1.04.2013, esmaspäev. Lend Tallinnast Gironasse tundus olema väsitav. Lennu alguses kulutati, et tugeva tuule tõttu lennuaeg pikeneb nelja tunnini. Üritasin veidi tukkuda, kuid tulemuseta. Sisemine ärevus ning ka pidevalt edasi-tagasi siplev meeskond mõjusid häirivalt. Lisaks teatas kapten veel seda, et Barcelonas hetkel sajab ning õhtuks on lubatud torm.
Üritan peast juhtida kõrvale negatiivseid mõtteid.
- Ei, minu jätkulend toimub plaanipäraselt!
- Aga kui ei toimu?!
- Kas äkki peaksin peale maandumist minema bussijaama ning ostma endale pileteid hoopiski Leonisse?!
- Camino Frances on ka variant.
- Aga siis sa ju peaksid jagama teekonda pooleks.
- Kuule, äkki lähed hoopiski Malagasse puhkama? Osta parem endale rongipilet.
- Mine metsa! Ei, ma lähen caminole. Camino P-R-I-M-I-T-I-V-O-L-E!!!
- Oled sa kindel?!
- Ei ole, aga see on ju minu plaan. Selleks ma olengi siin.
- Tead, teeme nii. Sa paned praegu silmad kinni, lõõgastud ning jälgid natukene oma mõtteid. Siis, kui oled valmis - palud neil lahkuda. Ok?
- Ok.
- Kas toimib?
- Toimib. Aitäh!
Taevas on pilves, kuid õnneks ei saja. Uurin bussijaama internetipunktist, et kas minu jätkulend Vuelingiga Oviedosse on endiselt aktiivne. Igaks juhuks vaatan üle ka busside väljumisaegu. Kõik tundub olema korras. Nüüd saab rahus minna linna peale jalutama. Kaugele ei jõua, aga see ei olegi minu eesmärk.
Rahulikult jalutan ringi. Leian ennast ühes pisemas kirikus, ei tea mis kohas. Selle uksed on lahti ning rahvas astub sisse. Ühinen massiga. Algab õhtune missa. Üks naisterahvas ulatub mulle küünla ning paneb selle põlema. Ilus ja soe. Naiskoor hakkab laulma. Inimesed kord istuvad maha, kord tõusevad püsti. Avastan, et on aeg minema hakata ning hiilin kirikust tasakesi välja. Kell saab varsti 18.
Huvitav. Tundub, et ise seda teadmata olen leidnud endale varjupaiga paduvihmast. Maa on märg ning inimesed panevad vihmavarjud kinni. Ma olen endiselt kuiv ja mul on hea olla.
Barcelona T1 on Girona lennujaamast palju põnevam. Jalutan ringi ning istun veidi välisterassil.
Vuelingi lend väljub viivitusega. Öeldakse, et maandume 15 minuti võrra hiljem. Nii nagu mõtlesingi, jään viimasest Oviedo bussist maha. Kell on 23:30. Taksot ma ei soovi ning pimeduses jalutada ka mitte. Hotelli läheduses ei ole. Ei viitsi aktiivselt tegutseda ning lähen tagasi lennujaama.
2.04.2013, teisipäev. Seletan hispaania keeles lennujaama turvameestele, et olen pelergina. Räägin, et hommikul sõidan Oviedosse, et seal alustada oma caminot. Üks neist tundub olema eriti vaimustuses kuna teab väga hästi, millest ma räägin. Nad lubavad mul jääda ööseks lennujaama. Keeran ennast magamiskotti ning jään kiirelt magama. Tuli on kustunud ning lennujaama uksed on kinni.
Kell 5 hommikul tuli pannakse taas põlema. Seitsmest sõidan esimese bussiga Oviedosse. Olen ainus reisija.
Ilm on endiselt ilus. Jalutan bussijaamast südalinna. Cathedral, kust loodetavasti saaksin endale palveränduri passi (credential) on kinni. Leian maas camino märgistust. Nüüd hakkab asi looma... Albergue uksed tehakse lahti alles kella 17'st. Olen väsinud ning otsustan, et täna ma ööbin hoopiski hotellis. Ojaaaaa, enne karmi minekut tasub ennast veidi hellitada. Leian ühe mõnusa ja taskukohase hotelli kohe cathedrali lähedal (Ovetense, ühene tuba 30 eur). Astused selle uksest välja pääsen otse caminole.
Teen päevaunkakut ning kolmeks lähen linna peale. Märkan üksikuid palverändureid. Mõnega ajan ka jutu. Cathedrali tehti lahti neljast. Üks hipaanlane näitab mulle kohta, kust saan osta credentiali. Õhtul jalutan ka spordipoodi, kust hangin endale käimiskepi. Seekord kavatsen hakkama saada vaid ühega ning selle otstarbeks on pigem enesekaitse (eelkõige mõeldes kurjadele koertele), kui käimistugi.
Maasikad... Apelsiin... Banaan... Õun... Valged linad... Soe tuba ja kuum dušš... Vaikus...
Kuulen, kuidas vihm koputab vastu katust... Mhhhhmmmm... HEAD ÖÖD!
Üritan peast juhtida kõrvale negatiivseid mõtteid.
- Ei, minu jätkulend toimub plaanipäraselt!
- Aga kui ei toimu?!
- Kas äkki peaksin peale maandumist minema bussijaama ning ostma endale pileteid hoopiski Leonisse?!
- Camino Frances on ka variant.
- Aga siis sa ju peaksid jagama teekonda pooleks.
- Kuule, äkki lähed hoopiski Malagasse puhkama? Osta parem endale rongipilet.
- Mine metsa! Ei, ma lähen caminole. Camino P-R-I-M-I-T-I-V-O-L-E!!!
- Oled sa kindel?!
- Ei ole, aga see on ju minu plaan. Selleks ma olengi siin.
- Tead, teeme nii. Sa paned praegu silmad kinni, lõõgastud ning jälgid natukene oma mõtteid. Siis, kui oled valmis - palud neil lahkuda. Ok?
- Ok.
- Kas toimib?
- Toimib. Aitäh!
Taevas on pilves, kuid õnneks ei saja. Uurin bussijaama internetipunktist, et kas minu jätkulend Vuelingiga Oviedosse on endiselt aktiivne. Igaks juhuks vaatan üle ka busside väljumisaegu. Kõik tundub olema korras. Nüüd saab rahus minna linna peale jalutama. Kaugele ei jõua, aga see ei olegi minu eesmärk.
Rahulikult jalutan ringi. Leian ennast ühes pisemas kirikus, ei tea mis kohas. Selle uksed on lahti ning rahvas astub sisse. Ühinen massiga. Algab õhtune missa. Üks naisterahvas ulatub mulle küünla ning paneb selle põlema. Ilus ja soe. Naiskoor hakkab laulma. Inimesed kord istuvad maha, kord tõusevad püsti. Avastan, et on aeg minema hakata ning hiilin kirikust tasakesi välja. Kell saab varsti 18.
Huvitav. Tundub, et ise seda teadmata olen leidnud endale varjupaiga paduvihmast. Maa on märg ning inimesed panevad vihmavarjud kinni. Ma olen endiselt kuiv ja mul on hea olla.
Barcelona T1 on Girona lennujaamast palju põnevam. Jalutan ringi ning istun veidi välisterassil.
Vuelingi lend väljub viivitusega. Öeldakse, et maandume 15 minuti võrra hiljem. Nii nagu mõtlesingi, jään viimasest Oviedo bussist maha. Kell on 23:30. Taksot ma ei soovi ning pimeduses jalutada ka mitte. Hotelli läheduses ei ole. Ei viitsi aktiivselt tegutseda ning lähen tagasi lennujaama.
2.04.2013, teisipäev. Seletan hispaania keeles lennujaama turvameestele, et olen pelergina. Räägin, et hommikul sõidan Oviedosse, et seal alustada oma caminot. Üks neist tundub olema eriti vaimustuses kuna teab väga hästi, millest ma räägin. Nad lubavad mul jääda ööseks lennujaama. Keeran ennast magamiskotti ning jään kiirelt magama. Tuli on kustunud ning lennujaama uksed on kinni.
Kell 5 hommikul tuli pannakse taas põlema. Seitsmest sõidan esimese bussiga Oviedosse. Olen ainus reisija.
Ilm on endiselt ilus. Jalutan bussijaamast südalinna. Cathedral, kust loodetavasti saaksin endale palveränduri passi (credential) on kinni. Leian maas camino märgistust. Nüüd hakkab asi looma... Albergue uksed tehakse lahti alles kella 17'st. Olen väsinud ning otsustan, et täna ma ööbin hoopiski hotellis. Ojaaaaa, enne karmi minekut tasub ennast veidi hellitada. Leian ühe mõnusa ja taskukohase hotelli kohe cathedrali lähedal (Ovetense, ühene tuba 30 eur). Astused selle uksest välja pääsen otse caminole.
Teen päevaunkakut ning kolmeks lähen linna peale. Märkan üksikuid palverändureid. Mõnega ajan ka jutu. Cathedrali tehti lahti neljast. Üks hipaanlane näitab mulle kohta, kust saan osta credentiali. Õhtul jalutan ka spordipoodi, kust hangin endale käimiskepi. Seekord kavatsen hakkama saada vaid ühega ning selle otstarbeks on pigem enesekaitse (eelkõige mõeldes kurjadele koertele), kui käimistugi.
Maasikad... Apelsiin... Banaan... Õun... Valged linad... Soe tuba ja kuum dušš... Vaikus...
Kuulen, kuidas vihm koputab vastu katust... Mhhhhmmmm... HEAD ÖÖD!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar