 |
| Camino Primitivo 8. etapp: Fonsagrada - Cadavo Balero |
Õhtune ja öine vihmasadu jätkus ka varahommikul. Eva ja Bernt jõudsid meie juurde 8.30'ks. Täna hommikul teele ei jää ühtki kohvikut seega joome kohvi albergues. Bernt oli nii ettenägelik, et tõi meile suhkurt.
Eva räägib, et sai täna hommikul Bernti käest kuuma vett hõbeda alusega klaasist. Loomulikult tõi Bernt seda caminole kaasa kodumaalt. Kui varem sõbralikult tögasin teda, siis nüüd lihtsalt muigan respectiga. Talle tõesti meeldib olla ümbritsetud asjadega, mis on talle kallid ning tekitavad head tunnet. Eelkõige turvatunnet. Kui paljud keelduvad siukestest esemetest camino ajaks, siis Bernt mitte.
Hommikul astus läbi ka hospitalero. Ta hoiatas meid, et tänase päeva rajad on suure tõenäosusega täis pori ja vett ning soovitas jalutada mööda carreterat.
Ei tea, kas kuulata teda või mitte. Täna me ei ole üksmeelel. Mari otsustab jalutada maanteel, Bernt caminol, Eva pooldab caminot ning Jonathan kahtleb. Mina üritan mõelda loogiliselt ning valin puhtamat ja kuivemat teed. Ilmselt hospitalero teab, mida ta räägib. Niisiis mina ja Mari alustame jalutust mööda maanteed.
Oleme veidi segaduses oma valiku pärast ning juba väga varsti leiame ennast tagasi caminol. Polegi asi nii hull midagi. Täitsa läbitav tee, ka ilm tundub olema muutumas sõbralikumaks meie vastu. Kõik on tore kuni hetkeni, kui avastan, et olen unustanud alberguesse oma fotokaamera akut. Täitsa lõpp, kuidas ma sain seda unustada? Mis hajameelsus see nüüd on? Aga olgu. Unustasin, siis unustasin. Ostan uut Lugos. Pole mõtet kurvastada. Sellest ei ole nagunii abi. Jalutame siis edasi.
Juba hetke pärast jõuab meie järele ka Jonathan ning ütleb, et see, mida ma kaotasin on leitud ning on Eva käes. Kuidas nii? Ta naerab ning ütleb, et hospitalero oli nii tore, et sõitis autoga meie järele ning ootas meid maanteel, et leitu tagastada. Ta küll natukene pahandas, et me ei kuulanud ta nõu, kuid sellegi poolest oli väga abivalmis ning soovis "Buen caminot!"
Vot nii... Selline asi ilmselt juhtub ainult caminol... Mu silmad ja suu on imestusest lahti. Mari muigab.
Näen üsna varsti ka lähenevaid Evat ja Bernti ning otsustan neid ära oodata.
Täna mulle meeldib kuulata, kuidas Eva ja Bernt räägivad ning samal ajal ka jälgida teed. Kohakuti on tõesti palju vett, kuid see teeb teekonda põnevamaks. Kujuta ette, et kõik need rajad on täiesti kuivad suvisel ajal! Kuidas see on võimalik? Seda on raske ette kujutada. Need on ju jõed, ei ole teed :) Aga mulle meeldib.
Paraleelselt caminoga jookseb carretera, kuid meil ei teki hetkekski soovi jalutada. Camino on nii ilus! Kujuta ette, et kui oleksime praegu maanteel, siis meil oleks jäänud nägemata vana "hospitali" varemed ning ka kogu selle teekonna ilu.
Kahtlemata kinnitan, et minu püksid on enneolematult mustad ning ma tunnen lausa uhkust selle üle :))
Kohtume taas Mari ja Jonathaniga umbes 10 km pärast. Bernt tuletab meelde, et kutsub meid kõike täna hüvastijätu õhtusöögile Cadavos. Keegi meist ei ole valmis selleks, et alates homsest meie viieka teed hakkavad hargnema. Oleme nii kokku kasvanud, et isegi mõte sellest, et see on meie viimane õhtu või päev koos, tekitab nukrust.
Aga ajame nüüd nukrad mõtted ära ning kontsentreerume teel. See nõuab täna tõepoolest tähelepanu.
Teel on ka üksikud külakoerad, kellele sugugi ei meeldi rahu häirivad rändurid. Mõni neist otsustab, et peab meid kiiremini külast välja ajama ning ettevaatlikult ja kavalalt jälitab meid. Perenaine kurjalt kutsub ta tagasi, kuid too pettunult otsustab kasutada viimast võimalust ning näksab Evat saabast. Õnneks tegu on väiksema koeraga ning Eval on head saapad. Eva seletab, et ilmselt vaene kibestunud koer on üritanud sel viisil kaitsta oma territoriumi sissetungijate eest või hoopiski maksta kätte. Võimalik, et keegi ränduritest on talle kunagi haiget teinud ning nüüd ta peabki kõikide vastu viha.
Viimased 5 kilomeetrit jalutame mööda maanteed. Vahepeal veidi tibutas vihma, kuid nüüd läks väga ilusaks. Isegi sinist taevast on näha.
Leppisime kokku, et jätame oma sõnavarast välja sõna "päike". Peaaegu alati, kui me kiitsime ilma ning rõõmustasime päikesekiirte üle, nad kadusid ning hakkas taaskord sadama. Seekord ma ei pea vastu ning rõõmsalt kiidan ilma. Praktiliselt üle poole teekonda me läbisime kuivalt. Kevad? Kas tõesti on kätte jõudmas kevad?
Õhtu veetsime viiekesi ühes ainsas lahtiolevas baaris Cadavos. Kolmekäiguline õhtusöök oli väga maitsev ja toitev. Seltskond erandlikult tore ent meeled on meil veidi kurvad. Kas me tõesti splittime homme? Ei, see ei ole võimalik. Kas tõesti on jõudnud kätte see aeg, kui ütleme teine teisele hüvasti?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar