Minu jaoks ärevus reisile eelneval ööl on üsna tavaline. Ka hommikul ärkan planeeritust oluliselt varem. Lisaks sellele ka lapsel juhtus öösel väikene äpardus ning ta tuli magama minu kõrvale.
Hommikul toimetasin kiirustamata, valmistasin hommikusööki, käisin vannis ning paigaldasin seljakotis mõned asjad ümber. Laps oli järgmine ärkaja. Risto tõusis aga suhteliselt viimasel hetkel, siis kui olin juba valmis minekuks.
Viisime Sandrat minu ema juurde ning juba kümneks olime lennujaamas.
Iga kord, kui satun Tallinna lennujaama, siis imestan kui ilusaks ja hubaseks ta on ehitatud. Siin on olemas kõik, mis on vaja aja sisutamiseks ja puhkamiseks. Puudu on ainult apteek. Aastaid tagasi olen unustanud võtta kodust kaasa oma reisitabletid ning pidin nende järele jooksma lausa Ülemiste keskusesse.
Sel korral on mul kõik vajalik olemas. Sättisime ennast mugavalt Leiburi ootesaali, mis on ümbritsetud lennujaama raamatukoguga. Ristol jääb kaugelt silma üks raamat, mida ta koheselt ka haarab kätte. Selgub, et raamatu pealkiri on Tubakakatk (Jüri Raudsepp, 1980). Vaikselt muigan. Kas see on kokkusattumus?! Mmm, ilmselt mitte. Palveränakute kohta tavaliselt öeldakse, et "teekond algab koduuksest". Siin on sellele ka väikene tõestus.
Ristol on plaanis caminol lõplikult maha jätta suitsetamist. Seda ta on juba proovinud teha kodus, kuid tööstressi tõttu see ei õnnestunud. Nüüd tema käes on väidetavalt viimane suitsupakk.
Lennukis istume Ristoga eraldi. Jään kiirelt magama ning seetõttu 3 lennutundi mööduvad väga kiiresti. Kahjuks ei saa öelda sama Stanstedi lennujaamas veedetud ooteaja kohta.
Järgmise lennuni meil on lausa 7 tundi. Stansted on küll suur lennujaam, kuid ei ütleks, et ta oleks väga reisijasõbralik. Mugavaid istekohti on vähe, rahvast on palju, olemasolevad söögikohad on täis inimesi, kohvi on kehva ning isegi poode ei ole nii palju, et saaks aega parajalt lüüa.
Leiame endale lennujaama kaugemas tiivas vaiksemat pinki ning sättime ennast seal võimalikult mugavalt. Risto jääb tukkuma ning mina študeerin meie camino reisijuhti. Kodus ma sellega seekord ei tegelenud.
Paistab, et Camino via de la Plata huvitavam osa algab just siis, kui ma pean lahkuma koju. Teekonna esimesed 300 km tunduvad kirjelduse järgi olema üsna üksluise ja lageda maastikuga. Vahemaad ei ole pikad. Risto saab kogeda aga vaheldusrikkamat ja veidi keerukamat maastikut ning pikemaid jalutuspäevi.
Riiklikud majutuskohad teekonna alguses on peaaegu et kaks korda kallimad (10-15 eur), kui Galiitsias ja teistel palverännuteedel (5-7 eur), kus olen eelnevalt käinud. Olen kuulnud ka seda, et alates sellest aastast kõik riiklikud majutuskohad ongi läinud paari euro võrra kallimaks.
Meie lend on lükatud poole tunni võrra edasi. Peale mõningaid seiklusi oleme avastanud, et lennujaamas ei ole suitsuruumi. Risto muutub järjest ärevamaks. Vaikin ning jälgin ta käitumist. Viimasest suitsust on tal möödas juba enam kui 6 tundi ning meie maandumiseni Sevillas on veel tükk aega. Tunnen ta pärast muret, kuid samas mul on hea meel, et tema teekond on alanud. Ongi paras "tubakakatk". Ma usun, et ta saab hakkama. Samas ma ei tea, mida täpsemat ta tunneb, ma ju ise ei suitseta. Üritan olla mõistlik ja ignoreerin tema pahameelt. Aeg ajalt siiski viskan ta üle nalja, kuid see ilmselgelt ei mõju hästi. Parem vaikin edasi. Vaatame aknast maanduvaid ja õhku tõusvaid lennukeid. Londoni kohal on nagu alati pilved.
Vaatamata sellele, et meie lend oli lükatud edasi, jõudsime Sevillasse ikkagi plaanipäraselt. Praegu on peaaegu südaöö. Tundub, et meid ootab ees ilus soe ilm. Õhk on mõnusalt lõunamaine. Ootame veel umbes pool tunnikest bussi, et jõuda kesklinna. Pikad ootamised väsitavad meeletult. Õnneks meie hostel asub üsna lähedal ning leiame ta kiirelt ülesse. Ühe paiku oleme juba voodis ning jääme mõlemad kiirelt magama.
Hommikul toimetasin kiirustamata, valmistasin hommikusööki, käisin vannis ning paigaldasin seljakotis mõned asjad ümber. Laps oli järgmine ärkaja. Risto tõusis aga suhteliselt viimasel hetkel, siis kui olin juba valmis minekuks.
Viisime Sandrat minu ema juurde ning juba kümneks olime lennujaamas.
Iga kord, kui satun Tallinna lennujaama, siis imestan kui ilusaks ja hubaseks ta on ehitatud. Siin on olemas kõik, mis on vaja aja sisutamiseks ja puhkamiseks. Puudu on ainult apteek. Aastaid tagasi olen unustanud võtta kodust kaasa oma reisitabletid ning pidin nende järele jooksma lausa Ülemiste keskusesse.
Sel korral on mul kõik vajalik olemas. Sättisime ennast mugavalt Leiburi ootesaali, mis on ümbritsetud lennujaama raamatukoguga. Ristol jääb kaugelt silma üks raamat, mida ta koheselt ka haarab kätte. Selgub, et raamatu pealkiri on Tubakakatk (Jüri Raudsepp, 1980). Vaikselt muigan. Kas see on kokkusattumus?! Mmm, ilmselt mitte. Palveränakute kohta tavaliselt öeldakse, et "teekond algab koduuksest". Siin on sellele ka väikene tõestus.
Ristol on plaanis caminol lõplikult maha jätta suitsetamist. Seda ta on juba proovinud teha kodus, kuid tööstressi tõttu see ei õnnestunud. Nüüd tema käes on väidetavalt viimane suitsupakk.
Järgmise lennuni meil on lausa 7 tundi. Stansted on küll suur lennujaam, kuid ei ütleks, et ta oleks väga reisijasõbralik. Mugavaid istekohti on vähe, rahvast on palju, olemasolevad söögikohad on täis inimesi, kohvi on kehva ning isegi poode ei ole nii palju, et saaks aega parajalt lüüa.
Leiame endale lennujaama kaugemas tiivas vaiksemat pinki ning sättime ennast seal võimalikult mugavalt. Risto jääb tukkuma ning mina študeerin meie camino reisijuhti. Kodus ma sellega seekord ei tegelenud.
Paistab, et Camino via de la Plata huvitavam osa algab just siis, kui ma pean lahkuma koju. Teekonna esimesed 300 km tunduvad kirjelduse järgi olema üsna üksluise ja lageda maastikuga. Vahemaad ei ole pikad. Risto saab kogeda aga vaheldusrikkamat ja veidi keerukamat maastikut ning pikemaid jalutuspäevi.
Riiklikud majutuskohad teekonna alguses on peaaegu et kaks korda kallimad (10-15 eur), kui Galiitsias ja teistel palverännuteedel (5-7 eur), kus olen eelnevalt käinud. Olen kuulnud ka seda, et alates sellest aastast kõik riiklikud majutuskohad ongi läinud paari euro võrra kallimaks.
Meie lend on lükatud poole tunni võrra edasi. Peale mõningaid seiklusi oleme avastanud, et lennujaamas ei ole suitsuruumi. Risto muutub järjest ärevamaks. Vaikin ning jälgin ta käitumist. Viimasest suitsust on tal möödas juba enam kui 6 tundi ning meie maandumiseni Sevillas on veel tükk aega. Tunnen ta pärast muret, kuid samas mul on hea meel, et tema teekond on alanud. Ongi paras "tubakakatk". Ma usun, et ta saab hakkama. Samas ma ei tea, mida täpsemat ta tunneb, ma ju ise ei suitseta. Üritan olla mõistlik ja ignoreerin tema pahameelt. Aeg ajalt siiski viskan ta üle nalja, kuid see ilmselgelt ei mõju hästi. Parem vaikin edasi. Vaatame aknast maanduvaid ja õhku tõusvaid lennukeid. Londoni kohal on nagu alati pilved.
Vaatamata sellele, et meie lend oli lükatud edasi, jõudsime Sevillasse ikkagi plaanipäraselt. Praegu on peaaegu südaöö. Tundub, et meid ootab ees ilus soe ilm. Õhk on mõnusalt lõunamaine. Ootame veel umbes pool tunnikest bussi, et jõuda kesklinna. Pikad ootamised väsitavad meeletult. Õnneks meie hostel asub üsna lähedal ning leiame ta kiirelt ülesse. Ühe paiku oleme juba voodis ning jääme mõlemad kiirelt magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar