13.09 - Päev 6 (Ponte de Lima - Valenca do Minho, 34,5 km)

Tänane päev algas varakult. Jutude järgi meid ootas ees Portugali Camino raskeim päev ehk 410 m kõrgune tõus mäetippu nimega Alto da Portela Grande. See oligi üsna väsitav teelõik päris järsu tõusega, kuid õnneks ta ei kestnud väga pikalt. Meil vedas ilmaga ning kivitee ei olnud märg. Vastasel juhul tänane päev oleks ka  kõige ohtlikum.

Tee hakkab vaikselt minema ülespoole

Peale umbes pooletunnist jalutust kohvisõltlane Luis otsustas otsida ülesse baari või kohvikut ning keeras tee pealt ära. Meie Ricardoga aga jätkasime oma teed mädege poole.

Ricardo on minust noorem Lissabonist pärit väga sõbralik sümpaatne noormees, kelle liikumistempo oli üsna kiire. Paljud rääkisid, et ma kõnnin kiirelt, kuid sel juhul Ricardo kohta saaks öelda, et ta lausa jooksis ning absoluutselt ei vajanud puhkepeatusi. Neljaks tunniks leppisin sellega ära :)) Edaspidi aga otsustasin tempot veidi aeglustada ning see sobis ka Ricardole.

Kivist rist-mälestus palverändurile, kes ilmselt kaotas sel teelõigul elu... Inimesed, kes kõnnivad sellest kohast mööda panevad risti jalamile au andmaks kive...

Ricardo jaoks "piece of cake", kuid mind selline tee ajas siiski hingeldama ning vajasin lühikesi peatusi selleks, et taastada hingamist. Lisaks ka päike küttis nii, et vähe polnud.

Kusjuures keppidest oli palju kasu.

Olemegi tippu jõudnud. Ülevalt avanes meeletult ilus vaade. Muideks vahetult enne seda jooksis meie ninade eest mööda vähemalt 5 metsikut hobust. Õnneks me ei jäänud nende tee peale, st meil jäi puudu umbes pool minutit aega! Aga tunne oli võimas. Tundsin lausa tuuletõmmet, kui nad olid meist möödunud.

Esimene veeallikas (loe: rõõmuallikas) teel ja väga õigel ajal. Värskendust oli vaja.

Peale mäkketõusu selline tee on nagu paradiis. Ent tõepoolest võikski olla tee paradiisi.

Looduslik päikesevari on veel üks paradiisi tunnus!

17 kilomeetrit ning raskeim teelõik on läbitud. Jõudsime kohta nimega San Pedro de Rubiaes, kui asus ka samanimeline 36-kohaline albergue.  Meie tuleku ajaks ta oli veel kinni ning me otsustasime minna puhkama lähimasse baari. Viskasime kottid seljast ja botased jalast ning tellisime endale karastusjooke. Nõnda me siis puhkasime umbes poolteist tundi. Saime sel ajal tuttavaks ühe meeldiva paari Maria ja Mattiasega. Mattias on sakslane ja Maria on pärit Lõuna-Ameerikast. Nad said tuttavaks aastaid tagasi caminol ning sellest ajast on nendest saanud paar.

Mõni aja pärast Rubiaese on jõudnud ka Luis Alainiga ning teeäärne kohvik täitus lobiseva palverändurite seltskonnaga.  Siis, kui kõik olid puhanud ja kõikidel olid kõhud täis otsustasime Ricardo ja Luisega liikuda edasi Tui'sse. Rubiaese albergue oli ikka veel kinni ning me ei viitsinud oodata kuni seda tehakse lahti. Mattias ja Maria olid juba lahkunud ning Alain otsustas võtta asja rahulikult ning jääda ööseks siiski Rubiaesse. Parasjagu oli see meie viimane kohtumine Alainiga.    

Ricardo ja Luis - minu lemmikud kaasrändurid, tänu kellele päeva lõpuks hakkasin aru saama portugali keelest :)))

Peale Rubiaes't Tui'sse on jäänud minna veel 20 km. Olin hull, et nõustusin edasi liikuda. Tasapisi hakkasin tundma, et mitu päeva järjest vallutada 30 km pikkuseid teelõikusid on liig mis liig. Lisaks on jalale tekkinud paar üsna segavat villi.

Piltide tegemine on üsna hea ettekääne lühikeseks pausiks

 

 

Ei vasakult ega paremalt ei tulnud ühtki autot

 

Ees kõnnib neiu (edaspidi: Belgiast pärit Branca), kes ilmselt naudib üksi olekut, mida otsustasime mitte häirida

Valenca do Minho - Portugali linn, mis on eraldatud Hispaaniast laia jõega ehk siis oleme jõudnud Portugali-Hispaania piirile! Tui asub jõe teisel äärel ning Tui albergueni on jäänud veel loetud paar kilomeetrit. Ma annan alla ning jään ööbima Valencasse (Albergue Sao Teotonio * asub tuletõrjujate jaama kõrval, läheduses on palju söögikohti * 50 voodikohta, 2 suurt tuba, mehed ja naised magavad erinevates tubades, köök on kehvasti varustatud, hospitalero on üsna ükskõikne. 3 eur). Ricardo ja Luis aga lähevad edasi Tuisse. Leppisime kokku, et hüvasti me teine teisele veel ei ütle. Sisetunne andis märku, et me varsti kohtume jälle.

Albergues oli juba üsna palju rahvast. Alguses kõmpsisin meeste tuppa ning kiirelt tajusin, et olin vales kohas. Mattias juhatas mind teise tuppa. Hospitalero alberguet ei tutvustanud, vaid näitas näpuga, et mine ülesse. Leidsin endale sobiva voodi ning hakkasin sättima end puhkeasendisse. Tuppa marsis sisse Branca (keda ma eelnevalt nägin vaid ühe korra) ning ütles, et nad lähevad Maria ja Mattiasega välja sööma ning kutsuvad mind kaasa. Vaatamata üsna väsinud olekule otsustasin, et siiski löön kampa. Nii me siis läksime lähimasse restorani, kus sõime koos kalaroogasid ning ajasime jutu. Söögi lõpetamise ajaks istusid meie laua kõrvale kaks lõbusat väga pika kasvu poisi - samuti nagu Brancagi palverändurid Belgiast (mõlema nimed on Jonas'ed). Nad kavatsesid peale sööki minna supermarketisse (LIDL - suurim market, mis jäi tee peale) ning kuna mul oli sama vajadus, siis otsustasin neid ära oodata ning kõnnida poodi koos nendega (mul polnud õrna aimugi, kus see pood asus). Jäime rääkida ning siis kui hakkasime asuma teele avastasime et kell oli juba liiga palju (20 või rohkemgi). Seega pood oli just kinni pandud. Noh mis seal ikka - läksime tagasi alberguesse, kust kostsid rahva valjud hääled ja naermine. Albergue hoovis oli kogunenud eririikidest pärit rahvas, sh Soomest, Rootsist, Poolast ja Saksamaalt. Kõik olid ülilõbusas meeleolus ning me sulasime seltskonda.

2 Jonast ehitavad paberist kujukesi (kaamel, draagon ja midagi veel). Mina ja rootslanna vaatame pealt ning soomlanna üritab teha järgi. Mõtlen: "kuidas nii suured mehed saavad olla nii lapslikud ja tunduvad olema nii totud..." (esmamulje oli siiski petlik!)