10.05.2014 (päev 1): Sevilla - Guillena, 22,8 km

Esimene õppetund: tulega ei mängita

Camino via de la Plata 1. etapp: Sevilla - Guillena (22.8 km)

Tegin silmad lahti. Vaikus. Risto nohiseb magusalt edasi. Kell on juba kaheksa, kuid võiks arvata, et on oluliselt vähem. Ei viitsi enam vedeleda. Rinnus on soov alustada teekonda juba täna. Tasakesi sätin ennast ja pakin asjad sealjakotti. Ka Risto ärkab ülesse.

Vaatan hostelis veidi ringi. Väga hubased ruumid, söögisaal on väike ja meenutab armsaid itaaliapäraseid kohvikuid, terassil on bassein helesinise veega, ilusad lilled ja 360° vaade linna katustele. Päike pimestab. Üritan meenutada hispaania keelt ning tellin endale sooja hommikusöögi. Ka Risto jõuab kohale. Väga mõnus ja kohvi on väga maitsev. 

Hommikusöögi ajal arutame tänaseid plaane. Me ei kiirusta ja naudime olemist. Kindlat otsust alustada teekonda just täna veel ei langeta, kuid mõlemad siiski kaldume selle poole. Samas kell on juba 10. Oleks hea, kui saaksime kuulata ka missat. Katedraalist peaks saama ka esimese templi passidesse. 

Sel aastal olen tellinud meile palverändurite passid Jane käest (Eesti Jaakobitee Sõprade Selts). Nii on kindlam. Ei tahtnud paari aasta taguse kogemuse kordust.

Jalutame katedraali poole mööda jõe äärt. Tee peale jäävad mõned vaatamisväärsused. Ümberringi on päris palju turiste. Tahaksime juba kiiremini pääseda sellest siblimisest välja.

Lõpuks jõuame kohale, kuid katedraali uksed on kinni. Käib teenistus*. Hiilin turvamehe juurde ning võtan taaskord kasutusesse oma roostesse jäänud hispaania keelt. Üritasin seletada, et oleme palverändurid ja sooviksime ka tulla missale. Ta kutsub meid enda järele.

* MISSA ALGAB KELL 10:00

Kahjuks missale me siiski ei saanud, kuid turvamees juhatas meid naisterahva poole, kes pani meie passidesse templit. Ta pakkus meile ka pääsu muuseumisse, kuid ütlesime sellest siiski ära. Otsustasime, et asume parem kohe teele.

Esialgu orienteerume linnakaardi ja reisijuhi abil:

Katedraali kõrval ei leia ühtki märgi, mis viitaks caminole. Samas juba üsna varsti näeme maja seinal Via de la Plata silti ning seejärel ilmuvad nähtavale ka nooled.

Sevilla südalinn on väga ilus ja puhas, kuid mida kaugemale me jõuame, seda räbalamaks muutub ümbrus. Iseenesest midagi hullu pole, kuid kontrasti on tunda. 

Keskpäev on käes. Tavaliselt kõige kuumem aeg algab just peale lõunat. Hetkel tundub, et temperatuur on umbes 30 kraadi. Astume kindlalt edasi. Kahe peale meil on 3 liitrit vett ning vahemaa ei ole nii väga pikk. Küll me saame hakkama.

Camase poole me ei lähe. Eelistame rada, mis kulgeb mööda jõe äärt ja tundub olema veidi looduslikum kui Camasesse viiv tee. 

10 kilomeetrit on selja taha ning kuumus annab päris hästi tunda. Higistamine ja veetarbimine on meeletu. Santiponcesse sisenedes esimesena paistavad silma kloostri müürid. Oleme palavusest nii väsinud, et nähes esimest varjulist paika istume maha ja puhkame tükk aega. Risto teeb oma viimast suitsu. Salaja jäädvustan seda ajaloolist hetke, kuid jäädes vahele satun kerge pahameele ohvriks. See ei ole üldse naljakas.

Vaatame rahulikult ringi kloostri hoovis. Proovime ka apelsine, mis on juba kukkunud puudest maha. Kibedad on, raibed! Saame teada, et neid apelsine kasutatakse hoopiski mooside valmistamiseks. Toorelt söömiseks nad ei kõlba.

Santiponce on ilus. Võtame aega maha lootes, et kuumus hakkab varsti taanduma. Meie tähelepanu köidab väike pood, kust leiame isuäratavaid maasikaid. Nämma! Poemüüja on väga sõbralik ning ise valib meile parimaid marju välja. Võtame külmkapist ka jääkülma vett. Liiter kaob nagu niuhti. Järgmisena  naudime maasikaid.

Nüüd on ka jõudu jätkata teed. 

Kell on juba 15. Enam kuumemaks minna ei saa. Eeldame, et praegu võib olla ligi 40 kraadi. Meil on jalutada Guillenani veel umbes 10 kilomeetrit. Põikame natukeseks caminolt kõrvale kuna märkame taas mõnusat varjulist paika vana poollagunenud silla peal. Jõgi, mille üle läheb sild on tumerohelist värvi ning tundub olema väga reostatud. Sillast üle ei pea minema.

Kasutame iga võimaliku hetke varjus puhkamiseks.

Ees on pikk sirge tee, mis viib Guillenasse. Õnneks ei ole enam palju jäänud. Ümberringi on põllud. Kaugelt ei paista ühtki puud, mille varju saaks pugeda. Päike on endiselt kuum ning seisab kindlameelselt meie kohal. Vaatame seda teelõiku hirmuga. Ei taha minna edasi, kuid ka tagasi pöörata enam ei saa.

Jalutame vaikides kiire sammuga edasi. Peas ei ole enam mõtteid, on vaid soov jõuda kiiremini kohale.

Siiralt rõõmustame, kui näeme ees väikest oaasi. Taevalik kingitus! Pääsemine! Meil on liiga vähe vett. Iga tilk on arvel.

Kehad on nii kuumad, et isegi ei higista. Ka vett enam pole. Viimased paar kilomeetrit on eriti piinarikkad. Me juba näeme linna, kuid jalad lihtsalt ei taha enam liikuda. Risto on näost hirmuäratavalt punane ning tema näpud on muutunud paksudeks ja valgeks.

Maandume mõneks minutiks vana aia äärde. Seal on kitsas varjuline riba. Vaatame teine teisele otsa. Oleme kuumarabanduse piiril. Ilmselgelt Risto seisund on minu omast hullem.

Võtame ennast siiski kokku ning veame albergueni välja. Vesi. Vesi. Vesi.

*******

Magasime vähemalt 2 tundi. Risto paistetus ja peavalu õnneks olid une ajal kadunud. Ka kõht oli läinud tühjaks. Loodetavasti see on hea märk.

Kell saab varsti 21. Õues ei ole enam nii kuum. Loodame, et meil õnnestub leida poodi. Homme on ju pühapäev (pühapäeviti enamus poode ja paljud söögikohad on kinni). Meid juhitakse peaväljaku poole, kust leiamegi lahtist toidupoodi.

Risto käitub veidi imelikult. Lahkume poest, kuid ta tahab miskipärast keerata tagasi. Täna oli liiga karm päev ning veel üks viimane suitsupakk sai ausalt välja teenitud. Ma ei saa keelata täiskasvanule inimesele teha seda, mida ta tahab, kuid siiski ütlen selle kohta ausalt oma arvamust. Paistab, et minu ütlus mõjub, kuid mõlema tujud on nüüd rikutud.

Lähme tagasi alberguesse magama. Homme on vaja kindlasti varakult ärgata.

*******

ALBERGUE DE GUILLENA, MUNICIPAL

10 eur/ voodi. Hospitalero tuleb kohale õhtupoole. Uksed on lahti 14:00-20:00. Kui jõuad kohale varem või uks on lukus, siis tuleb helistada numbrile, mis on kirjutatud ukse peal või küsida võti politsei osakonnast - Policia Local. Hoone vastas on baar, kust saab vajadusel küsida abi. Kõrval on staadion - spordikeskus.

Albergue asub hoone teisel korrusel. 3 tuba, kokku 20 voodikohta. Ruumides on konditsioneerid. Albergues on köök pliidi ja mikrolaine ahjuga (kõik tarvikud olemas).

Meile see albergue meeldis. Tundus, et ruumid on hiljuti uuendatud. Kõik oli puhas. Infoks on veel nii palju, et linnas on olemas ka eraalbergue.

Meid oli ainult 3 inimest. Saime Ristoga magada kahekesi ühes toas ning teine palverändur (vanem meesterahvas Itaaliast) oli üksi teises toas.

Hospitalero seletas meile maja korda hispaania keeles. Inglise keelt ta ei rääkinud. Õnneks sain temast enam-vähem aru. Ta andis meile võtmed. Hommikul pidime jätma neid ta lauale ning lahkudes tõmbama uks kinni. Samuti ta soovitas sulgeda uksed, kui õhtul lähme välja.