september 19, 2011

19.09 - päev 12 (Santiago de Compostela - Nigreira - Vilacerio, 32 km)

Järgmistel neljal päeval võtan ette müstilist teed "maailma lõppu" Finisterresse (Camino Finisterre või Fisterra) ja Muxiasse. Kuni Finisterreni on minu kaaslasteks kaks Jonast. Muxiasse aga lähen üksinda.

Santiago de Compostela - Finisterre: 93 km
Finisterre - Muxia: 31 km
**************************************
Tavaliselt läbitakse Camino Finisterret kolme päevaga. Riiklike majutuskohti (albergue municipal) teel on vaid kolm (4?) ning nende vahel on üsna pikad vahemaad (22-37-34 kilomeetrit). Kui inimesed ei jaksa nii pikalt käia, siis teel on olemas ka üksikud hinna poolest 2-3 korda kallimad eraalbergued.

Camino Finisterre teekond on väga polulaarne (eriti palju on noori rändureid). Teel olles on tunda inimeste vahelist võistlust. Paljud ärkavad äärmiselt varakult ning asuvad teele pimeduses. Kõnnitakse väga kiiresti ning ei peatuta pikemat aega. Mulle tundus, et inimesed teel Finisterresse on kinnisemad kui need, kellega tutvusin Portugali teel. Aga võib olla oli põhjus hoopiski minus...

Tihtipeale jõudes Santiagosse paljud rändurid otsustavad, et sõidavad Finisterresse bussiga. See on väga ilus kuurortlinn ning on turistide magnett. Finisterres asub ka kõikide caminode sümboolne null-punkt. Väga tihti sõidetakse sinna ka ühepäevasele ekskursioonile.
***************************************
Camino Finisterre 1. etapp: Santiago de Compostela - Nigreira (22 km)
Tee Santiagost Nigreirani ei ole pikk (ca 22 km), kuid siiski raske kuna ala on suhteliselt mägine. Nigreira linna serval on üks väike riiklik albergue (22 voodit), mis kiiresti täitub rahvaga ning selleks, et saada seal ööbimiskohta peab alustama teed üsna varakult. Linnas on ka teisi majutusvõimalusi, sh eraalbergued ja hotell.
Ärkasime hommikul juba valgel ajal ning umbes tund aega veetsime Seminario Menoris mediteerides ning oma asju pakkides.
Hiljem leidsime linna servalt ühe mõnusa kohviku, kus sõime hommikust ja jõime head kohvi. Teele asusime minu mõistes üsna hilja. Olin seni harjunud alustada teed 7-8 paiku, kuid seekord mulle meeldis vaheldus. Hommik oli teistsugune.

Ütlesime hüvasti ka pooleli unes olevale Paolole, kes pidi täna õhtul lendama tagasi Itaaliasse. *** Mul tekkis tunne, et tahaksin teha Paolole camino lõpetamise puhul kingituse. Kahjuks mul ei olnud midagi, mis sobiks kinkimiseks. Lõpuks tuli mulle pähe geniaalne idee. Juba varemgi olin aru saanud, et Paolole meeldib mu laiade äärtega kaabu (ma nimetan ta mütsiks). Ma ise ei ole mütside fänn. Kandsin seda vaid kaitseks päikesest. Eilsel hommikul kui päikest ei paistnud panin nalja pärast oma mütsi Paolole pähe. Tal leppis sellega ning kandiski ta enda peas kuni jõudsime Santiagosse. Pealegi seda Paolo oli see inimene, kes tõi mulle mütsi tagasi päeval kui olin ta kaotanud. Otsustasingi jätta ta Paolole mälestuseks meie ühisest teekonnast. Mõtlesin teha seda vaikselt pannes mütsi ta voodiäärsele kapile ning kiirelt ära hiilida, kuid ta siiski ärkas ülesse...  Tundus, et ta oli liigutatud ning tänas mind siiralt...

*** Mulle üldse ei meeldi need hüvastijätud kallistuste ja raskelt tulevate sõnadega... Üritan neid vältida lahkudes prantsuse moodi. Loomulikult see ei ole alati viisakas ning tihtipeale ei õnnestu nagunii...
Eile leppisime Belgiast pärit Jonastega kokku, et liikume Finisterre poole koos. Miskipärast tundsin ennast seekord ebakindlalt alustada teed üksinda. Mul oli vaja seltskonda ning just need poisid sobisid ideaalselt mulle uuteks teekaaslasteks. Eelmistel päevadel nad juhatasid mind mediteerimise põhimitetesse ning nüüd oli paras aeg süveneda mu teadmisi ning mediteerida ka käies. Sain uued juhtnöörid kätte ning hakkasin praktiseerima. Kõnnides oli see raske, kuid tundus, et ma siiski saan hakkama.
Hommikupoolik oli sombune, kuid lõunaks hakkas taas paistma päike.  
Camino Finisterre teekond on fantastiline. Ta on teistsugune võrreldes Portugali Caminoga ent see maastik on hetkel mulle üsna harjumatu. Enam ei näe viinamarjaistandusi. Nende asemel on lopsakad metsad, mäed ja põllud. Teel on palju talusid ja põldudel rohkelt koduloomi (hobused, lehmad, lambad).
Ülemineks ühest mäe (künka) otsast teisele, kus kaotame õiget noolt ning kõnnime ringi lisades oma tänasele teekonnale veel 5 kilomeetrit.
Niimoodi me siis kõndisimegi - ühest mäe (künka) otsast teisele. Vahepeal tegime kohvipeatusi ning astusime läbi väikesest kohalikust mercadost. Ei leidnud sealt midagi isuäratavat peale banaane.

Vahetult enne astumist poodi võtsin seljakoti seljast selleks, et leida rahakoti ning pillusin maha oma fotokat. Parasjagu see oli mu fotoka viimane eluhetk. Peale mitmekordseid elustamiskatseid andsin alla, poistel ei tulnud ka midagi välja. Noorem Jonas nägi, et olen oma kaotuse pärast väga löödud ning lahkelt loovutas mulle oma fotokaamerat. Märkasin, et Jonased ei ole pildistamise harrastajad ning kogu teekonna väitel on seni teinud vaid üksikuid pilte. Nii siis mu meeleolu näiliselt kiirelt taastub, kuigi sisemuses olen endiselt kurb. Ei taha, et mu tujulangus mõjutaks kuidagi mu kaaslasi.

Võtsin seda vahejuhtumit omapärase märgena, et pean rohkem suthlema ümbritsevaga nagu tegin seda oma camino viiendal päeval.
******
Pean mainima seda, et külaelanikud on väga sõbralikud. Alati tervitavad, alustavad jutu ning vahel jagavad möödujatele ka enda kasvatatud kraami, nt õunu ja muud taolist.
Camino Finisterrel ristume tihtipeale ka teiste palveränduritega. Võrreldes Portugali caminoga on teel Finisterrasse oluliselt rohkem rahvast.  
Jõudes Nigreira alberguesse avastasime, et ta on rahvast täis. See pole ka ime. Koht on väike ning soovijaid ööseks jääda on palju. Meie aga alustasime oma päeva nii hilja, et meil polnudki palju loota. Kuna albergue asub linna serval, siis otsustasime, et tagasi linna me ei lähe. Käin albergues dussi all ning seejärel puhkan niisama fuajees. Poisid sel ajal uurivad, kus asub järgmine albergue. Vahel on nii hea tunda, et keegi teeb midagi sinu eest ära. Hetkel naudin olemist ning lasen poistel mind juhatada. Usaldadan neid.

Peale puhkamist kõnnime veel 10 kilomeetrit edasi ning peatume ööseks Vilacerio eraalbergues "O Rueiro" (väga korralik, 30 voodit, 12 eur).

Tee on ilus, kuid oleme üsna väsinud ning tavaliselt taolistel hetketel ilutaju ja selle hindamisoskus kahaneb. Tegelen taaskord pildistamisega ignoreerides hiljuti toimunud vahejuhtumit mu enda fotokaga.

Mulle tundub, et seekord ma olen isegi vähem väsinud kui poisid. Värskendav duss mõjus mulle ergutavalt. Salaja tunnen enda üle uhkust. Olen nii mõnestki mehest vastupidavam :))) See ajab mind irvitama.

Vilacerio on selline imearmas koht, kus peale alberguet ja albergue omanikule kuuluvat baari ei ole rohkem midagi. Baarist sai osta nii õhtu- kui ka hommikusööki. Kööki albergues ei olnud.

Täna õhtul tundsin vajadust olla omaette. Poisid kutsusid mind sööma õhtust ning olid murelikud, miks ma keeldusin. Alguses arvasid, et ma lähen oma "dieediga" liiale ning ei söö midagi. Kinnitasin nendele, et olen lihtsalt väsinud ning vajan aega omaette olemiseks. Muuseas mul oli seljakotis veel üht teist söödavat, mida olin ostnud kaasa Santiagost.

Tänase päeva jooksul on mu vasakule jalale tekkinud kaks valulikku vesivilli - üks kanna peale ning teine varbaste vahele. Noorem Jonas soovitas teha neid nõela abil tühjaks ning andis mulle oma nõela ja niidi. Ma ei ole kunagi varem villidega nõela abil võidelnud. Tavaliselt panin peale plastrit ja kogu lugu. Ennast nõelaga torkamine tundub mulle olema üsna ebameeldiv, valulik ja hirmuäratav operatsioon (kuigi teoreetiliselt tean, et see ei tohiks olla valus). Lapsepõlvest saadik kardan süste ning kõik, mis on sellega seotud! Sätin ennast mugavasse asendisse aknalaua peale. Nähes, et mul ei lähe kuigi hästi, noorem Jonas pakub abi ning palub mul minna voodi peale pikali. Olen hirmul, et ta kohe torgab nõela mu jalast läbi ning ma hakkan tundma kohutavat valu. Hoian kramplikult kinni voodi äärtest. Õnneks kõik läheb kiirelt ning valutult mööda. Jonased naeravad ning ma ohkan kergendatult.

Käin pesemas, söön, pesen oma riideid, kirjutan e-maili oma elukaaslasele (albergues on tasuline internet) ning seejärel püüan lõõgastuda. Jätkan õhtu mediteerides kuni jään magama. Püüan vabastada ennast tekkinud pingetest. Avastan, et ei taha enam magada alumisel naril ning ronin ülesse. Tunen ennast palju paremini.

Enne minekut baari noorem Joonas demonstreerib oma sääri :) Selline ongi palveränduri tüüpiline päevitus. *** Jõudsin koju samasuguse päevitusega, mispärast peale caminot ei käinud ujulas vähemalt pool aastat..

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar