13.04.2013 (päev 11): Lugo - San Roman de Retorta, 19,6 km

Camino Primitivo 10. etapp: Lugo - San Roman de Retorta

Kell 7 albergues läks automaatselt põlema tuli. Selline automaatika, ausalt öeldes, mõjub päris häirivalt. Õues on veel kottpime. Oleme Evaga kokku leppinud kohtuda kell 8. Nüüd mul on enam kui piisavalt aega, et sättida ennast teele. Istun koridoris treppides ning ootan Eva tulekut. Kõik, peale nooremat hispaanlast (Jose), on juba asunud teele. Soovisin kõigile buen camino't.

Eva jõudis kohale täpselt kokkulepitud ajaks. Linnatänavad on peaaegu et tühjad. Märkan peaväljakul telefoniputkat ning otsustan helistada koju. Kell on varajane ning mul läks üldse meelest ära, et täna on laupäev. Risto vastab unise häälega. Kõneaega jagub vaid kolmeks minutiks. Nii väga tahaksin kuulda ka Sandra häält, kuid ta veel magab. Pereigatsus on suur ning see lühike kõne rahustab veidi meelt. 

Tänane teekond kulgeb mööda asfaltteed e carretera't. Linnas ei jäänud silma ühtki lahtist kohvikut. Otustame jalutada edasi nii kaua kuni tuleb mõnus koht, kus saame nautida head kohvi. Sakslane Bernt (uus Bernt, nagu me teda nimetasime), kes lahkus alberguest enne mind, oli veidi eksinud ning nüüd me jalutame kõrvuti.

Mul on tunne, et tema ja Eva vahel on midagi valesti. Eva jalutab sõna ütlemata ning paistab olevat Bernti kohalolust häiritud. Kui Bernt jõuab meist veidi ette, siis Eva sosistab mulle, et tal oleks hea meel, kui see lihunik jalutaks meist kiiremini ette. Bernt on nimelt ametilt tõepoolest lihunik. Eva on aga suur loomade sõber ja vegeteriaanlane. Tuld lisab veel see, et Bernt on pärit Saksamaalt, just sellest osast, mis miskipärast (mingi ajalooline värk) ei meeldi austrialastele.

Esimene baar on 50 meetri kaugusel caminost. Loodame, et see on lahti. Suundume sinna kolmekesi. Nii sakslased kui ka austrialased (üldistan) on väga viisakas ja vaoshoitud rahvas. Eva mossis olek vaheldub naeratuse ning ühe või teise naljaga, mis on suunatud kas Bernti või universumi poole. Irvitan Eva hoiaku üle ning see ajab ka teda naerma. Vahepeal arutavad nad midagi Berntiga saksa keeles. Lahkudes Bernt ütleb, et teeb meile joogid välja. Minu imestuseks Eva nõustub.

Jalutame veel natukene koos, kuid Bernt hakkab vaikselt kiirendama ning varsti kaob meie silmapiirist. Mul on uuest Berntist veidi kahju. Eva paistab olema aga väga rahul. Vahepeal meenutame meie esimest Bernti. Ta oli juba eile läinud Sobrado do Monexes'esse (seal asub suurejooneline munkade klooster). See on alternatiivtee, mis samuti viib Santiagosse. Bernti jaoks see oli väga tähtis koht, kuna ta käis seal kunagi varem koos oma emaga, kes on praegu väga haige.

Täna on väga ilus ja soe ilm. Jopet ei ole enam vaja. Vaatamata alfaltteele on siiski kogu tänane teekond üsna ilus. Vaaded meenutavad mulle miskipärast Itaalia Toscanat ja filmi "A Good Year".

Teel näeb ka palju loomi.

Kogu tee mõjub värskendavalt, kuigi jalad on juba väsinud.

Jõuame kella üheks San Roman de Retortasse. Väga väike küla paari majaga. Õnneks siin on olemas ka pood ja baar, mis on praegu veel (juba) kinni. Eeldame, et tegu on siestaga. Albergue asub külast veidi kaugemal.

Väikeses kaablis midagi toimub. Kardan, et tegu on matusega ning ei soovi sisse astuda. Eva käib ikkagi vaatamas ning ütleb, et tegu on hoopiski lapse ristimisega. Kevadine päike on nii hea.

Eva on võlutud vanadest horreo'dest. Ta ei ole kunagi varem neid näinud ning seepärast need teeäärsed majakesed jalgadel paistsid olevat tema jaoks nii salapärased. Neid kasutati ja vahest  ka siiamani kasutatakse maisi kuivatamiseks. See konkreetne horreo aga tundub olema siiski teistsugune, kuna on kaunistatud ristidega. Eva kahtleb, et äkki on tegu siiski mingi religioosse ehitisega.

Eva sõnul (nii on kirjas ta reisijuhis) siit algab rooma tee. Homme jalutame mööda roomlaste teed praktiliselt terve päeva.

Albergue de la Xunta de San Roman da Retorta 

Tänane albergue on sees väga hubane ja väike (12 voodikohta). Meie õnnneks on teel ka väga vähe rändajaid.

Tegu on ilmselt väga vana puidust hoonega, mis on suhteliselt hiljuti restaureeritud. Radiaatorid töötavad ja meil on selle üle ka hea meel. Dušširuum on eraldatud eluruumist ning on samuti väga korralik. Vesi on mõnusalt soe.

Peseme oma riided, käime ise dušši all ning puhkame.

Silmatorkav eraalbergue, mis asub riikliku ablergue kõrval.

Kolmeni oleme Evaga kahekesi, siis jõuab kohale ka Jose, kes on väga väsinud. Tema jalad (ahilleuse kõõlus) on väga kehvas seisus ning ta otsustab jääda koos meiega San Romani. Algse plaani järgi ta pidi kõnnima veel umbes 15 kilomeetrit järgmise albergueni As Seixas'es. Jose on väga tore sõbralik poiss. Ta ei oska väga hästi inglise keelt, kuid siiski proovib rääkida suure intusiasmiga. Eva vahepeal aitab kaasa ning räägib temaga hispaania keeles. Joome koos kohvi ja ajame jutu. Eva loeb oma raamatust, et homme kuni As Seixas'eni ei ole teel ühtki poodi ega söögikohta. Lisaks on tegu ka pühapäevaga. See tähendab, et peame täna jalutama tagasi poodi San Romani ning varuma homseks toidu kaasa.

Endiselt paistab päike ning olemine on nii hea, et ei viitsi ennast üldse liigutada. Nüüd on kell juba nii palju, et pood ja baar peaksid olema taas lahti. Kogume jõudu ning jalutame vaikselt poodi.

Jõudes kohale avastame, et mõlemad, nii baar kui ka kohvik, on endiselt kinni. Selgub, et täna terve küla tähistab lapse ristimist ning seetõttu poodi ei tehtagi täna lahti. Pettunult istume pingi peal päikese käes lootuses, et äkki juhtub ime, aga ei midagi.

Jõudsime tagasi alberguess tühja kätega. Avastasime, et eraalberuges on ka väike söögivaru müügiks olemas. Ostsime konservi ja mõned munad. Mul on kotis olnud ka veidi riisi. Niiet, õhtusöök on olemas. Tegime toidu valmis ja sõime oma albergues. Luis tahtis ka aidata ning peale söögi peasi ära nõud.

Õhtut kuni päike loojus veetsime eraalbergue terassil. Mõnus õhtupoolik, pole midagi lisada. Ka hospitalero, kes õhtupoole tuli meid registreerima, ühines natukeseks ajaks meiega.

Hommikusöögi saame eraalberguest, sellest leppisime ka hospitaleroga õhtul kokku.

Öösel selgus, et maja ei hoia üldse sooja. Radiaatori termomeeter näitas 32 kraadi, kuid seda ei olnud üldse tunda. Mul on tekkinud tugev nohu, mistõttu mul on üsna raske hingata. Vaatamata sellele siiski magasin hästi ja lausa ilma kõrvatroppideta.