12.05.2014 (päev 3): Castilblanco de los Arroyos - Almadén de la Plata, 28,8 km

Camino via de la Plata 3. etapp:
Castilblanco de los Arroyos - Almadem de la Plata (28,8 km)

Täna öösel ma eriti hästi ei maganud. Toas oli liiga umbne. Alates kella kahest pidevalt ärkasin ning olin üleval juba kl 5:15. Ristol on aga varajase ärkamisega nagu ikka raskusi. Ta tavaliselt magab üsna sügavalt ning teda ei sega ei norskajad ega toa umbsus.

Täna meid ootab ees pikk teekond. 18 km mööda asfalteeritud autoteed ning ülejäänud 11 km Sierra Norte rahvuspargi kaudu. Päev tõotab tulla üsna kuum. Kui alustame kell 6 hommikul, siis kümneks peaksime jõudma rahvusparki ning edasi kõndima nii nagu jõuame. 

Osa rändureid otsustasid sõita kuni rahvuspargi alguseni taksoga, teised ärkasid varakult ning asusid teele juba kuuest, siis kui väljas oli veel hämar. Oleme nende seas. Enne kuut keegi ei saanud alberguest lahkuda, kuigi soovijaid oli ning inimesed ootasid hospitalerot all koridoris.

Tänase päeva teekonna kirjeldus reisijuhtist

Õnneks varahommikune liiklus maanteel ei olnud tihe. Saime rahulikult kõndima mööda tee äärt vahepeal ristudes teiste saatusekaaslastega.

Keegi kellegagi eriti ei rääkinud, vaid tervitasid teine teist buen camino, naeratuse või noogutusega.

Kui pidevalt ristud ühe ja sama inimesega ning kumbki ei ole jututujus, siis ehk on parem lihtsalt ignoreerida teine teist. Vahest võib siiski tekkida kerge ebamugavustunne.

Varahommikune jalutus on tõesti hea ja värskendav. Samas päike tõuseb ja liigub paremalt vasakule üsna ruttu jäädes püsima pikaks ajaks täpselt pea kohale ning siis ta muud kui kütab ja kütab. Kui inimese pea säilitaks päikeseenergiat sama hästi nagu päikesepatarei, siis siukesest jalutusest saadud energiat ja D-vitamiini kogust jaguks ilmselt vähemalt pooleks kuuks...

18 kilomeetrit jäid üsna kiirelt selja taha. Midagi hullu ei olnud, kuigi jalatallad ikkagi andsid endast tunda.

Rahvuspargi osa on väga maaliline ja huvitav, kuid palavus kipub segama selle ilu nautimist. Vaatame ümber ning üritame aru saada, mis täpsemalt siin kasvab. Risto teeb järeldust, et tegu on korgipuudega. On tõesti nende moodi.

Väljas läheb järjest palavamaks ning 3 liitrit vett hakkavad vaikselt otsa saama. Ees on veel vähemalt 8 kilomeetrit ning see ei tähenda midagi head.

Õnneks avastame keset rahvuspargi "elu" (forestry) ning kus on "elu", seal on tavaliselt ka vesi. Küsisime, et kas saaksime vett ning meile näidati kohta, kust saame täita oma veepudelid. Meie järele tuli ka eakas kanadalane. Istudes varjus võtsime piisavalt aega maha, et jahutada keha ning jõime nii palju vett kui jaksasime.

Vesi - elu allikas, mida ärahellitatud eurooplane ei oskagi enam hinnata! Meie jaoks on joogivesi alati olemas ja kättesaadav, see on nii loomulik ja tavaline... Mis aga juhtuks, kui ühel päeval vesi saaks lihtsalt otsa? :(

Kui seda vahepeatust ei oleks, siis meie edasine teekond oleks kujunenud samasuguseks nagu meie esimenegi päev caminol. Rõõmustame oma veevaru üle ning jalutame rahulikult edasi.

Meist kõnnivad kiirelt mööda praktiliselt kõik rändurid, kes olid maanteel meie taga. Tunda on, et inimesed kiirustavad ja tahavad jõuda järgmisesse ööbimiskohta enne kui kuumus muutub talumatuks.

Teele jääb üks ilus järv ning see on koht, millest lihtsalt ei saa mööda kõndida. Ometigi oleme ainukesed, kes peatuvad. Teised tuimalt lähevad edasi, mõni inimene peatub korraks, teeb pildi ja jätkab oma teed.

Istume maha ja peame väikest piknikut. Laseme jalgadel puhata. Külm vesi on jalgadele väga hea ning eriti siis kui selja taga on 18 km asfaltteel. See on taevalik kingitus, millest isiklikult mina ei suuda vabatahtlikult loobuda. See koht on nii mõnus, et kohe ei tahagi lahkuda.

Ajal, kui me puhkasime päike oli kindlameelselt muutumas kuumemaks ja kuumemaks. Edaspidine teekond kujunes välja varjust varjuni kiires tempos jalutamisena. Seekord me vähemalt teadsime, mida oodata ja kuidas edasi käituda. Järves tegin märjaks oma särki ja buffi. Lisaks pistsin vette ka oma spordirätikut.

Särk ja buff kuivasid umbes poole tunniga ära. Spordirätik aga oli endiselt niiske ja jahe, võtsin kuumaks läinud buffi peast ära ning sidusin selle asemel pea ümber hoopiski rätikut. See oli taaskord väga hea jahutus. Risto ei hakanud oma riideid märjaks tegema (ilmselt kartes jääda haigeks) ning jahutas end veega, mida oli varunud veepudelisse.

Vahetult enne Almadeni meid ootas ees päris järsk, kuid õnneks üsna lühike tõus. Kaugelt vaadates tundus, et  peame roomama mäkke lausa käpuli. Reaalsuses nii karm see tõus siiski ei olnud. Kõndisin vaikselt, kuid sihikindlalt ülesse. Kui süda hakkas liiga tugevalt lööma, siis peatusin ja ootasin kuni hingamine läheb taas normi.

Vahepeal tegin ka paar pildi ning siis kõndisin edasi. Pildistamine viib tähelepanu raskustest eemale ning on ka hea põhjus, et peatuda ja natukene puhata ;)

Risto valis teistsugust taktikat ning ajal, kui mina olin poole tee peal, ta seisis alles tõusu jalamil kogudes jõudu. Siis aga võttis hoogu ning peaaegu et joostes ja peatusteta vallutas see mägi ära. Ta oli juba tükk aega tipus, kui lõpuks ka mina jõudsin kohale. Huuuuuuuuuuuh :)

Ülevalt avanes ilus vaade rahvuspargile, mida pilt loomulikult ei anna üle. Ilmus ka kerge tuul, mis oli igati teretulnud.

Almadén de la Plata on väike küla, kus on üks riiklik ja üks eraalbergue. Viimane asub küla südames ja väljast tundub olema üsna väike, kuid siiski hubane. Meid tervitavad eraalbergue terrassil teised palverändurid ning annavad teada, et nad jäävad siia. Üks noor itaallane, kes oli käinud paar aastat tagasi via de la Platal laitis riiklikut alberguet maha. See pidavat olema räpane jne. Otsustame siiski kõndida edasi riiklikusse alberguesse, mis asub veidi kaugemal küla teises servas caminoga samas suunas. Nii hull see albergue ei tohiks ka olla.

Astume vahepeal ka külapoest läbi. Müüja kirub ilma ning ütleb, et tänavu maikuu on erakordselt kuum. Siuke anomaalia. Eelmisel aastal põhjas pidi olema samuti anomaalne ilm, kui aprillis hakkas sadama lund. Hehe... Naeran ja tõden, et väljas on tõepoolest väga palav.

Meie imestuseks on riiklik albergue väga korralik ja võib öelda, et lausa liiga puhas. Meil on hea meel, et jalutasime edasi ning ei jäänud eraalberguesse, mis oli meie saabumisajaks juba peaaegu täis. Oleme kahekesi väga mõnusas ja avaras albergues ning see teeb meelt eriti rõõmsaks.

Öeldakse, et inimesed, kes jalutavad paaris ei huvitu teistest ränduritest ning on rohkem omaette. Paistab, et see vastab tõele, vähemalt meie puhul. Me lausa väldime kärarikast seltskonda ning naudime rahu ja privaatsust. Kas asi on tõepoolest meist või äkki hoopiski ülejäänud ränduritest, kes tunduvad meile olema nii võõrad ja kauged?

Peale tänast jalutust on jalad üsna väsinud. Mul on tekkinud väike vesivill. Tegin seda tühjaks ja jätsin sisse niidi, ikka nii nagu mind on õpetatud. Homme panen peale plaastrit.

Teeme ka täna päevauinakut. Jään väga sügavalt magama.

Õues on endiselt palav, nii et ei viitsigi välja minna. Alberguesse on tulnud veel kolm inimest - üks eakas paar ning väga meeldiv ja jutukas jalgrattur Šveitsilt. Hiljem selgub, et paarina paistvad meesterahvas ja naine ei olegi üldse paar. Mees on taanlane ja naine on prantslane. Nad said tuttavaks paar aastat tagasi Prantsuse teel ning sel aastal otsustasid kohtuda taas caminol.

Õhtupoole leian endale varjulist paika albergue hoovis ning panen kirja oma camino päevikusse tänase teekonna muljed. Mingi aja möödudes minuga liitub ka Risto. Mulle tundub, et ka temal läheb hästi vaatamata sellele, et ta on olnud juba paar päeva ilma suitsuta.

Jalutame alberguest veidi eemale ning jääme istuma pingile väiksel väljakul. Lapsed mängivad palli ja kilkavad. Kaisus on hea olla. Ajame veidi jutu ning kõndime tagasi alberguesse.

Märkan, et linnas on üksikud hulkuvad koerad, kellest kohalikud kas ei tee välja või hoopiski peletavad neid eemale. Kõrvalt vaadates see pilt tundub olema väga ebameeldiv ja kurb. Üks hooletusse jäetud väga alandlik emane dobermann tuleb albergue ukse kõrvale ning ilmselt ootab sööki. Palverändurid on üldjuhul hulkuvate koerte vastu sõbralikud ning tihtipeale jagavad nendega ka oma toitu (mis kohalikutele ei pruugi üldse meeldida).


*******

ALBERGUE MUNICIPAL DE ALMADEN DE LA PLATA

7 eur/ voodi. Albergue on päris suur ja avar, mitu tuba, kokku ~60 voodikohta. Väga puhas. Suur hästi varustatud köök ja söögisaal kohviautomaadiga. Riideid pestakse ja kuivatakse hoovis.

Kui albergue uksed on lahti, siis tuleb astuda sisse ning valida endale meelepärast voodit. Hospitalera jõuab kohale õhtul, et korraga registreerida kõiki saabunuid ja korjata raha. Ka selles albergues hospitalera ei rääkinud inglise keelt, kuid oli siiski väga sõbralik.