6.04.2013 (päev 4): Bodenaya - Tineo - Compiello, 25,2 km

Camino Primitivo 3. etapp: Salas - Bodenaya (6,8 km) - Tineo (13 km)

Camino Primitivo 4. etapp: Tineo - Compiello (12,2 km) - Pola de Allande (14,2 km)

Öösel hakkas nina külmetama ning seetõttu ärkasin mõned korrad öö jooksul ülesse. Albergue esimene korrus on väga soe, kuid teine on siiski külmavõitu. Sain endale tuba, kus magasin täiesti üksinda. Muidu selles toas on 4 voodikohta, kuid poisid ja Mari läksid ühistuppa. Eva sai endale teist "single"-tuba.

Hommik oli taaskord väga rahulik ja meeldiv. Alejandro valmistas meile hommikusöögi, mida sõime ühislaual. Piiludes aknast panime tähele, et täna ei ole enam tegu vihmaga. Sajab hoopiski vahelduva eduga lund.

Madreñas - nii nimetakse Asturia piirkonnas puidust valmistatuid traditsioonilisi jalanõusid. Panin tähele, et kohalikud vanurid kannavad neid siiamani. Eelmistel päevadel nägin nendes kahte vanameest ning ühte vanemat prouat. Mõnede majade eeskojades sai neid ka näha. Muideks Hollandis samuti valmistatakse puidust jalanõusid (Dutch clogs), kuid need on natukene teistsugused, "kontsadeta".

Mu kannad teevad endiselt haiget. Mari, Jonathan ja Eva tahaksid väga hoida täna koos. Ma ei teagi, kas mul on selle üle hea meel või hoopiski vastupidi. Ma ei liigu ju eriti kiirelt edasi ning kardan, et nende järele küll ei jõua. Peagi neil on plaanis jalutada täna Compiellosse. Mina ei ole üldse kindel, kas ma suudan Tineonigi jõuda.

Mari ja Jonathan muideks alustasid oma teekonda juba rohkem kui kaks nädalat tagasi Camino del Nortel. Seega nad on väga heas vormis ning on harjunud mägedega.

Nii Eval, kui ka Jonathanil on kaasas kuulsad sakasakeelsed camino reisijuhid, mis ütlevad, et El Pedregalist Compielloni pääseb ka maantee kaudu. Camino pidavat täna olema väga sopane ning seal on peagi võimatu käia. Seega oleks mõtekam valida maanteed ehk "carreterat".

Eva oli esimesena valmis minema teele. Leppisime kokku, et alustame siiski igaüks oma tempoga ning vaatame Tineos, et kuidas meil läheb edasi. Seal kiiremad ootavad aeglasemaid.

Eva on pakkunud mulle eile villide raviks Bepanthen kreemi ning täna hommikul Jonathan  hiiglaslikuku Hansaplast raviplaastrit. Mari on samuti väga hooliv ning innustab mind jutuga. Eks ma proovin hakkama saama, kuid midagi ei luba. Kui tunnen ennast halvasti, siis jään ööseks ikkagi Tineosse.

Alustan üksinda. Juba esimene teelõik paistab olema väga sopane. Lume all on muda ja vesi. Kahtlen, et äkki alustada juba praegu carreteralt, kuid siiski kaaldun camino kasuks, mis suundub ülesmäkke (pigem üleskünka, kuid minu jaoks see on siiski mägi). Ülevalt märkan, et Mari ja Jonathan läksid carreterale.

Lumes näen Eva jalajälge. Minu jalatsid on jäänud taaskord väga kiirelt märjaks. Mida kaugemale ma jõuan seda hullemaks olukord muutub. Oleks jalad lihtsalt märjad, kuid nüüd lume pärast hakkavad ka varbad külmetama. El Pedregalist pääsen carreterale. Liiklus on väga tihe. Tineoni on veel 7 kilomeetrit. 

Mu vihmakile on igalt poolt katkine, mu jalatsid on olematud. Mul on külm ja vastik olla. Ka püksid on põlvedeni märjad ja külmad. Kindad on samuti jäänud märjaks.

Kõik ma enam nii ei suuda! Mul on kopp ees! Ma vajan uusi jalanõusid, uut vihmakilet ning ka samasuguseid plaastreid, mis andis mulle hommikul Jonathan.

Tineosse jõudes esimesena näen teel apteeki, kust ostan endale plaastreid ja Bepantheni. See kreem tõesti aitab ravida lahtiseid haavu. Kõlab koledalt, kuid mu villid tõesti näevad hirmuäratavalt välja.

Jalutades veel mõned sammud edasi näen spordipoodi, kust väljuvad Eva, Mari ja Jonathan. Olen õnnelik, et nad on siin. Jonathan ostis endale vihmakile. Nad küsivad, et kas mul oleks vaja abi seletamiseks müüjale, mida ma tahan, kuid sellega ma saan ka ise hakkama.

Olen nii meeleheitel, et müüja saab mind poolest sõnast aru. "Botas quarento uno, myi frio, mucho barro i mucha suvia." Ta toob mulle valikuks 2 paari botaseid ning mõlemad istuvad ideaalselt. Järgmisena näitab erinevaid vihmakilesid. Ma imestan, kui hästi mulle sobib kõik, mida ta pakub. Lahkun poest õnneliku ja säravana!

Muideks poodi tuli ca Tineo albergue hospitalero. Ta jagas poemüüjale ja minule, et eile öösel ta juures ööbis üks hispaanlane, kes noris albergue üle ja lõpuks jättis majutuse eest ka maksmata. Kirjelduse järgi tunnen ära, et jutt käib camino "veteranist". Hospitalero oli temast väga pettunud.

Mari, Jonathan ja Eva ootavad mind järgmises kohvikus. Vaatan, et nende seltsin on veel üks rändur (Bernt Saksamaalt, 45). Huvitav, kust ta nüüd tuli?

Kõikidel on minu pärast väga hea meel. Säran õnnest. Nüüd ma jõuan ka edasi jalutada. Ühe kõrvaga kuulan, millest nii aktiivselt jutustab Bernt... Oma varustusest, oma esimesest palverännakust Via Frenceginal,  ka sellest, et ta kunagi ei ööbi alberguetes ja veel paljust muust.

Edasi jalutame kõik koos mööda carreterat. Kaart on vaid Maril (caretteral ei ole camino märgistust). Kõik on nii ametis jutu ajamisega, et keegi seda ei jälgi. Ma kõnnin teiste sabas ning mul on tõtt öeldes suva, mis ümber ringi toimub. Naudin iga sammu oma uutes saabastes ning hingan värsket karastavat õhku. Tee läheb ülesmäkke.

Märkame, et teele ilmuvad võõraste külanimetustega sildid. Kahtlane. Tundub, et oleme veidi eksinud. Peale seiklemist meid saadetakse õigele teele, kuid siiski pikema ringiga. Kõnnime rahuliku tempoga.

Lõpuks oleme tagasi õigel teel. Nüüd me enam eksida ei saa. Lepime kokku, et Mari, Jonathan ja Bernt ei pea meid Evaga ootama ning võivad rahuliku südamega minna edasi. Kohtume taas 4 kilomeetri pärast.  Meie Evaga vajame rohkem puhkepeatusi ning ei taha sel ajal teisi kinni hoida. Mul on küll jalas uued saapad, kuid villid teevad endiselt muret. Samas olen oma valusate kandadega juba nii ära harjunud, et ei pane enam neile nii palju tähele.

Compiello on väga väike küla, kus üks tore naisterahvas peab eraalberguet, pisikest eramajutust, poodi ja baari. Külas koguni võibki olla ainult 4-5 maja. Mingisugune tehasehoone ja veel üks sama pisike pood ka lähedal tee ääres. Siuke "mahukas logistikakett" kohas, mis ei paista kuidagi silma.

Riiklik albergue asub 3 km kaugusel Borreses (veidi suurem küla), kuid seal ei ole mitte midagi. Kaugemale ei viitsi enam kõnnida. Majutus albergues maksab 13 eurot (26 koos õhtusöögiga), eramajutus üheses toas 35. Bernt ja Eva valivad eramajutust. Mina, Mari ja Jonathan aga lähme alberguesse, mis on uus ja väga puhas. Mari sõnul selles albergues on kogu camino parim dušš. Nii ta ongi, terve 3 dušši.

Veedame mõnusalt aega puhates. Tunnen ennast väga hästi. Mul on jõudu küll. Teen Jonathanile massaaži kuna tal on valusad õlad ja selg. Ta seljakott ei ole kõige kergem. Ma ei imestagi! Ta on ju sakslane.

Kas keegi oskab mulle öelda, mis värk on nende sakslastega?! Eelmisel aastal kõikidel saksa ränduritel, keda kohtasin, olid seljas kotid, mis kaalusid üle 12 kilot. Seekord on sama lugu. Bernti kott on aga ületanud kõike. Ta kannab lausa 20 kilot eluks hädavajalikku kraami. Tal on kaasas ka termos, jalavann ja veel lõpmatu nimekiri erinevatest asjadest. Ok, ok... Ma enam teda ei kiusa.

Tore, kui inimesed oskavad enda üle naerda. Seda teeb ka Bernt.

Neli hispaania poisi jalutavad edasi Borresesse. Tervitame, kallistame ning saadame neid edasi teele. Veedame õhtu viiekesi. Kõik me oleme tulnud caminole üksinda, kuid nüüd leidsime teine teist ning sobime omavahel väga hästi kokku.