 |
| Camino via de la Plata 4. etapp: Almadem de la Plata - El Real de la Jara - Monesterio (34,4 km) |
Eile puhkasime nii hästi, et täna hommikul oli tunda, et kehad on täis energiat. Sõime albergues hommikusöögi ning asusime teele.
Lahkudes El Real de la Jarast ja möödudes ühest kohvikust põrkame juhuslikult kokku ka teiste ränduritega, keda nägime eelmistel päevadel teel ja mõnes albergues. Nad lehvitavad meile ja kutsuvad sisse.
Kõik 7 on üksikud rändurid (2 itaallast, šveitslanna, belgialanna, sakslanna, ameeriklanna ja austraallanna), kes nüüd praktiliselt alati käivad kõrvuti ja õhtuti veedavad aega käsi käes. Mõned neist paistavad silma oma jõulise energilisuse ning tugevalt väljendatud seltskonna- ja suhtlemisvajaduse pärast. Küsin enda käest, et kui ma olin eelmistel kordadel caminol üksi, kas sattudes seltskonda ma käitusin täpselt samamoodi nagu praegu nemad või olin siiski veidi vaoshoitum? Kahju, et ei saa keerata aega tagasi ning jälgida ennast kõrvalt.
Miskipärast meil Ristoga ei ole eriti hea meel neid näha... Eakas ja esmamulje järgi veidi imelikuna tunduv šveitslanna Francesca agiteerib teisi alustada koheselt teed ning liikuda edasi ühiskoos. Ütleme, et me siiski ei hakka neid ootama ning jätkame teed omas tempos. Soovime neile buen caminot.
Vaatamata katsele kiirelt eralduda meie privaatsuse soovi igoneeritakse, h_o_o_g_s_a_l_t pannakse oma asjad kokku, seljakotid selga ning asutakse samuti teele.
Võtame Ristoga hoogu maha, ma teen mõned pildid ning siis jätkame jalutamist taaskord kahekesi.
Ilus värske hommik ning nagu ikka kiirelt tõusev päike.
Kui seni oleme jalutanud Andalucia aladel (läbitud teekonna pikkus al Sevillast on umbes 90 km), siis täna ületame esimest autonoomset piiri ning jätkame caminot Extremaduras.
Andalucias tervitas meid väga kuuma ilmaga. Muigan sarkastiliselt ning eeldan, et Extremadurast on ilmselt oodata veelgi ekstreemsemaid tingimusi ja väljakutseid. See nimetus juba tekitab judinaid. Fantaseerin, mida see piirkond võiks meile tuua. Järeldan, et tegu on ekstreemselt raske ja ekstreemselt kuiva teekonnaga, kuhu sattuvad ainult ekstreemselt rumalad inimesed (eriti siis, kui asuvad teele suvel või vahetult enne seda).
Teistest ränduritest täna siiski pääsu pole.
Iseenesest mulle väga meeldivad inimesed ja nendega suhtlemine. Leian, et igaühes on midagi erilist ja kordumatut ning igaühel on ka oma lugu. Teekond viib kokku just neid inimesi, kes parasjagu mingil põhjusel peavad kohtuma. Samas praegu nii mina kui ka Risto eelistaksime olla rohkem vaikuses ja omaette, kuulates enda süda ning jälgides oma tundeid. Me ei taha, et meid selles segatakse, kartes et see võib mõjutada ka meie edaspidist kulgemist kodumaal. Samas ma praegu räägin ikkagi rohkem enda eest. Mida tegelikult tunneb või mõtleb Risto ma ikkagi 100% ei tea.
Kogenud rändajana otsin sel korral põhjusi, miks teel on just need inimesed ning mida on mul nendelt õppida. Samas ma saan aru ka sellest, et maakera ei pöörle ainult minu ümber. Tegu võib olla hoopiski Ristos. Praegu oleme teel kahekesi oma rõõmude ja muredega, kuid veidi enam kui nädala pärast ma sõidan tagasi koju ning Risto jätkab oma teekonda.
Ristudes teiste ränduritega hoian ennast tahtlikult veidi tagasi ning eemaldun, kui märkan, et keegi soovib ajada jutu. Mulle väga meeldib, kui Risto leiab ühist keelt mõne inimesega. Sel korral see on keskealine austraallana Angela. Ta on pärit Sydneyst, kus me elasime Ristoga aasta aega.
Vahepeal suhtlen ka ise noorema itaallase Maxiga (Massimiliano). Arutamise teemaks on massis jalutamine, selle vajadus ja mõjud. Samuti ristun sakslannaga, kes harrastab homeopaatiat. See teema pakub mulle suurt huvi, kuigi ma veel ei tea homeopaatiast palju. See alternatiivne ravimeetod on Saksamaal väga populaarne. Tihtipeale seda eelistatakse tavameditsiinile. Eestis homeopaatia alles areneb ning on vaid üksikuid inimesi, kes on pädevad seda teistele õpetada.
Tänane maastik on kergelt künklik, võib öelda, et tegu on üsna lihtsa camino lõiguga. Teed on avarad, ümber on põllud ja farmerite maad, kus aeg ajalt jalutavad lambad ja notsud. Kaugelt paistavad mäed.
Viimased 6 kilomeetrit ei ole enam nii maalilised. Camino on paralleelne maantega ja vahepeal ristub sellega. Samas siin avaneb esimene võimalus täiendada veevarusid ning ka puhata mingis bensiinijaama kohvikus. Jätame seda võimalust kasutamata. Maantee tolm meid ei kutsu, kohe üldse mitte.
Puhkame hoopiski selles mahajäetud väikes kabelis. Kahjuks tegu ei olnud väga meeldiva kohaga. Maantee ääred on üsna räpased ning samuti ka see kabel. On tunda ka rändurite kätt, kes ei hooli teekonna puhtusest.
Jõuame Monesteriosse vahetult enne 13. Paistab, et tegu on suurema küla või hoopiski väiksema linnaga. Ostame fruteriast kirisse ja nektariine ning veidi hiljem astume läbi ka toidupoest. Jumaldan Hispaania marju ja puuvilju. Need on nii maitsvad ja mahlakad.
Märgistus Monesterios võiks olla selgem. Meid juhatab alberguesse austraallanna Angela, kes on jõudnud kohale enne meid ja on juba ennast välja puhanud. Ta hoiatab meid Francesca suhtes, kes pidavat olema purjus ning ebaadekvaatse käitumisega. Angela tunnistab, et tunneb muret vana proua pärast ning ka süütunnet, et nende lõbus seltskond (tihedad õhtused veinitamised) on mõjunud Francescale väga negatiivselt. Ta on läinud joomisega liiale ning enam ei oska peatuda.
Albergue on ilus ja puhas. Meile pakutakse kahest tuba, millega oleme väga rahul. Hospitalera annab võtmed ning seletab, kuidas saame homme linnast välja.
On algamas siesta ning me kasutame seda aega nagu ikka otstarbekalt. Risto magab minust kauem. Ma ootan teda söögisaalis, kirjutan oma päevikut ning pääsen WiFi kaudu ka internetti. Jätan meie teekonnast ka väikest märget Facebookis:
Alla & Risto: oleme hetkel Camino de la Platal ehk Hõbedal teel. Läbitud on 110 km ehk esimesed 5 etappi. Jõudsime piirkonda, mis kannab nime Extremadura ning tõlges see võiks tähendada "extremely hard", "extremely dry" or "extremely stupid" wink-emotikon
Esimesel päeval alustasime jalutamist Sevillast kell 11 ning hiljem väga¡ kahetsesime sellest. Esialgu päike polnud nii tugev, kuid temperatuur järjest kasvas ning saavutas oma kõrgpunkti kella 16'ks. Kuue paiku linnas oli 46°!
Kohaliku poe tädi tõdes, et siuke kuum ilm siiski ei ole mai jaoks tavaline. Nüüd alustame oma päevi varahommikul, kui päike alles tõuseb ja üheks oleme tavaliselt kohal.
Albergued on väga korralikud ja puhtad. Mõned korrad olime toas kahekesi. Samas koos meiega teel on 10-15 rändurit ning üksikud ratturid.
Tee on kulgenud läbi oliivipuude ja kibedate apelsiinide istandusi, mööda veel alles sirguvaid päevalillede põldu, Sierra Norte looduspargi ja farmi teede kaudu. Ei olnud pääsu ka autoteede äärtest (seni ca 20% caminost). Tee muutub järjest mägisemaks, kuid siiski ei ole võrreldav Camino del Norte või Primitivoga.
Kuumakraadid kipuvad vaikselt langema või oleme juba lihtsalt säärase soojusega ära harjunud smile-emotikon
Tervitusi kodumaale ja kõikidele teel olevatele ränduritele!
Hasta luego, peregrines!
Risto liitub minuga söögisaalis veidi hiljem ning me teeme koos õhtusööki. Täna oleme lõunamaisel lainel ning valmistame riisi krevettide ja oliividega. Meie mõistes on tegu paellaga, kuid reaalselt need maitseelamused ei ole siiski võrreldavad.
Märkan ka Francescat, kes on tõepoolest veidi napsine ning ajab kellegiga jutu. Tundub, et seltskond, kellega ta on koos liikunud ja ka napsutanud on jätnud teda maha. Õnneks meie ei paku talle huvi ning saame edasi rahus ajada oma rida. Samas meil on temast kuidagi kahju.
Esimest korda sattume ka teenistusele, mis on minu jaoks erakordne elamus. Ma ei ole kordagi näinud ega kuulnud midagi toalist. Kirik on täis rahvast ning sees lauldakse hispaaniapäraseid rütmikaid motiive. Naised on kaunistanud oma juuksed lilledega ning nende seljas on väga ilusad värvilised kleidid.
Peale missat rahvas koguneb peaväljakule, saabub orkester ning ratsanikud. Õnnelikud lapsed kilkavad ja jooksevad ringi, noored neiud poseeruvad fotograafidele ning paistab, et tunnevad ennast nendes kleitides väga veetlevalt.
Kirikust tuuakse välja pühaku kuju ning algab rongkäik, mis vaikselt liigub mööda linna tänavaid. Osalevad kõik, nii nored kui ka vanad.
Rongkäik kestab päris pikalt. Vahepeal peatutakse ning oodatakse maha jäänuid osalejaid.
Peaväljakul on tulemas ka kontsert, millele tehakse ettevalmistusi. Mängib muusika.
Kell on juba palju ning nüüd on aeg minna tagasi alberguesse. Meil oli tore ja elamusrohke õhtu. Meie esimene fiesta via de la Platal.
*******
ALBERGUE LAS MORERAS (eraalbergue)
Avatud 2013.aastal. 10 eur/voodi. Soovi korral kohad saab broneerida ette telefoni teel või albergue kodulehel. Puhas ja korralik. On saadaval 8 väikest kahekohalist tuba (1 wc ja dušširuum kahe toa peale) ning 2 suurt tuba 4 narivoodiga. Albergues on suur söögi- ja puhkesaal väga korraliku köögiga (kõik tarvikud on olemas). Väga sõbralik ja abivalmis noor hospitalera, kes rääkis ka inglise keeles.
Me ei saanud alguses aru, et olime sattunud eraalberguesse. Muidu oleks läinud nagu tavaliselt riiklikusse. Linnas on üsna kehv märgistus, mille pärast sattusime veidi segadusesse.
Me ei saanud alguses aru, et olime sattunud eraalberguesse. Muidu oleks läinud nagu tavaliselt riiklikusse. Linnas on üsna kehv märgistus, mille pärast sattusime veidi segadusesse.
Linnas on olemas ka riiklik albergue, ALBERGUE PARROQUIAL DE MONESTERIO. Voodikoht maksab sama palju, kui ka eraalbergues: 10 eur/voodi. Internerist on selle albergue kohta palju positiivset tagasisidet. Kokku albergues on 3 tuba, 12 voodikohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar