.png) |
| Camino Primitivo 11. etapp: San Roman de Retoria - As Seixas (13,6/15,2 km) - Melide (~15 km) |
 |
| Camino Primitivo 12. etapp (Camino Frances): Melide - Ribadiso (11,1 km) - Arzua (3,1 km) - Santa Irene (16 km) - O Pedruzo (3,1 km) |
Asusime täna teele 9 paiku. Magasime taaskord väga hästi ning meie hommik kulges samuti väga rahulikult. Tegime hommikusöögiks 4 muna, mida meile andis eile hospitalera. Soojendasime leiba ning tegime pakiteed, mis oli jäetud kööki. As Seixas'es ei ole poodi ning ilma hospitalera abita oleksime täna jäänud ilma hommikusöögita.
Albergue aknast tundus, et täna tuleb sombune päev. Tee kulgeb esialgu ülesmäkke.
Maa kohale on tõusnud paks udu, mis mõne aja mööduses juba haihtub. Taas paistab päike.
Päev algas tõsiselt ilusast värskendavast jalutusest Seixase mäe ümber.
Mäe/künka tipus hakkas ka veidi jahe vaatamata sellele, et tee kulges ülesmäkke.
Kui Seixase mägi sai "vallutatud", siis teele ilmusid huvitavad sildid.
Eva rääkis, et raamatus oli kirjas, et siin pidavat elama üks veidi hullumeelne hipilik naisterahvas nimega Mapi.
Mõni aja pärast ilmus teele suur sõbralik lambakoer ja hakkas hauguma. Ma alguses ehmatasin, kuid Eva ütles, et ta kutsub oma perenaist. Tee ääres seisvast kaubikust ronis välja unine, kuid väga sõbralik keskealine naisterahvas. Ma annaksin talle umbes 38. Naine kutsus meid endaga kaasa ning me järgisime teda. Tundus, et tegu on väga huvitava inimesega. Koer oli muutunud veelgi suuremaks sõbraks, hakkas hõõruma meie jalgade ümber nuiates paid ja silitamist.
Koer ei olnud ainus Mapi sõber ja "elukaaslane". Siin elab lisaks veel 3 kassi. Mapi ütles, et varem tal oli rohkem koeri, kuid ta andis neid ära perekondadele, kes tahtsid neid endale.
Mapi kutsus meid oma pisikese majakese ainsasse tuppa. Ta ise vaheldumisi ehitab oma elamist ning teenib elatist pakkudes palveränduritele oma käsitööd. Me vaatasime ja imestasime. Tegu on kuldsete kätega naisega. Tema elukaaslane pidavat rändama rohkem ringi ning samuti tegelema käsitööga.
Mapi keetis meile kohvi, millele lisas ka kaneeli. See andis kohvile eriti mõnusat aroomi ja maitset.
Veetsime Mapi külas rohkem kui tund aega ning lahkudes soetasime endale ka kingitusi. Just selliseid, mis oleks tahtnud osta Santiagost, mis oleks tehtud hinge ja armastusega. Kahjuks leida Santiagost midagi taolist on peaaegu et võimatu, seega teeme ostud ette :)
Mapi joonistas värviliste pliiatsidega meie palverändurite passidesse oma "templit". Vau - mul pole midagi enam lisada. Väga emotsionaalne ja meeldiv kohtumine. Kallistasime ja soovisime Mapile head aega ning tema meile head teed.
Melideni on veel umbes 5 kilomeetrit või veelgi vähem. Tee on endiselt väga ilus.
Jõudes Melidesse teeme peatust pagarikohvikus. Lühikese aja jooksul kohvikust kõndisid mööda vähemalt 10 rändureid. Oleme hämmingus. Kust? Kust kõik tulevad? Camino Frances... Uskumatu! Primitivol oli nii rahulik, vaikne ja ei olnud praktiliselt üldse rahvast. Rinnus on kurbus kuna meie mõnus camino on lõppemas.
Astusime kirikust läbi ning kõndisime edasi. Melide jäi kiirelt selja taha.
Teel on tuttav camino märgistus, mis on veidi soditud ning räbal. Santiago de Compostelani on jäänud ainult 50 kilomeetrit ning seda on tunda.
Me ei ole enam ainsad rändurid teel, kuid ilmselt kõige eraklikumad. Hoiame teistest möödakäiatest veidi eemale.
Loodus on endiselt ilus.
Ribadiso on meie jaoks ilmselt parim valik peatumiseks tänaseks ööks. Albergue asub ilusas kohas jõe ääres. Tegu on väga suure alberguega. Ka inimesi on palju. Registreerimiseks ootame järjekorras, mis on meile väga võõras. Meile määratakse ka voodinumbreid.
Täna toimetame vaikselt ning ei ole soovi suhelda. Käin külma (sooja vett ei olnud) dušši all. Eva otsustab minna hoopiski ujuma jõkke. Vesi seal on päris jahe. Imestan Eva üle. Tegelikult tahaksin ka ise minema ujuma, kuid jõgi tundub olema sügav ja kiire vooluga. Ma endiselt ei oska ujuda.
Albergue territoorium on väga suur. Leiame endale mõnusat paika murul jõe ääres teistest ränduritest veidi eemal. Leidsime taas vaikust ja rahu.
Albergue söögi- ja köögisaal on väga suur. Köögis on olemas pliidid, kuid ei ole ühtki panni ega kastrulit. Kokata siin ei saa. Õhtul läksime välja kuna muud valikut ei olnud. Leidsime söögikohta, mis tundus enam-vähem meeldiv. Rahvast oli siiski väga palju ning söögi ootasime tükk aega. Jututuju meil eriti ei olnud. Tellilisin endale pimentos de Padron kohaliku leivaga, magustoiduks tarta de queso ja punast teed. Kui söök oli söödud, siis otsustasin vaadata internetti ning Eva läks alberguesse puhkama.
Õhtuks albergue oli täis rahvast. Paar inglast lugesid oma raamatuid, mistõttu toas põles valgus kella kümneni. Lugemine oli lõpetatud, kuid suurt valgustust keegi ei viitsinud kustutada. Loomulikult inglased ei saanud ka aru sellest, et valgus põleski just nende pärast. Kõik teised juba magasid või vähemalt üritasid seda teha. Tõusin püsti ja kustutasin valgust sest mind, ausalt öeldes, see siiski häiris. Siuke see elu Prantsuse tee viimastel etapidel ongi... või see on hoopiski minu nö "attitude". Üks põhjustest, miks ma siiamani ei ole tahtlikult Prantsuse teel käinud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar