12.04.2013 (päev 10): Castroverde - Lugo, 22,2 km

Camino Primitivo 9. etapp: Cadavo Balero - Castroverde (8,8 km) - Lugo (22,2 km)

Tundub, et jätkuv vihmasadu on saavutanud täna oma kõrghetke. Esimesed 10 kilomeetrit teed on kaetud vee ja mudaga. Põllud moodustuvad ühe suure järve. Jõesängid ujutavad üle. Entusiastlikult liigun edasi.

Esimene tõsisem takistus ei jäta ennast pikalt ootama. Ühelt poolt teed on "järv", teiselt - peaaegu olematu kiviaed ning selle kohal okkastraat. Mul on üks matkakepp, millele toetades astun ettevaatlikult ühest liikuvast kivist teisele. Okkastraat kipub kallale ning saab ühel hetkel kätte mu vihmakeebi. Takistus on ületatud. Veidi pahandan okkastraadi peale, kuid pole midagi teha. Keebi saab kodus parandada.

Mõtlen oma camino familia peale. Huvitav, kas eile see tee oli täpselt samasugune või veidi kuivem?

Kella 11'ks taevas hakkas selgenema ning läbi pilve ilmutasid ennast päikesekiired. Vihm jäi ära.

Uskumatu, kui hea saab olla päike. Nii mõnus ja soe. Ta teeb kõike veelgi ilusamaks ja elavamaks. Naeratus.

Kui varem teel ei olnud eriti kohta, kus saaks peatuda ja istuda, siis nüüd on ruumi küll ja küll. Mind huvitab, et kuhu kadusid kõik need lombid ja pori?!

Istun keset seda mõnusat tühja teed oma vihmakile peale ja pean piknikut. Päike on nii hea, nii hea.

Jalutades hakkab väga kiirelt palava. Kas tõesti enam ei saja? Kas see on üldse võimalik? Nii ilusat ilma ei ole veel olnudki.

Lugo Unesco vanalinn on ajalooline ja kultuuriline vaatamisväärsus. Kui kuuled seda, siis kujutad ette midagi meie hubase vanalinna moodi. Linna sisenedes tekkib tunne, et tegu on väga kaasaegse linnaga ning Unceso osa ei paistagi kusagilt. Täpselt selline ta ongi - tüüpiline linn.

Juba tavaks on saanud see, et suurtes linnades eksin ära. Nii juhtus ka seekord. Enne õiget vanalinna värava leidmist olen seikelnud ringi umbes tund aega.

Kaardi järgi orienteerumine tundus olevat väga lihtne. Ei kujuta ette, kuidas ma suutsi ära eksida...

Vanalinn on ümbritsetud massiivsete linnamüüridega. Väravaid oli vist kokku 5 või 6, igal oma nimetus. Kui pääsed õigest väravast sisse, siis hetke pärast leiad ka alberguet.

Registreerin ennast ning hospitalero annab mulle kätte kirja. Eva on hiljuti käinud siin ning on jätnud mulle kirja, kus ütleb et tuleb seitsmeks alberguesse ning me võime koos minna õhtusöögile. Ma naeran ning mul on selle üle hea meel.

Olen esimene saabuja. Valin endale meelepärast voodi akna ja radiaatori kõrval. Vahetan riided ning näen aknast jalutavat Evat. Hüpan ja vehin kätega ning ta märkabki mind. Juba hetke pärast kallistame ning rõõmustame koos. Eva jutustab mulle oma eilsetest seiklustest ja muust ning lepime kokku õhtusest kohtumisest.

Veidi puhkan albergues, teen tiiru ümber vanalinna, astun internetipunktist läbi ning tulen tagasi alberguesse. See linn ei paku mulle eriti huvi. Albergues on juba veidi rohkem rahvast. Üks teine saksa Bernt, kellega ajame pikalt jutu. 2 hispaanlast, üks vanem meesterahvas ning üks bici neiu. Õhtuks jõuab kohale ka Jose - üks hispaania poistest, kellega saime tuttavaks Bodenaya albergues. Kallistame ning ta räägib mulle oma plaanidest ning ka teistest poistest. Nii tore on teda taaskord näha.

Lugo Cathedral

Sööme Evaga ühes väga mõnusas "kohalikute" baaris õhtusöögi ning kümneks ta saadab mind tagasi alberguesse. Tema hotell asub alberguest paari minuti kaugusel. Homme saame kaheksast kokku kuna selleks ajaks pean alberguest lahkuma ning jalutame edasi koos.