 |
| Camino Primitivo 3. etapp: Salas - Bodenaya (6,8 km) - Tineo (13 km) |
Ärkasin uksepaugu peale 8 paiku. Mul on hea meel, et see "veteran" on lahkunud enne mu ärkamist. Mulle meeldivad rahulikud hommikud.
Nii nagu eilegi endiselt sajab vihma. Mu jalatsid on kuivad, kuid vaadates õue järeldan, et mitte väga kauaks. Hospitalera Patchita jõudis alberguesse vahetult enne kella 10.
Siukese sajuga ei viitsi teele asuda. Pealegi eilsest tekkinud villid annavad tunda. Lonkades jalutan Salasi peaväljaku poole. Vahetult enne märkan ühe mõnusa kohviku, kus veedan kohvitades veel umbes tunnikest. Telekast näitab, et osa Hispaaniast kannatab üleujutuste ning teine lumesadu pärast. Meil aga hakkab lõpuks ometi paistma päike, mis meelitab mind kohvikust välja.
Täna jalutan väga vaikselt. Päikesest tingitud rõõm ei kesta pikalt. Kilomeetritki ei ole veel selja taga, kui hakkab taaskord sadama. Jeerum. Mida kõrgemale ma jõuan, seda kahtlasemaks muutub sadu. Vihm muutub rahetiks, mis omakorda muutub lumeks. "Tere tulemast talve!" - sarkastiliselt kõnelen omaette.
Rohelised karjamaad ja pruunikad põllud muutuvad järjest valgemaks. See tundub nii kummaliseks.
Eelistan siiski vihmale lund. See vähemalt ei tee nii kiirelt märjaks. Mu vihmakile muutub järjest räbalamaks. Ta on teeninud mind juba kahel caminol ning tundub, et kolmandat ta üle ei ela.
Ei saa ma sellest ilmast aru. Kord paistab päike ning juba hetke pärast taevast vallutab hirmuäratav tume pilv, mis toob kaasa veelgi rohkem lund.
Jalutan Bodenayast läbi. Albergue uksed tehakse lahti kahest. Praegu on alles kell üks. Ma olen märg ja mul on väga külm. Õnneks leian La Espinas kohvikut, kus on ka töötav kamin. Sätin ennast mõnusalt kamina kõrvale. Peale kella kahte vaikselt suundun tagasi albergue poole. Täna ma rohkem ei jaluta.
Olen esimene saabuja. Hospitalero Alejandro näitab mulle alberguet ning seletab ilusas inglise keeles, et täna on tulemas veel inimesi. Temale on hiljuti helistanud Domingo. Õhtul meil tuleb ühine õhtusöök. Pesen ennast ning veidi pikutan.
Mõne aja pärast kuulen, et keegi on jõudnud kohale. Tunnen Eva häält. Jooksen kiirelt alla ta juurde. Mul on nii hea meel teda taas näha. Meie muljetamise ajal astuvad sisse veel 2 inimest - üks noorem poiss (Jonathan Saksamaalt, 18 a.) ja rõõmsameelne keskealine naisterahvas (Mari Norrast, 43.a).
Mari räägib mulle, et on kuulnud minust Domingo käest ning tal oli tekkinud suur soov jõuda minu järele. Nüüd tal on väga hea meel ning minul tegelikult on samuti. Nende viimaste raskete päevade jooksul hakkasin tundma puudust toredast seltskonnast.
Jonathan tõi lauda malet. 1:1. Väga põnev mäng. Kohe tunda, et tegu on mängijaga :)
Õhtuks jõudsid kohale ka 4 toredat hispaanlast. Alguses nad hoiavad omaette, kuid õhtusöögi ajal muutuvad järjest avatumateks. Jutu ja laulu tuleb nii hispaania, kui ka inglise, prantsuse ja saksa segakeeles. Väga lõõgastuv rõõmu täis õhtu. Meeldiv seltskond, hea söök, laulmine, naermine. Mida veel on tarvis?
Tunnen ennast väga hästi, koduselt... Pealegi on tekkimas väga tugev perekondlik kuulumistunne. Väikene "camino familia".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar