20.09 - Päev 13 (Vilacerio - Olveiroa, 27 km)

Camino Finisterre 2. etapp: Nigreira - Vilacerio - Olveiroa (37 km)

Olveiroas on 2 alberguet: üks on riiklik albergue de la Xunta (asub mitmetes hoonetes, ca 40 voodit ja mõned madratsid, 5 eurot, uksed on lahti kuni 22'ni) ning teine on eraalbergue Hórreo (30 voodit, 12 eurot, oma väike pood ja baar). Viimane asub Olveiroa hubase peatänava alguses, riiklik albergue aga kõnnides natukene edasi. Küla ise on väga väike, kuid äärmiselt meeldiva õhkkonnaga.

Kuna läksin eile õhtul varakult magama, siis hommikul ärkasin kusagil 7 paiku. Poisid veel magasid. Käisin rahulikult dussi all, sõin, pakkisin koridoris oma asju ning läksin õue uudishimustama albergue ümbrust. Oma imestamiseks avastasin, et hoov on mähitud paksusse udusse ning väljas ei olegi praktiliselt midagi näha. Tundsin, kuidas mu keha katub külmavärinaga. Kiirelt läksin tagasi alberguesse ning seni kuni poisid magasid tegin aega parajaks interneris. Ka täna ei olnud mul soovi alustada teed üksinda. Ootamine ei pingutanud mind (tavaliselt tunnen ennast väga häirituna, kui pean kedagi ootama). Tegin kõike oma toiminguid rahulikult ja kiirustamata nagu oleks tegu aeglustatud filmivõttega.

Poisid ärkasid mõne aja möödudes. Huvitaval kombel ma kaotasin järgmiseks paariks päevaks ajataju. Mul oli ükskõik, mis kell parajasti on. Läksime koos õue ning seejärel kõrvalasuvasse baari. Jõin seal kohvi ning poisid sõid hiiglaslikke saiavõileibu. Udu oli läinud hõredamaks.

Meil oli hea meel, et oleme paljudest ränduritest, kes peatusid Nigreiras, 10 km ees. Baaris poisid märkasid paar inimest, kellega nad ajasid eile Nigreira albergues jutu. Siis ilmusid veel paar poistele tuttavat nägu (mul endal on s**t näomälu). Need inimesed olid juba vähemalt 2 tundi teel olnud ning astusid baari selleks, et veidi puhata ja juua kohvi. Paljud lahkusid enne, kui me jõudsime lõpetada oma kohvide joomist. Olime hämmastanud ning vaatasime teine teist imestunud nägudega.

Üle poole tänasest päevast kulges mööda asfalteerituid teid. Vaatamata sellele meid ümbritsev maastik on lihtsalt fantastiline.
Alustame teed mediteerides. Udu on veel üleval ning niimoodi me kõnnimegi umbes tunnike aega. 

Täna olen "aeglastatud võte" meeleolus. Suurim osa hommikusest teest olen vait, mediteerin ning teen vahepeal looduspilte. Mulle õudselt meeldib meid ümbritsev loodus. Hetkel märkan ka pisiasju.

Päike ilmub nähtavale ning on tunda selle aina kasvavat soojust. Võtan pusa seljast ära. Mul hakkab palav.

Meie ümber ei ole enam udu. Ühel hetkel see lihtsalt haihtus jäädes selja taha ning kattes kaugelt paistvaid künkaid (Eesti mõistes mägesid).

Maastik on taas muutunud. Kõnnime kord ülesse, kord alla mööda metsateid. 

Sattume väikesesse külasse, kus korraks oleme sunnitud peatuma. Anname teed lehmakarjale. Neid lehmi on päris palju. Nad lihtsalt jalutavad külast läbi ning tundub, et kindlalt teavad kuhu poole liiguvad. Peremeest ei ole näha.

Naudime samas külas kohvijoomist. Mina tellin lisaks ka jääteed. Tundub, et ka vanemal Jonasel on täna selline mõtlik seisund. Ta avaldab soovi kõnnida veidi aega meist eespool. Oleme sellega loomulikult nõus. Igaühel meist toimub sees midagi sellist, millest me ise veel väga hästi aru ei saa. Camino (?) suhtleb meiega... 

Süvenesime noorema Jonasega jutu ajamisesse ning ei märganud, kuidas eksisime teelt. Vanem Jonas oli jalutanud tükk aega meist veidi ees, kuid nüüd oli ta meie silmapiirilt jäljetult kadunud.

Meie tee aga läks järjest imelikumaks ühel hetkel muutes taluteeks. Läksime küsisime peremehe käest suunda.

Seiklesime veel tükk aega vahepeal ronidest ühest aiast üle. Lõpuks jõudsime normaalsele teele ning nägime õnnistavat noolt. Vaatasime tähelepanelikult ringi ning taipasime, et oleme täpselt samas kohas, kust möödusime umbes tund aega tagasi. Kõndisime ringi lisades oma tänasele teekonnale veel 5 ekstra kilomeetrit. 

Siis kui jõudsime taaskord õigele teele saime tuttavaks ühe ameeriklanna Nikkiga. Ta oli läbinud paar - kolm kuud tagasi Prantsuse Caminot ning oli otsustanud, et ei taha sõita tagasi kodumaale. Ta oli väsinud California glamuurist ning otsustas jääda veel mõneks ajaks Hispaaniasse. Ta tühistas oma lennupileti ning teavitas oma otusest sugulasi ja sõpru. Nikki on ametist juuksur ning teenib hetkel elatisraha lõigates ränduritele sümboolse annetuse eest juukseid. Vahepeal ta on elanud kohalikus talus, kus aitas sealseid elanikke hooajaliste tööde tegemisel.

Edasi jalutame tükk aega kolmekesi. Väljas on õudselt palav ning meie veevarud on saanud otsa. Janu on talumatu ning teel ei paista olevat ühtki kohvikut.

Peale umbes tunnist jalutamist põrgulikult kuumutavas päikeses märkasime tee serval seisvat pudelit. Jõudes lähemale saime aru, et seda pudelit on jätnud meile vanem Jonas. "Oh ime! Taevaline kingitus!" - soojaks läinud vesi maitses kirjeldamatult hästi. Oh-kasime ja ah-kasime õnnest. Nüüdsest teadsime ka seda, et oleme õigel teel.

Janu ei ole enam nii talumatu ning jalutada on jäänud vaid loetud kilomeetrid. Varsti jõuamegi kohale. Vanem Jonas ootab meid albergues mediteerides. Õnneks ta sai hoida meie jaoks ka voodikohad. Näha on, et albergue on täis. Hospitalerot ei ole veel kohal. Oleme õnnelikud.

Hospitalero jõudis kohale vaid kella viieks ning tempeldas meie "credentiale". Vahepeal saime tuttavaks paari hispaanlastega ning meie imestamiseks nägime taaskord ka Mariat ja Mattiast.  

Mõtlesin, et nad sõitsid Finisterresse bussiga, kuid nad siiski jalutasid. Ei tea kus kohas nad eile ööbisid ning hetkel see ei tundugi olema nii väga tähtis. Meil on hea meel teine teist näha.

Kõigepealt lähme poistega kohalikusesse baari sööma ning seejärel teise baari, kus meiega liituvad ka Maria Mattiasega. Õhtu on imeline. Naudime päikeseloojangut. Jutt voolab ning õhkkond on väga meeldiv.

Vahepeal saame tuttavaks ühe vanema paariga, kes on alustanud oma Caminot koduuksest Tsehhimaalt. Nende lapsed on kasvanud suureks ning nad on vabad. Nad ei oska inglise keelt, kuid tundub, et saavad veidi aru saksa keelest. Nad on rännanud juba päris pikalt ning nüüd kavatsevad minna edasi Portosse. Noorem Joonas annab neile oma asjalikku saksakeelset reisijuhti ning mina oma kaardid. Paar tundub olema väga õnnelik selle üle. Seda on näha nende nägudest. 

Kümneks lähme tagasi alberguesse, kus kõike magamistoas olijaid häirib koridori ja toa vahel üsna pikalt põlev valgustus. Samas keegi ei viitsi tõusta voodist ning selle kustutada. Lõpuks mul viskab kopa ette ning otsustan, et just mina pean seda ära tegema. Olles unine, laisk ja kergelt napsine (joodud veini mõju) otsustan, et hüppan kuni lambilülitini mähituna oma magamiskotis. Olen oma missiooni just lõpetamas, kui komistan sirgel teel ning varisen kokku. Toas plahvatub nakatuv naer ning mina suren naerukrampi olles pikali maas. Vot selline naeruteraapia vahetult enne magamajäämist :) Ma ei ole tükk aega niimoodi naernud ning usun, et ka teised mitte.