10.09 - Päev 3 (Matosinhos - Rates, 36 km)

Ettevalmistamata (kes ei ole eelnevalt pikemaid maid käinud) rändurile vallutada 36 km teekonna esimestel päevadel on füüsiliselt üsna ränk väljakutse. Siiski me tegime seda.

Ratese jõudsime väga väsituna ning üsna hilisel kellaajal (kell 20 - olime viimase tulijad). Minule pikemad jalutuskäigud meeldivad, kuid mu reisikaaslastele käis selline füüsiline koormus ilmselgelt üle jõu.

Maaliline tee (nooltega märgistatud), mis viib Matosinhosest Vila Cha'sse

Taevas kipub muutuma pilvesemaks ning kisub vihmale

Teele jääb üks väike kirik (oli kinni), mille tagant saab vaateplatvormile, kust avaneb ilus vaade ookeanile

Edaspidine teekond kulgeb mööda laudteed. Vasakult-paremalt on düünid.

Vahepeal kõnnime maisi istanduste vahelt

Ja siis tabas meid vihmapilv.
* Vihmakeep on selline imeasi, mis kaitseb sind vihmast. Kui võtad seda seljast ära, siis miskipärast oled ikkagi läbi märg (loe: higine)

Seni märgistus oli selge. Edasi peab seda jälgima väga tähelepanelikult. Viimasest rannabaarist peab kõndima mere äärde, kus puudub laudtee. Esialgu saab tekkida kahtlus ja segadus. Nooled on kivide peal ning neid märkamata saab kergelt eksida. Seiklemine aga lisab kilometreid.

PS! Räägitakse, et caminol ei ole võimalik eksida nii, et ei jõua kohale. See on paralleel eluga. Eesmärgi saavutamiseks inimesed saavad valida erinevad teed, kuid kõik nad viivad ühte kohta. St pole valet teed, on olemas erinevad teed. 

Tee vahetult enne Vila Cha'd. Vasakut kätt siiski paistab ookean (pildil ei ole näha).

Vila Cha - omanäoline kaluriküla

Ühe maja väravate kaunistus Vila Cha's

Vila Cha arhitektuur

Selline on teekond, mis viib Vila do Conde'sse.

PS! Vahetult enne Vila do Conde't on võimalik eksida (minnes Vila do Conde'sse ringiga) kuna osa märgistusest salapäraselt kaob (jääb märkamata). Mõtekam on hoida teed, mis viib suure silla poole - sõidutee Vila do Conde'sse.

Jõudes Vila do Conde'ni oleme üsna läbi. Õnneks vihm on andnud järele (viskame vihmakeepe seljast ning vahetame riideid, näksime). Ostustame teha pikemat peatust jõe ääres ning arutame edaspidiseid plaane. Vila do Conde's ei ole albergue't ning seetõttu otsustame siiski liikuda edasi Rates'esse. See lisab juba läbitud 23 kilomeetrile veel 13. Galinal on juba tekkinud esimesed villid. Valgevene Alla otsustab põhjalikult studeerida kaarte ja vahemaid (minu ettevalmistatud paberid infoga tee kohta), et tulevikus vältida nii pikaid teelõike. Mina ja teine Alla lihtsalt puhkame ning naudime olemist pikutades kai peal jalgupidi vees. Galina otsustab teha sama. Oh kui hea lõõgastus.

Vila do Conde - ilmselt Pärnu mõõtu linn.

Võimalikud taskukohased majutuskohad Vila do Condes:

a) Residencial Manco d'Areia (Praça República 84)
b) Pensão Patarata (Cais Lavandeiras 18)
c) Hospedaria Venceslau (Rua das Mós 13/15)
d) Residencial A Princesa do Ave (Rua Dr. António José Sousa Pereira 261)
e) Residencial Bento de Freitas (Avenida Bento de Freitas 398)

Maitseelamus ühes Vila do Conde kohvikutest vahetult enne tee jätkamist. Edaspidine teekond kuni Rates'eni on praktiliselt lõpuni märgistamata (kulgeb mööda sõiduteid), mis vahepeal tekitab taaskord ebameeldivat tunnet, et oleme eksinud.

NB! Brierley raamatus on hea kaart seletusega, kuidas jõuda Vila do Condest Ratesesse.

Jalutame Vila de Conde'st läbi

Tüüpiline Portugali kirik

Armastan lille ning neid näeb teel palju

Bussipeatus on üsna mugav koht peatuseks. Millal juba me jõuame Ratese'sse? Tee tundub olema liiga pikk.

Ilmselt veel 5 kiltsa

Ülla-ülla! Oleme õigel teel. Nooled (! taas tekkinud) näitavad õiget suunda ning varsti olemegi kohal.

Söödavate kastanite koored. Ühtki meist ei julgenud sel hetkel võtta paar kastaneid puu otsast ning proovida neid.

Jessssss - me tegime seda. Oleme elus! Oleme Rates'es!

Alustasime oma teed kell 8 hommikul ning lõpetasime kell 8 õhtul - minu camino pikem päev!

Selline on sissepääs meie esimesesse alberguesse! Me enam ei ole ainukesed palverändurid - meid on palju.
Meid tervitasid laua taga einetavad inimesed ning seejärel väga sõbralik neiu - albergue hospitalero, kes täitis meie credential'esid. Ta kõrval istus üks kohalik mees, ilmselt ka albergue tööline, kes viskas nalja ning sõbralikult küsitles meid meie päritolust.

* Albergue de Peregrinos S. Pedro de Rates (Rua Sto. António nº 189)
* 32 voodit, lahtiolek 16:00 - 22:00, lahkumine 6:00 - 9:00. Donativo.

Sellisena näeb väja Rates'e albergue köök. Jõudsin sinna üsna hilja kavatsedes kiirelt valmistada endale teed ning seejärel minna magama. Sel hilisel kellaajal ristusid esimest korda minu ja ühe Prantsusmaalt pärit ränduri teed. Ta (Alain) oli just lõpetamas oma õhtusööki ning pakkus mulle ilmselt viisakusest proovida oma veini. Mulle tundus ebaviisakas talle ära öelda. Vein oli tõepoolest väga maitsev (tavaliselt ma nii ei ütle). Nõnda siis jõimegi üle poole pudelit kahe peale ära ning tegime tutvust. Selgus, et tegu on üsna huvitava haritud inimesega, kelle eluviisid ja väärtushinnangud sügavalt puudutasid mind.

Keskaegse palveränduri sümboolika

Meie 17-kohaline tuba Ratese albergues. Mõned voodid jäid siiski vabaks.
Öösel sain tunda, mis tähendab magada toas 12 inimesega, osa kellest norskab. Kõrvatroppid on palveränduri asendamatud kaaslased! Uni ei tulnud kiirelt. Lisaks segasid ka sääsed. Hommikul lugesin kokku 5 sügelevat hammustust.