 |
| Camino Primitivo 12. etapp (Camino Frances): Melide - Ribadiso (11,1 km) - Arzua (3,1 km) - Santa Irene (16 km) - O Pedruzo (3,1 km) |
Läbi kõrvatroppe kuulen äratuskella. Kell ei ole veel isegi 7. Vedelen edasi voodis. Järgmisena hakkab kostma itaallaste lõpmatu meeletu kiirusega jutt, mis kõlab nagu kõva bla-bla-bla-bla-bla... Albergue hakkab värisema kuna kõik magajad järsku hüppavad oma voodidest püsti. Voodis enam pole mõtet vedeleda. Tuli pannakse põlema. Nii varakult ei saa veel teele asuda - päike ei ole veel tõusnud ning väljas on pime! Kas tõesti inimestele on vaja hommikul 1,5 tundi, selleks et panna ennast riidesse ja pesta hambad?
Lahkume Evaga toast enne kõike neid varajaid ärkajaid. Söögisaalis ei ole kedagi seega saame rahulikult teha endale võileivu, teed ja vaikuses süüa. Lahkume alberguest vahetult enne kaheksat. Hea oleks veel tunnike magada, kuid täna see oli võimatu.
Päike alles hakab tõusma ning õues veel valitseb öine jahedus. Maa on kaetud uduga.
Täna proovime mitte lasta ennast häirida. Inimmassid on meile nii harjumatud, kuid peame sellega leppima. Me teadsime ette, et jõudes Prantsuse teele tuleb oluliselt rohkem inimesi. Udu püsib Arzuani. Päike vaikselt tõused ning udu haihtub.
Arzuas mulle meenuvad hetked eelmisest aastast, kui jalutasin Põhja teel. Mäletan hästi, kuidas lahkuda linnast, kuid edasine teekond on mälust kustunud.
Leppimise ja aktsepteerimise asemel moodustame märkamatult enda ümber hoopiski kaitsekihti. Lihtsalt jalutame edasi ja ei pane teistele ränduritele tähele. Tundub nagu oleks terve tänane tee kõnnitud udus.
Peatume Casa Verdes, mis asub tee ääres. Kole (üldse mitte atraktiivne) koht, üsna räpane nii seest kui ka väljast, kuid tellitud bocadillo on seni söödust kõige värskem ja maitsvam.
Pidin lausa pildistama. See on ühe inimese ports, mis on ilmselgelt liiga suur. Sõin pool ära ning ülejäänud võtsin teele kaasa. Mega hea!
Esialgu olime Evaga siin ainsad palverändurid, ajasime jutu ka baaris töötava väga sõbraliku naisterahva ja kohaliku vanamehega. Tundub, et naisele meeldis, et me suhtlesime nendega ning oma poolehoiu avaldamiseks ta kallas meile muuseas ka väikest šnapsi. Mõtlesin keelduda, kuid Eva tegi nägu, et ma ei tohiks seda teha. Ohhh, kallasin seda kibedat jooksi enda sisse. Huuuuh! Kõik naersid minu üle. Naisterahvas palus meie passe ning pani tähele, et me peatusime ka Mapi juures. Tal oli selle üle hea meel. Tundub, et ta tunneb Mapit isiklikult. Ka tema joonistab meile oma eksklusiivset sello't.
Peatselt jõudis alberguesse ka palverändurite grupp. Väga puhtad ja ilusad inglastest rändurid väikeste seljakottidega. Inimesed järjest astusid sisse ning välja. Teenindaja näitas neile sello't, teistsugust. Hiljem saime teada, et need olid bussiga rändajad, kes jalutavad lühikest maad, siis sõidavad järgmisesse kohta bussiga jne kuni Santiagoni. Neile ei joonistata sello't, vaid pannakse passidesse tavalist igavat sinist pitsatit. Nii nähakse järgmises kohas, et tegu on pigem turistide, kui palveränduritega.
Hakkame liikuma edasi. Selleks ajaks on baari jõudnud ka teised, nö päris rändurid.
Jõudsime Santa Irenesse kella kaheks. Paljud rändurid kõndisid Santa Irenest edasi O Pedrouzesse, et homme jõuda varem Santiagosse. Esialgu olime albergues kahekesi. Käisime pesemas ja seejärel oli hea magada päevaund. Seda sama tunnikest, millest jäi hommikul puudu.
Albergue on korralik, kõik on perfecto, kui eirata seda, et uues puhtusest läikivas köögis ei ole sööginõusid. Aga sellega oleme juba harjunud. See on Galiitsia alberguete eripära, millega peab lihtsalt leppima.
Õhtu veetsime kergelt veinitamas. Istusime tunnike baaris-restoranis. Vein ei olnud eriti maitsev, kuid mis sest ikka. Kõrvale pakuti kohalikud suupisted. Vein tegi meeleolu mängulisemaks ning jalutades tagasi alberguesse naersime südamest vanasse rahakotti peidetud delikatesside üle. Sisenali, pikemalt praegu sellest ei räägi ;)
Meie tagasitulekuks olid alberguesse jõudnud veel mõned inimesed, õnneks mitte palju. Kokku meid oli ainult 6. Avastasime albergues ka kutsumatuid külalisi (kindlasti nende jaoks meie olime kutsumatud) - väikeseid sipelgaid, kellele väga meeldib kõik magus ja kleepuv ning kes uudishimulikult ronivad seljakottide peale ja sisse :( , et leida sealt midagi põnevat. Raputasime oma kotte ning riputasime voodi külge ohutu kõrgusele.
Alustades caminot on inimesed tavaliselt teine teise suhtes väga avatud, kuid lõpu poole paljud muutuvad kinnisemaks ja nurkamaks. Tihtipeale on märgata, et jalutatakse vaikuses. Naeratust kutsuvad esile noored hispaanlased, kes hakkavad lõpu poole laulma patriootlikke laule, viskama nalju ning paistab, et nad tõepoolest tunnevad siirast rõõmu Santiagosse jõudmise üle. Santiago de Compostela on vaid 20 kilomeetri kaugusel. Hinges ühelt poolt on ärevus kohalejõudmise pärast, kuid teiselt poolt on kurbus, et teekond hakkab lõppema.
Homme jalutame SANTIAGOsse!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar