7.04.2013 (päev 5): Compiello - Ruta de los Hospitales - Berducedo, 30 km

Camino Primitivo 4. etapp: Compiello  - Pola de Allande (14,2 km)

Camino Primitivo  5. etapp: Pola de Allande - Berducedo (17,2 km) - La Mesa (4,4 km) 

Kahte maršruuti võrdlev kõrguste graafik. Ruta de los Hospitales on vanim teekond, mis on veidi lühem, kuid selle eest kulgeb kõrgemal. Kõrgeim koht on 1218 m. 

Kell 1 öösel alberguesse on tulnud veel 9 inimest, kuid need ei olnud palverändurid. Ärkasin müra pärast ülesse ning enam magama ei jäänudki. Mõtlen, et täna ma küll pikalt ei jaluta.

Jutude järgi täna pidavat olema camino kõige raskeim etapp, otseses mõttes mägede aheliku ületamine. Mari, Jonathan ja Bernt uurivad kaardi ning võrdlevad  kahte matšruuti. Ruta de los Hospitales tundub olema palju huvitavam ning selle juures ka lühem. Mis seest, et tuleb praktiliselt pidevalt liikuda ülesmäkke. Eesmärgiks on jõuda õhtuks Berducedosse.

Ma väga kahtlen sellest, et ma tahan nii kaugele ja nii kõrgele ronida, kuid lõpuks ikkagi otsustan Ruta de los Hospitalese kasuks. Määravaks osutab väga ilus ilm ning kuiv tee.

Meie ees avaneb väga selge vaatepilt. Need on mäed, millest üle me täna peame saama.

Tavaliselt päeva peale läheb vaikselt soojemaks. Täna toimib vastupidie seadus. Mida kaugemale me jõuame seda külmemaks läheb. Roheline muru, äsja õitsema hakanud lilled ja puuoksed on kaetud härmatisega.

Iseenesest on väga ilus vaatepilt. Vahepeal karjamaade kohale tõuseb tihe udu, mille taha peidub mägede panoraam.

Väikene paus soojemaks riidesse panekuks kulub küll ära. "Familia" ongi selleks, et toetada teine teist raskel ajal.

Borres jätab mahajäetud linna muljet. Isegi koerad ei haugu. Kas tõesti on nii külm, et ei kannatagi väljas olla?

Üsna varsti tuleb ka koht, kus peame otsustama, mis teekonda me valime. Ühiskoos õnnelikult jalutame paremale - los Hospitalese poole. Algus ei tundu olema üsna nii hull. Tee on küll sopane, kuid mind see enam ei hirmuta. Oma uutes saabastes saan astuda kasvõi otse vette. Täna muideks mu kannad on veidi paremas seisus. Plaster hoiab haava ilusasti kinni.

Hommikul olen palunud Jonathani, et nad ei jääks meid Evaga tee peale ootama. Ma ise tean, kui ebameeldivaks võib kujuneda ootamine. Pealegi see väsitab palju rohkem, kui jalutamine ise. Lisaks ei mina ega Eva ei tunne ennast väga hästi, kui peame kiirustama. Mari küll üritab hoida meid koos, kuid see siiski ei ole väga hea mõte. Igaüks liigub omas tempos ning parajasti meie Evaga jääme Mari, Jonathani ja Berntile kiiruses alla.

Mida kaugemale ja kõrgemale me jõuame, seda kehvemaks muutub ilm. Puhub väga tugev tuul, mis suunab märja lund meile otse näkku. Meie riided ei ole antud ilmastikule vastavad. Mul on seljas pusa ja suvejope, peal vihmakile. Õnneks see samuti hoiab sooja sees.

Suusakostüüm ja -mask oleks paras riietus selliseks ilmaks.

Olen tõesti väga õnnelik, et eile ostsin endale uued saapad ja vihmakile. Oma suvistes tossudes ma küll ei oleks seda teekonda läbinud. Vedas ka sellega, et võtsin Eestist kaasa oma kindad. Nad küll ei ole talve omad, kuid vähemalt midagi.  Peitsin käed vihmakile varukatesse.

Mul on kaasas 6 paari sokke ning järjest annan neid kinnaste asemel Evale. Ta käed on jääkülmad. Kuna ta ei saa panna käed vihmakilesse, siis ka sokid jäävad kiirelt märjaks ning muutuvad külmadeks. Olen ta pärast väga mures. Tegu on siiski väärikas eas naisterahvaga.

Nüüd ma saan väga hästi aru, miks Mari üritas hoida meid koos. Keegi ei tahaks jääda mägedesse üksinda, eriti siukese ilmaga. Ma isegi ei tea, kas ma jalutaksin edasi või läheksin hoopiski tagasi, kui oleksin üksinda. On käidud alles pool maad ning ilm head küll ei soosi.

Paistab, et Mari, Jonathan ja Bernt on meist umbes 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Nende järel jalutab üksik HOBUNE!!! Mida ta teeb mägedes ja kuhu liigub? See on ja jääb alatiseks mõistatuseks...

Miks see teekond nimetatakse Ruta de los Hospitales? Teadagi, et me ei ole esimesed rändurid sel teel. Algne camino kulgeski mägedes. Paljude jaoks see teelõik võis jääda ka viimaseks. Keskaegsatel ja varajasematel ränduritel ei olnud tingimustele vastavaid jalatseid ega varustust. Teele on kerkinud kolm varjupaika, kus omal ajal leidsid abi hätta sattunud rändurid. Tänaseks on need "hospitalid" muutunud varemeteks, kuid siiski jätkuvalt täidavad oma eesmärki.

Väljas puhub räige tuul ja sajab. Siin sees aga on hea ja vaikne. Küll ei ole soe, aga vähemalt saab puhata ning veidi süüja. Muujal ei saanud üldse peatudagi. 15 minutit kannatab sees olla, kuid siis keha hakkab jahtuma. On aeg jätkata.

Lumi muutub järjest sügavamaks ning caminot ei olegi üldse näha. Meie õnneks on ees kõndinud Mari, Jonathan ja Bernt ning me saame veel näha nende jalajälge. Lume all on tihtipeale kivid ning astudes valesti on võimalik vigastada jalgu. Seda me kindlasti ei taha.  

Mõtlen enda peas läbi plaan B juhuks, kui meiega peaks midagi juhtuma. Mu telefonis on aku tühi. Ja mis üldse see päästenumber siin Hispaanias on?! 112 või äkki 911 või midagi muud? Ohhh... Lõpeta ära. Isegi kui midagi peaks juhtuma, siis Mari kindlasti lööks õhtul häiret.

Kergendus. Oleme jõudnud tippu. Kõrgemale ronima enam ei pea. Edaspidi tee pidavat minema alla mäkke. See rõõmustab. Ilma poolest kergendust aga ei tule.

Kusagil kaugemal paistab päike, meid aga pidevalt jälitab must pilv. Vahepeal katab täielikult. Tuul on endiselt kõva, kuid kuna jõuame vaikselt allapoole muutub järjest nõrgemaks.

Noh ei pidanud ju olema enam tõususid. Mis nüüd toimub?

Lõpuks oleme jõudnud carreterani. Tee ääres on mingisugune mahajäetud butka. Hea, siin saab puhata. Eva raamatu järgi on meil Berducedoni minna veel tervinisti 8 kilomeetrit. Oleme üsna läbi, kuid jõudu annab teadmine, et hullem osa on juba selja taga.

Oleme tagasi tsivilisatsioonis. Siin on maantee, ees paistab mingi küla, tee ääres on lehmad.

Mida allapoole jõuame seda soojemaks ka läheb. Siin lumi on kohakuti juba sulanud ning muutunud veeks.

Berducedosse jõuame kuueks. Evast on saanud minu kangelane!

6.04.2013 (päev 4): Bodenaya - Tineo - Compiello, 25,2 km

Camino Primitivo 3. etapp: Salas - Bodenaya (6,8 km) - Tineo (13 km)

Camino Primitivo 4. etapp: Tineo - Compiello (12,2 km) - Pola de Allande (14,2 km)

Öösel hakkas nina külmetama ning seetõttu ärkasin mõned korrad öö jooksul ülesse. Albergue esimene korrus on väga soe, kuid teine on siiski külmavõitu. Sain endale tuba, kus magasin täiesti üksinda. Muidu selles toas on 4 voodikohta, kuid poisid ja Mari läksid ühistuppa. Eva sai endale teist "single"-tuba.

Hommik oli taaskord väga rahulik ja meeldiv. Alejandro valmistas meile hommikusöögi, mida sõime ühislaual. Piiludes aknast panime tähele, et täna ei ole enam tegu vihmaga. Sajab hoopiski vahelduva eduga lund.

Madreñas - nii nimetakse Asturia piirkonnas puidust valmistatuid traditsioonilisi jalanõusid. Panin tähele, et kohalikud vanurid kannavad neid siiamani. Eelmistel päevadel nägin nendes kahte vanameest ning ühte vanemat prouat. Mõnede majade eeskojades sai neid ka näha. Muideks Hollandis samuti valmistatakse puidust jalanõusid (Dutch clogs), kuid need on natukene teistsugused, "kontsadeta".

Mu kannad teevad endiselt haiget. Mari, Jonathan ja Eva tahaksid väga hoida täna koos. Ma ei teagi, kas mul on selle üle hea meel või hoopiski vastupidi. Ma ei liigu ju eriti kiirelt edasi ning kardan, et nende järele küll ei jõua. Peagi neil on plaanis jalutada täna Compiellosse. Mina ei ole üldse kindel, kas ma suudan Tineonigi jõuda.

Mari ja Jonathan muideks alustasid oma teekonda juba rohkem kui kaks nädalat tagasi Camino del Nortel. Seega nad on väga heas vormis ning on harjunud mägedega.

Nii Eval, kui ka Jonathanil on kaasas kuulsad sakasakeelsed camino reisijuhid, mis ütlevad, et El Pedregalist Compielloni pääseb ka maantee kaudu. Camino pidavat täna olema väga sopane ning seal on peagi võimatu käia. Seega oleks mõtekam valida maanteed ehk "carreterat".

Eva oli esimesena valmis minema teele. Leppisime kokku, et alustame siiski igaüks oma tempoga ning vaatame Tineos, et kuidas meil läheb edasi. Seal kiiremad ootavad aeglasemaid.

Eva on pakkunud mulle eile villide raviks Bepanthen kreemi ning täna hommikul Jonathan  hiiglaslikuku Hansaplast raviplaastrit. Mari on samuti väga hooliv ning innustab mind jutuga. Eks ma proovin hakkama saama, kuid midagi ei luba. Kui tunnen ennast halvasti, siis jään ööseks ikkagi Tineosse.

Alustan üksinda. Juba esimene teelõik paistab olema väga sopane. Lume all on muda ja vesi. Kahtlen, et äkki alustada juba praegu carreteralt, kuid siiski kaaldun camino kasuks, mis suundub ülesmäkke (pigem üleskünka, kuid minu jaoks see on siiski mägi). Ülevalt märkan, et Mari ja Jonathan läksid carreterale.

Lumes näen Eva jalajälge. Minu jalatsid on jäänud taaskord väga kiirelt märjaks. Mida kaugemale ma jõuan seda hullemaks olukord muutub. Oleks jalad lihtsalt märjad, kuid nüüd lume pärast hakkavad ka varbad külmetama. El Pedregalist pääsen carreterale. Liiklus on väga tihe. Tineoni on veel 7 kilomeetrit. 

Mu vihmakile on igalt poolt katkine, mu jalatsid on olematud. Mul on külm ja vastik olla. Ka püksid on põlvedeni märjad ja külmad. Kindad on samuti jäänud märjaks.

Kõik ma enam nii ei suuda! Mul on kopp ees! Ma vajan uusi jalanõusid, uut vihmakilet ning ka samasuguseid plaastreid, mis andis mulle hommikul Jonathan.

Tineosse jõudes esimesena näen teel apteeki, kust ostan endale plaastreid ja Bepantheni. See kreem tõesti aitab ravida lahtiseid haavu. Kõlab koledalt, kuid mu villid tõesti näevad hirmuäratavalt välja.

Jalutades veel mõned sammud edasi näen spordipoodi, kust väljuvad Eva, Mari ja Jonathan. Olen õnnelik, et nad on siin. Jonathan ostis endale vihmakile. Nad küsivad, et kas mul oleks vaja abi seletamiseks müüjale, mida ma tahan, kuid sellega ma saan ka ise hakkama.

Olen nii meeleheitel, et müüja saab mind poolest sõnast aru. "Botas quarento uno, myi frio, mucho barro i mucha suvia." Ta toob mulle valikuks 2 paari botaseid ning mõlemad istuvad ideaalselt. Järgmisena näitab erinevaid vihmakilesid. Ma imestan, kui hästi mulle sobib kõik, mida ta pakub. Lahkun poest õnneliku ja säravana!

Muideks poodi tuli ca Tineo albergue hospitalero. Ta jagas poemüüjale ja minule, et eile öösel ta juures ööbis üks hispaanlane, kes noris albergue üle ja lõpuks jättis majutuse eest ka maksmata. Kirjelduse järgi tunnen ära, et jutt käib camino "veteranist". Hospitalero oli temast väga pettunud.

Mari, Jonathan ja Eva ootavad mind järgmises kohvikus. Vaatan, et nende seltsin on veel üks rändur (Bernt Saksamaalt, 45). Huvitav, kust ta nüüd tuli?

Kõikidel on minu pärast väga hea meel. Säran õnnest. Nüüd ma jõuan ka edasi jalutada. Ühe kõrvaga kuulan, millest nii aktiivselt jutustab Bernt... Oma varustusest, oma esimesest palverännakust Via Frenceginal,  ka sellest, et ta kunagi ei ööbi alberguetes ja veel paljust muust.

Edasi jalutame kõik koos mööda carreterat. Kaart on vaid Maril (caretteral ei ole camino märgistust). Kõik on nii ametis jutu ajamisega, et keegi seda ei jälgi. Ma kõnnin teiste sabas ning mul on tõtt öeldes suva, mis ümber ringi toimub. Naudin iga sammu oma uutes saabastes ning hingan värsket karastavat õhku. Tee läheb ülesmäkke.

Märkame, et teele ilmuvad võõraste külanimetustega sildid. Kahtlane. Tundub, et oleme veidi eksinud. Peale seiklemist meid saadetakse õigele teele, kuid siiski pikema ringiga. Kõnnime rahuliku tempoga.

Lõpuks oleme tagasi õigel teel. Nüüd me enam eksida ei saa. Lepime kokku, et Mari, Jonathan ja Bernt ei pea meid Evaga ootama ning võivad rahuliku südamega minna edasi. Kohtume taas 4 kilomeetri pärast.  Meie Evaga vajame rohkem puhkepeatusi ning ei taha sel ajal teisi kinni hoida. Mul on küll jalas uued saapad, kuid villid teevad endiselt muret. Samas olen oma valusate kandadega juba nii ära harjunud, et ei pane enam neile nii palju tähele.

Compiello on väga väike küla, kus üks tore naisterahvas peab eraalberguet, pisikest eramajutust, poodi ja baari. Külas koguni võibki olla ainult 4-5 maja. Mingisugune tehasehoone ja veel üks sama pisike pood ka lähedal tee ääres. Siuke "mahukas logistikakett" kohas, mis ei paista kuidagi silma.

Riiklik albergue asub 3 km kaugusel Borreses (veidi suurem küla), kuid seal ei ole mitte midagi. Kaugemale ei viitsi enam kõnnida. Majutus albergues maksab 13 eurot (26 koos õhtusöögiga), eramajutus üheses toas 35. Bernt ja Eva valivad eramajutust. Mina, Mari ja Jonathan aga lähme alberguesse, mis on uus ja väga puhas. Mari sõnul selles albergues on kogu camino parim dušš. Nii ta ongi, terve 3 dušši.

Veedame mõnusalt aega puhates. Tunnen ennast väga hästi. Mul on jõudu küll. Teen Jonathanile massaaži kuna tal on valusad õlad ja selg. Ta seljakott ei ole kõige kergem. Ma ei imestagi! Ta on ju sakslane.

Kas keegi oskab mulle öelda, mis värk on nende sakslastega?! Eelmisel aastal kõikidel saksa ränduritel, keda kohtasin, olid seljas kotid, mis kaalusid üle 12 kilot. Seekord on sama lugu. Bernti kott on aga ületanud kõike. Ta kannab lausa 20 kilot eluks hädavajalikku kraami. Tal on kaasas ka termos, jalavann ja veel lõpmatu nimekiri erinevatest asjadest. Ok, ok... Ma enam teda ei kiusa.

Tore, kui inimesed oskavad enda üle naerda. Seda teeb ka Bernt.

Neli hispaania poisi jalutavad edasi Borresesse. Tervitame, kallistame ning saadame neid edasi teele. Veedame õhtu viiekesi. Kõik me oleme tulnud caminole üksinda, kuid nüüd leidsime teine teist ning sobime omavahel väga hästi kokku.