Tänane päev on eriline.
Eile läksin varakult magama ning täna olin üleval juba kell 6.30. Ei viitsinud niisama voodis vedeleda ning otsustasin, et liigun edaspidi üksinda (andsin sellest teada ka Allale, kes oli veel poolunes ning ei kavatsenud veel niipea tõusma). Kiirustamata sõin hommikust, käisin dušši all ning pakkisin asju seljakotti. Tunni pärast olin valmis asuda teele.
* Köögis põrkasin kokku Ratese "kohaliku mehega" (edaspidi kutsun ta Luiseks), kes valmistas endale kohvit ning viskas paar nalja, mida pidin algusest uskuma...
Eile õhtul jätsin hoovi kuivada oma riided ning hommikul olid nad kadunud. Küsisin Luise käest, et äkki ta teadis, mis sai mu asjadest. Ta ütles, et hommikul käis kohal politseinik ning viis riided ära kuna neid ei tohinud hoovi jätta. Ma juba jõudsin ära ehmatada, kui ta ütles, et see oli nali ning riideid tõsteti eesruumi kuna öösel sadas vihma. "Huuuuh..." mõtlesin ma ning naersin vastu. On ikka naljamees!!!
Päike tõusis märkamatult ning ma kuulsin kaugelt kostvat meloodilist kirikukella muusikat. Tunnen, et hakkan tasapisi usaldama kirikukellade täpsust. Bomm-bomm-bomm... Kellad lõid 8 korda.
On väga mõnus jälgida, kuidas ärkab loodus. Kukelaul kõlab siit ja sealt ning ka metsikud linnud häälitsevad.
On näha, et ka kohalikud inimesed ärkasid täna varakult ning mõned juba lausa asusid tööle. Mulle pidevalt öeldakse "bon dia" ning mina sõbralikult naeratan vastu ja noogutan pead.
Täna esimest korda näen rahvast korjamas põldudelt maisi, lõikamas puudest viinamarju ning aktiivselt toimetamas oma aedades.
Teen esimest pikemat peatust ühes pisikeses külas. Loputan purskkaevus nägu ning pesen teel korjatud viinamarju. Vaikusehetke murrab kirikukell, mis lööb 10 korda. Mu jalad on vabad ning õlad puhkavad. Sättisin ennast puhkeasendisse ilusa valge kiriku vastas asuvale pingile ning olen valmis lõunastama ning jätkama palveränduri päeviku kirjutamist. Täna korjatud viinamarjad on muidu seni kõige maitsvamad olnud.
Nunn teeb ringi ümber kirikut ning samuti ütleb mulle "bon dia". Tunnen enda hinges rahumeelt.
Mulle õudsalt meeldib purskkaevus voolava vee kõla.
Prantslane Alain ja naljamees Luis tervitavad mind ning kõnnivad edasi lootes leida kohvikut. Veidi hiljem jõudsid minuni veel kaks rändavat hinget - vanem paar, kellest ma kõndisin hommikul mööda. Pildistasime teine teist ning ma meeleldi loovutasin neile oma puhkepaika. Olin valmis asuda teele.
Päike on tõusnud pea kohale ning paistab tugevalt kuklasse. Sidusin pea ümber märja rätiku ning see mõnusalt jahutab.
Peale mind väliterassil puhkavad veel 6 "peregrinot" - mõned alles tulid, mõned juba valmistuvad minekuks.
Mmmm... Kohvi on hea!
Muidu jätsin mainimata, et ärkasin täna hommikul täiesti hääleta. Eile kandsin seljas märjad riided ning arvatavasti tuul tõmbas läbi. Samas mis seal ikka - väike haigus mind ei sega! Pealegi kõndisin suuremat osa tänasest teest vaikides. Uskumatu, eks?! :)
Ooo, näen Alainit ja Luist. Üheskoos imestame, et kuidas mul õnnestus jõuda kohale enne neid. Selgus, et nad vahepeal keerasid teelt ära ning ilmselt sel ajal ma jõudsin neist mööda. Lobisesime vähemalt tund aega, mille jooksul selgus, et Luis on portugallane, nad räägivad Alainiga omavahel prantsuse keeles, Ponte de Lima albergue on kinni kella viieni ning meil kolmel peale kiiret liikumistempot on veel midagi ühist jne jne jne.
Jätkasime teed Alaini ja Luisega kuni jõudsime Ponte de Limani. Alainile on raske rääkida inglise keeles ning vahepeal ta jõudis meist Luisega ette. Teine kord ma tegin fotopeatust ning nad kõndisid minu ees.
Hiljem selgus, et täna on 3-päevaste pidustuste viimane päev. Olin õnnelik, et sattusime Ponte de Limasse just sel ajal. Linn oli täis kaupmehi, mängis muusika, töötasid atraktsioonid, rahvast oli palju ning kõik olid lõbusad ja sõbralikud.
Albergue tõepoolest oli kinni kella viieni. Jõudsime kohale kella kahe paiku, veidi uudistasime linnas ringi lootes leida suuremat supermarketit (tulemuseta) ning lõpuks otsustasime, et enne kui lähme sööma peame vees ära käima. Nii me tegimegi. Alain ja Luis läksid ujuma sügavasse vette ning mina lebotasin madalamas vees. Aga igal juhul "ujumine" värskendas ning andis palju energiat juurde. Puhkasime jõe ääres ning läksime otsima söögikohta.
Suure vaevaga leidsime kohvikut, kus oli üks vaba laud. Sõime saiakesi ning jõime Schweppese.
Õhtul läksime jalutama linna peale ning sööma restoranis. Albergues tutvusime Rosa (Hispaania) ja Ricardoga (Portugal), kes lõid kampa. Rääkisime omavahel segakeelt ning Luis oli peamiselt tõlgeks, kes sai nii prantsuse, kui ka hispaania ja inglise keeltest aru.
Alain, Rosa, Ricardo ja Luis loevad menüüd ning mina olen nõus kõikiga, mida nad tellivad kuna ei saa muhvigi aru:
Kell üks öösel hoone hakkas värisema kuna väljas oli võimas ilutulestik. Vahetult enne ühte tõusin voodist ning läksin elutuppa, kus istusin umbes kella kaheni - leidsin sealt gitarri, mida sai näppida. Hiljem, ilutulestiku ajal lõid mulle kampa paar sakslast.
Magasin öö jooksul umbes kaks ja pool tunnikest (umbes viieni) ning siis hakkasin tasapisi sättima ennast minekuks. Varsti tulid alla ka Luis ja Ricardo ning me asusime kolmekesi teele. Väljas oli veel pime.
Vaatamata kehvale ööunele võin öelda, et see oli minu camino üks imelisematest päevadest.
Eile läksin varakult magama ning täna olin üleval juba kell 6.30. Ei viitsinud niisama voodis vedeleda ning otsustasin, et liigun edaspidi üksinda (andsin sellest teada ka Allale, kes oli veel poolunes ning ei kavatsenud veel niipea tõusma). Kiirustamata sõin hommikust, käisin dušši all ning pakkisin asju seljakotti. Tunni pärast olin valmis asuda teele.
* Köögis põrkasin kokku Ratese "kohaliku mehega" (edaspidi kutsun ta Luiseks), kes valmistas endale kohvit ning viskas paar nalja, mida pidin algusest uskuma...
Eile õhtul jätsin hoovi kuivada oma riided ning hommikul olid nad kadunud. Küsisin Luise käest, et äkki ta teadis, mis sai mu asjadest. Ta ütles, et hommikul käis kohal politseinik ning viis riided ära kuna neid ei tohinud hoovi jätta. Ma juba jõudsin ära ehmatada, kui ta ütles, et see oli nali ning riideid tõsteti eesruumi kuna öösel sadas vihma. "Huuuuh..." mõtlesin ma ning naersin vastu. On ikka naljamees!!!
Päike tõusis märkamatult ning ma kuulsin kaugelt kostvat meloodilist kirikukella muusikat. Tunnen, et hakkan tasapisi usaldama kirikukellade täpsust. Bomm-bomm-bomm... Kellad lõid 8 korda.
Teen esimest pikemat peatust ühes pisikeses külas. Loputan purskkaevus nägu ning pesen teel korjatud viinamarju. Vaikusehetke murrab kirikukell, mis lööb 10 korda. Mu jalad on vabad ning õlad puhkavad. Sättisin ennast puhkeasendisse ilusa valge kiriku vastas asuvale pingile ning olen valmis lõunastama ning jätkama palveränduri päeviku kirjutamist. Täna korjatud viinamarjad on muidu seni kõige maitsvamad olnud.
Mulle õudsalt meeldib purskkaevus voolava vee kõla.
Prantslane Alain ja naljamees Luis tervitavad mind ning kõnnivad edasi lootes leida kohvikut. Veidi hiljem jõudsid minuni veel kaks rändavat hinget - vanem paar, kellest ma kõndisin hommikul mööda. Pildistasime teine teist ning ma meeleldi loovutasin neile oma puhkepaika. Olin valmis asuda teele.
Tänane teekond on kulgenud mööda väikseid külasid oma viinamarjade istandustega, põllu- ja metsateid pidi. Autosid täna praktiliselt ei näinudki. Kõige silmapaistvam "liiklus" tee peal on olnud hiiglasliku pulliga tasapisi jalutav vanamees. Mõlemad kõnnisid vaikselt ning vahepeal peatusid selleks, et mõelda oma mõtteid.
Neli tundi on juba käidud (kell on 11:30) ning ilmselt järgmise albergueni Ponte de Limas on veel lühikest maad minna.
Oh ime - nähtavale on ilmunud tänase teekonna esimene kohvik "Cafe-Snack Bar A Cafeeira", kus ilmselt peatuvad kõik palverändurid. Viskasin seljakoti seljast ja botased jalast. Nii mõnus on lõõgastuda tsiviliseeritud kohas päikese varjus ning juua head portugali kohvi vaheldumisi jääkülma limonaadiga.
Mmmm... Kohvi on hea!
Mu nägu on arvatavasti hetkel väga punane. Määrisin ennast vähemalt 3 korda päikesekreemiga, kuid tundub et tulemuseta. Mu nägu ja käed põlesid lootusetult ära ning nägu kipitab.
Ooo, näen Alainit ja Luist. Üheskoos imestame, et kuidas mul õnnestus jõuda kohale enne neid. Selgus, et nad vahepeal keerasid teelt ära ning ilmselt sel ajal ma jõudsin neist mööda. Lobisesime vähemalt tund aega, mille jooksul selgus, et Luis on portugallane, nad räägivad Alainiga omavahel prantsuse keeles, Ponte de Lima albergue on kinni kella viieni ning meil kolmel peale kiiret liikumistempot on veel midagi ühist jne jne jne.
 |
| Alain on kollases särgis ning Luis on rohelises. |
Hakkasime jõudma Ponte de Limasse ning tundub, et linnas toimub midagi.
Albergue Ponte de Lima (uksed on avatud rangelt 17:00 - 22:00, 3 Eur):
Viieks aga läksime tagasi alberguesse ning toimetasime veidi seal (mustade riiete pesemine, duššis käisime, koti lahti pakkimine ja järgmiseks päevaks asjade ette valmistamine, tutvumine teiste palverändajatega jne).
 |
| Luis, Rosa ja Alain ajavad segakeeles jutu |
Õhtul läksime jalutama linna peale ning sööma restoranis. Albergues tutvusime Rosa (Hispaania) ja Ricardoga (Portugal), kes lõid kampa. Rääkisime omavahel segakeelt ning Luis oli peamiselt tõlgeks, kes sai nii prantsuse, kui ka hispaania ja inglise keeltest aru.
Alain, Rosa, Ricardo ja Luis loevad menüüd ning mina olen nõus kõikiga, mida nad tellivad kuna ei saa muhvigi aru:
Õhtu jooksul proovisin erinevaid kohalikke roogasid, sh kastaneid ja bacalao-nimelist kala (mitmel moel valmistatuna). Öhtu oli elamusterohke. Linn säras tuledes ning muusika mängis igal pool.
Albergue reeglite järgi pidime olema hoones kella 22ks. Jäime viieks minutiks hiljaks, kuid uksed olid siiski lahti. Osa rahvast oli veel puudu. Läksime vaikselt oma voodidesse, kuid magada ei saanud. Muusika kostis sisse ning ei vaibunud kuni hommikutundideni.
Magasin öö jooksul umbes kaks ja pool tunnikest (umbes viieni) ning siis hakkasin tasapisi sättima ennast minekuks. Varsti tulid alla ka Luis ja Ricardo ning me asusime kolmekesi teele. Väljas oli veel pime.
Vaatamata kehvale ööunele võin öelda, et see oli minu camino üks imelisematest päevadest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar