püsti tõusta. Oih, kell on alles 05:40.

Narivoodi kragiseb. Mu all magav taanlanna keerab ennast teisele küljele. Haaran oma koti ning lipsan magamistoast kiirelt ja võimalikult vaikselt välja, otse õue.

Taanlanna tuli kööki kohe peale mind ning seejärel alberguest väljusid veel paar inimest. Tundub, et vaatamata oma püüdlusele jääda märkamatuks, olen siiski alustanud ärkamiste lainet. Väga meeldiv naeratav naisterahvas lohutab mind sellega, et tegelikult ta oli juba varem ärkanud, kuid ei julgenud esimesena püsti tõusta. Räägime köögis veidi jutu ning sättime teele.

Ka täna alustan üksi. Väljas on mõnusalt jahe. Päike on peidus ning maa on kaetud uduga.


Esimesed paar-kolm kilomeetrit kulgevad mööda maanteed. Õnneks hommikutundidel on liiklus üsna hõre. Jalutades noolte suunas ülesmäkke jõuan hiiglaslikete viinamarjaistandusteni. Vaade on muljetavaldav, kuid siiski ei ole võrreldav metsiku looduse iluga.

Väljas on palju koduloomi, kes tatsavad järelvalveta ringi. Vahetult enne Zarautzi on mitmed kämpingud ja telkimisplats, suur golfiväljak ning pikk rand. Õhus on tunda suure linna lähedust.

Kell on saanud 7:30 ning väljas on 21,5 kraadi sooja.

Zarautz on suurem rannaäärne linn (siiski San Sebastianist väiksem), mis ei tekita minus erilisi emotsioone. Mul on väga hea meel, et ma jäin ööseks Oriosse. Vaatan ükskõikselt ringi ning ei näe muud, kui räpaseid tänavaid ja sama räpast promenaadi. Koristusmasinad alles alustavad oma tööd.


Räägitakse ilu on vaataja silmis. Hetkel ma ei oska seda hinnata. Võib olla Zarautzi vanalinn oma ajalooliste ehitistega isegi pakuks mulle teisel päeval ja teistel asjaoludel huvi, kuid praegu siiski mitte.

Zarautzis pidavat olema üks albergue, kuid mingit viidet selle ma teel ei märkanud. Jalutan mööda promenaadi linnast välja ning märkamatult jõuan Getariani ning seejärel poole kümneks Zumalani. 

Getaria tänavad
Mõlemad on kenad linnakesed, kus teen ka mitmeid peatusi. Vahetult enne Zumalat ristun suurima palverändurite seltskonnaga, keda ma esialgu üritan igatgpidi vältida. Lõpuks annan alla ning kõnnin veidi nendega koos. Jette ja Jean Carlos on saanud endale seltslasteks veel paar hispaanlast, ühe noore iiri poisi (Dara) ning sümpaatset itaalast (Giuliano). Viimasel on muuseas ka fantastiline lauluhääl.
Dara (=Darren), Jette, mina, Clara, Giuliano ja Jean Carlos

Zumalas on suurem toidupood, kust ostan tervislikke snäkke. Korraldan endale pikemat pausi pikniku pidamiseks ning lasen lärmakal seltsonnal minna edasi. Märkan muuseas, et mul on kadunud telefon. Üritan meenutada, millal olen viimati vaadanud kellaaega... See oli tükk aega tagasi. Olen veidi mures kuna tegu on mu töönumbriga. Samas ma ei viitsi küll tagasi kõnninda ning tekitada endale sellest probleemi. On kadunud, siis on kadunud. Ma üldse ei imesta, et siuke asi on juhtunud.


Õues on 23 kraadi sooja. Taevas on endiselt pilvine ning maa kohale on tõusnud tihe udu. Tibutab vihma. Debani on minna 13 kilomeetrit ning tänaseks seda piisab. Ees on tõusud ja langused nagu Camino del Nortel ikka. Vahepeal tee muutub üsna libedaks ning taaskord keppid aitavad mul püsida jalul.



Tundub, et olen jõudnud Debasse. Jalutan  treppidest alla noolte suunas kuni jõuan raudteeni ning edasi sillale. Tekkib imelik tunne, et kas olen ikkagi õiges kohas või veel mitte. Võtan hoogu maha ning vaatan veidi ringi. Inimesi väljas palju ei ole, kuid üks noor kutt jalutab minu suunas. Küsin ta käest albergue kohta ning ta näitab mulle, et pean minema tagasi. Ohh, mis pettumus. Olen jalutanud sellest mööda ning jõudnud linna servale.Väsimus annab juba hästi tunda.

Keeran tagasi. Kuulen kaugelt oma nime. Ühes baaris peaväljakul istuvad juba mulle tuttavad Jette, Dara, Giuliano, Jean Carlos, Clara ja Daniele. Kõik nad on alles hiljuti jõudnud kohale. Liitun nendega. Olemine läheb järjest lõbusamaks ning naljad teravamaks. Täna on Saksa - Itaalia jalgpalli matš ning tundub, et meie fännklubi on jaotanud kaheks. Kohale jõuab järjest rohkem rahvast ning kõik liituvad meiega moodustades pika lauda.
Albergue on kinni kuni kella neljani. Selle võtmed asuvad infokeskuses, mida tehakse lahti samuti neljast. Infokeskuses meile seletati, et tegelikult Debas on 2 alberguet, kuid need on lahti sõltuvalt hooajast (talvine albergue asub teises hoones). Täna meid paigutatakse vanasse koolihoonesse. Infokeskuse töötajad on väga meeldivad. Nad annavad meile linnakaardid ning seletavad väga detailselt, mis ja kus linnas asub. Samuti hoiatatakse, et me ostaksime homseks toidud kaasa juba täna.

Vana koolihoone: albergue Debas
Majutuse eest maksmine toimub samuti infokeskuses. Passi tembeldakse ning antakse kaasa toavõti, mida hommikul peame jätma alberguesse.

Minu õnneks infokeskuses saab kasutada arvutit. Kirjutan reisibüroo juhatajale, kus ma töötan, kirja palvega blokeerida mu telefoninumbrit. Saan kiirelt ka vastust. Margus pakub ajutiselt panna numbrit kinni, kuid ma siiski loobun sellest. Mul on tekkinud TUNNE...

Kui käisin eelmisel aastal palverännakul, siis tulles koju ütlesin endale, et töötan praeguses kohas veel ühe aasta. Teenin nii palju raha, et mul oleks võimalik veeta kuu aega caminol ning seejärel lahkun. Nüüd on jõudnud kätte aeg, kui olengi caminol. Töölt lahkuda aga väga ei kipu, kuigi see mõte püsib mul pidevalt peas... 
Deba albergues on 2 magamissaali, söögisaal (ei ole sööginõusid ega kokamisvõimalust), 2 pesuruumi ja avarad üldruumid. Albergue ei ole mõeldud nõudliketele ränduritele. Hoone ja ruumid on vanad. Tagatud on vaid hädavajalikud mugavused. Minu seisukoht on see, et palverändur ei vingu majutuskohtade üle. Seega võin öelda, et see albergue on täiesti ok. Seltskond ja hospitalerod muidugi annavad kohale väärtust juurde. Seinte peal olevad joonised annavad sellele albergue omapärast hõngu. Võib ette kujutada, kuidas nendes ruumides jooksid ringi ja kisasid mänguhoos väikesed lapsed.

Albergue magamisruum nr 1-11.
Söögisaal (sisustuseks on koolipingid ja -toolid)

Õhtul avastasin, et minu tupsu on toppinud mu koti seljatoevõrku taha oma väikest Lego pingviini. Imestan, et kuidas ma ei ole varem seda märganud. See on lausa uskumatu. 4 päeva mu selja vastas ning ma ei ole seda kuidagimoodi tundnud ega näinud. Ilmselt täna oli õige päev, et seda avastada. See leid on tekitanud väga tugeva emotsiooni ning ma ei suutnud ära hoida pisaraid.

Sain täna Ristolt e-maili, kus ta kirjutas veidi ka Sandrast. Kui ta näeb õhus lennukit, siis näitab näpuga, et emme on seal...

Esimesed pisarad caminol - kas ei ole veel liiga vara selle jaoks?!


Olles üsna ebausklik (traditsiooni suhtes) inimene siiski leian, et vähemalt korral camino jooksul tasuks külastada kirikut. Kui see üks kord on läbi, siis võiks tulla ka teine. Nendes kirikutes on midagi teistsugust. Seal on vaikust ja rahu, soojust ja jahedust (oi kui hea kuumal päeval pista nina lahtisest uksest sisse ning maanduda vaikselt tagapingile) ning üldjuhul ka külalislahkust...


Vahetult enne seitset jõudsin õhtusele missale. Tegu on väga ilusa hubase kirikuga. Altari tagaseinal on nägemist väärt maalid, aknaid kaunistavad värvilised mosaiigid.  Preester, kes viib läbi tserimooniat tundub olema väga siiras ja südamlik. Leian õigeks seda rõhutada kuna, minu arvates, igas kirikus siiski ei teeni siirad, ligidast armastavad ja hoolivad inimesed.

Viimane on ka üheks põhjuseks, miks ma üldjuhul ei käi kirikutes. Mul ei ole usku seal teenivatesse inimestesse ning ma ei usu ka sellesse, mida nad nii ebasiiralt kuulutavad.


Väljudes kirikust põrkasin kokku Julianoga, kes kutsus mind kaasa vaatama jalgpalli matši. Ei, ma ei tule. Täna ma tahan vaikust ja naudin omaette olemist. Peale lühikest jalutust jõuan tagasi alberguesse, mis on peaaegu tühi.

Leian pesuruumist ühe ärmbri, mida täidan sooja veega ning pistan rahulolevalt jalad sisse. Nii hea. Minu isiklik SPA...

Alberguesse astub sisse üks ca 50-aastane hollandlane (Ria). Ta isiksus on äratanud minus huvi juba eilsest päevast, kui nägin ta esimesest korda Orios. Üsna eraklik naisterahvas, kes jalutab üksi ning eelistab veeta ka õhtuid üksinda. Hoiab seltskonnast eemale. Minu imestuseks ta sammus otse minu juurde ning alustas jutu.

Vesi ämbris on juba ammu läinud jahedaks, kuid ma ei taha ennast liigutada. Mu silmad ja suu on lahti. Meie Riaga mõttemaailm ja iseloomud on nii sarnased. Tekkib tunne, et olen tulevikus, kust leidsin ennast.  

Riast veel nii palju, et kahe aasta jooksul ta on jalutanud läbi praktiliselt kõik Hispaania caminod ning oli kahel nädalal hospitalero ühes albergues. Lähitulevikus tal on plaan avada Camino del la Platal oma alberguet.

*************************************
Itaalia - Saksamaa, 2:1. Itaalia võit :)
Jette on meeleheitel ning keeldub tänaseks suhtlemast Giulianoga ja rääkimast jalgpallist.