Ärkasin täna kella 7 paiku. Osa rahvast olid juba ärkvel. Minu Camino Finisterre teekaaslased Jonased veel magasid. Tuttavad hispaanlased sättisid ennast minekuks hommikusele Santiago bussile. Mariat ja Mattiast ma enam ei näinud.
Eilne päev oli minu jaoks nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt väga väsitav. Tajusin teravalt, et Camino de Santiago ei ole lihtsalt matk, vaid on midagi enamat. See on uskumatu ja kohakuti ka šokeeriv teekond iseendasse. Tee, mis avab meeli ja silmi.
Veetsin eile Cabo Finisterrel ilmselt 5 tundi või rohkemgi veel. Täna mõeldes sellele mul tekkis tunne, et olin ajaaugus. Ma olin nii eemal, kui eemal saab olla.
Õhtul pakkisin oma asjad kokku ning jäin väga kiirelt magama.
Alustasin täna teed üksinda teadmata kuhu poole suunduda. Mul ei olnud üldse ettekujutlust, milline see tee on ning mis ootab mind ees. Nägin internetist vaid mõned pildid Muxiast, kuid ei süvenenud üldse sellesee teelõikusse. Kaardi mul ka ei olnud. Küsisin möödakäiate käest, kust algab Camino Muxia ning nõnda jõudsingi alguspunkti.
Täna tunnen ennast veidi ebakindlalt. Sisehääl pidevalt hoiatab mind olla ettevaatlik ning ei jäta järele. Muutun tasapisi paranoiliseks. Peale eilset kokkupuudet ründava koeraga tunnen esimest korda caminol hirmu. Ma ei karda muud midagi kui seda, et täna põrkan taas uriseva ja kurja koeraga ning seekord olen ma ihuüksi.
Täna on jahe. Väljas on tuuline. Tundub, et eilsest päikeseliset ilmast pole märkagi. Ilm on muutunud totaalselt. Õnneks ei saja.
Peale umbes tunniajalist jalutust jõudsin kohta, kus nägin kahte noolt ning mõlemad viitasid sellele, et need teed viivad Muxiasse. Ühe posti peal oli kirjas, et üks tee viib mägedesse (parempoolne) ning teine on rannikutee (vasakpoolne). Kuna olin juba üsna väsinud mäkkeronimisest valisin rannikuteed.
Minu pettumuseks suurim osa sellest teest kulges mööda sõiduteed. Rannikut nägin vaid üksikud korrad ning see jäi peateelt veidi eemale. Vahepeal pidin keerama metsa ning vahepeal sattusin mingisse külasse. Tee peal ei jäänud ühtki poodi ega kohvikut, mis oleks nähtav või mida ma märkaksin. Päris mitmed korrad mõtlesin, et olin eksinud kuna kollaseid noole teel oli väga vähe ning teisi rändureid ma samuti ei näinud.
Päev kulgeski nõnda, et ma ei kohtanud ühtki rändurit, kes liiguks Muxia poole. Peale üsna pika jalutust tulid mulle vastu (metsas) paar hispaanlannat, kes väga imestasid, et rändan üksinda. Hiljem põrkasin kokku veel mõnede inimestega, kes samuti liikusid Finisterre poole. Keegi ei peatunud, et ajada natukene jutu ega küsinud mu käest rohkem midagi. Kõik muud kui soovisid "buen camino" ja tormasid mööda.
Mul tekkis tunne, et liigun vastu voolu (või siis hoopiski nemad). Samas tundsin ka seda, et nagu eluski kõik inimesed ei pruugi olla ühel lainel. Mõned ilmuvad mu ellu vaid hetkeks selleks et koheselt ka ära kaduda ning me ei kohtu enam kunagi. Sama on ka siin.
Viimasel ajal kuulsin üht teist külgetõmbeseadusest. Tundub, et see toimib ka minu puhul.
Üks kohalik paar sörkis mööda sõiduteed koos oma suure koeraga. Nad olid minust umbes 100 m kaugusel, kui nägin, et üks teine üsna suur koer hüppas kusagilt põõsast välja ning ründas nende koera. Mees haaras tee äärest mingit pulka ning peletas sellega ründajat eemale, tagasi põõsasse. Nad jätkasid oma sörkimist ning kadusid üsna kiirelt mu silmapiirilt. Korraks jäin seisma ning mõtlesin, mida edasi teha. Arvasin, et see koer raudselt nüüd istub põõsas, on ärritunud ning ootab oma järgmist ohvri - mind! Kogusin jõudu ning valmistusin võitluseks. Kõnnin kiirelt põõsast mööda ning pääsen eluga. Koer on kadunud.
Teine kord nägin põllu peal kahte koera, kes koheselt pöörasid mulle tähelepanu. Põllul töötas ka üks vanamees. See andis mulle usku, et need kaks koera ei pruugi mind rünnata, kuid siiski... Olin taas valmis lahinguks. Ohkasin kergendatuult, kui pääsesin ka sellest takistusest mööda.
Rohkem koeri õnneks ei tulnud!
Jõudsin Muxiasse üsna kiirelt ning suure vaevata. Tänane teekond ei olnud raske ilmselt ka seepärast, et tegu oli jahedama päevaga. Olin üks esimestest inimestest, kes jõudis alberguesse. Tegu on väga kaasaegse hoonega, mis asub kooli vastas.
Albergue de Muxia (Rúa Enfesto, nº 22 Muxía) * 32 voodit, 13-22
Albergue uksed olid lahti, kuid hospitalerot kohal ei olnud. Astusin sisse avarasse fuajeesse ning sättisin ennast mugavalt diivani peale. Viskasin seljakoti seljast, kammisin juuksed, värskendasin nägu märja rätikuga ning jäin ootama kuni hospitalero jõuab kohale. Hetke pärast ta oligi kohal ning ma läksin ta juurde oma credentialiga. Mees vaatas mulle otsa ning küsis kahtlustavalt, et miks mul ei ole tänase päeva jooksul credentialis ühtki templit. Vastasin, et tee peal ei olnud ühtki kohta, mis oleks asustatud või kus oleks näha midagi poe või kohviku taolist. Siis mees võttis välja nimekiri kohtadest, kust tavaliselt saab Finisterre-Muxia teel templeid. Ma ei osanud selle kohta enam midagi öelda - kehitasin õlgu. Järgmiseks tõestuseks ta palus mu käest näidata pilte, mis olin tänase päeva jooksul teinud. Seletasin, et mu fotokaamera on läinud katki ning seetõttu mul ei ole pilte, mida näidata. Samuti ma ei kohtunud teel teiste inimestega, kes võiks kinnitada, et olin läbinud seda jala. Kinnitasin siiski, et alustasin teed kell 8 hommikul ning kõnnisin jala, üksinda, vahepeal eksisin, kuid siiski tulin JALA. Mees vaatas tükk aega mulle silma (hakkasin lausa kohmetama) ning lõpuks ütles - ma usun sind! Noh väga tore - lõpuks ometi! Sellega läks ikka tükk aega :)
Peale puhkust, mediteerimist ja lühikest uinakut läksin jalutama linna peale. Kõigepealt astusin kohalikust infopunktist läbi. Sealt sain veel ühe tunnistuse (Camino Muxia läbimise eest). Infopunktis olid ka arvutid, mis sai kasutada 15 min e-mailide kontrollimiseks. Kirjutasin kirja koju. Edasi läksin kolama linna tänavatele ning hiljem jõudsin kaljusele rannikule, kus asub Muxia kirik.
Piilusin kiriku ustest läbi, kuid see oli kinni. Seest tuli sooja hõngu ja küünalde lõhna. See oli rahu.
Istusin hiiglasliketel kividel ning jalgisin tormist ookeani. Väga võimas vaatepilt. See on õige koht!
**********************************************************************************
THE END!
**********************************************************************************
Eilne päev oli minu jaoks nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt väga väsitav. Tajusin teravalt, et Camino de Santiago ei ole lihtsalt matk, vaid on midagi enamat. See on uskumatu ja kohakuti ka šokeeriv teekond iseendasse. Tee, mis avab meeli ja silmi.
Veetsin eile Cabo Finisterrel ilmselt 5 tundi või rohkemgi veel. Täna mõeldes sellele mul tekkis tunne, et olin ajaaugus. Ma olin nii eemal, kui eemal saab olla.
Õhtul pakkisin oma asjad kokku ning jäin väga kiirelt magama.
 |
| Camino Muxia: Finisterre - Muxia |
 |
| Camino Muxia: Finisterre - Muxia |
Alustasin täna teed üksinda teadmata kuhu poole suunduda. Mul ei olnud üldse ettekujutlust, milline see tee on ning mis ootab mind ees. Nägin internetist vaid mõned pildid Muxiast, kuid ei süvenenud üldse sellesee teelõikusse. Kaardi mul ka ei olnud. Küsisin möödakäiate käest, kust algab Camino Muxia ning nõnda jõudsingi alguspunkti.
Täna tunnen ennast veidi ebakindlalt. Sisehääl pidevalt hoiatab mind olla ettevaatlik ning ei jäta järele. Muutun tasapisi paranoiliseks. Peale eilset kokkupuudet ründava koeraga tunnen esimest korda caminol hirmu. Ma ei karda muud midagi kui seda, et täna põrkan taas uriseva ja kurja koeraga ning seekord olen ma ihuüksi.
Täna on jahe. Väljas on tuuline. Tundub, et eilsest päikeseliset ilmast pole märkagi. Ilm on muutunud totaalselt. Õnneks ei saja.
Peale umbes tunniajalist jalutust jõudsin kohta, kus nägin kahte noolt ning mõlemad viitasid sellele, et need teed viivad Muxiasse. Ühe posti peal oli kirjas, et üks tee viib mägedesse (parempoolne) ning teine on rannikutee (vasakpoolne). Kuna olin juba üsna väsinud mäkkeronimisest valisin rannikuteed.
Minu pettumuseks suurim osa sellest teest kulges mööda sõiduteed. Rannikut nägin vaid üksikud korrad ning see jäi peateelt veidi eemale. Vahepeal pidin keerama metsa ning vahepeal sattusin mingisse külasse. Tee peal ei jäänud ühtki poodi ega kohvikut, mis oleks nähtav või mida ma märkaksin. Päris mitmed korrad mõtlesin, et olin eksinud kuna kollaseid noole teel oli väga vähe ning teisi rändureid ma samuti ei näinud.
 |
| PS! See pilt on võetud internetist. |
Mul tekkis tunne, et liigun vastu voolu (või siis hoopiski nemad). Samas tundsin ka seda, et nagu eluski kõik inimesed ei pruugi olla ühel lainel. Mõned ilmuvad mu ellu vaid hetkeks selleks et koheselt ka ära kaduda ning me ei kohtu enam kunagi. Sama on ka siin.
 |
| PS! See pilt on võetud internetist. |
Viimasel ajal kuulsin üht teist külgetõmbeseadusest. Tundub, et see toimib ka minu puhul.
Üks kohalik paar sörkis mööda sõiduteed koos oma suure koeraga. Nad olid minust umbes 100 m kaugusel, kui nägin, et üks teine üsna suur koer hüppas kusagilt põõsast välja ning ründas nende koera. Mees haaras tee äärest mingit pulka ning peletas sellega ründajat eemale, tagasi põõsasse. Nad jätkasid oma sörkimist ning kadusid üsna kiirelt mu silmapiirilt. Korraks jäin seisma ning mõtlesin, mida edasi teha. Arvasin, et see koer raudselt nüüd istub põõsas, on ärritunud ning ootab oma järgmist ohvri - mind! Kogusin jõudu ning valmistusin võitluseks. Kõnnin kiirelt põõsast mööda ning pääsen eluga. Koer on kadunud.
Teine kord nägin põllu peal kahte koera, kes koheselt pöörasid mulle tähelepanu. Põllul töötas ka üks vanamees. See andis mulle usku, et need kaks koera ei pruugi mind rünnata, kuid siiski... Olin taas valmis lahinguks. Ohkasin kergendatuult, kui pääsesin ka sellest takistusest mööda.
Rohkem koeri õnneks ei tulnud!
 |
| PS! See pilt on võetud internetist. Rand vahetult enne Muxiat. |
Albergue de Muxia (Rúa Enfesto, nº 22 Muxía) * 32 voodit, 13-22
Albergue uksed olid lahti, kuid hospitalerot kohal ei olnud. Astusin sisse avarasse fuajeesse ning sättisin ennast mugavalt diivani peale. Viskasin seljakoti seljast, kammisin juuksed, värskendasin nägu märja rätikuga ning jäin ootama kuni hospitalero jõuab kohale. Hetke pärast ta oligi kohal ning ma läksin ta juurde oma credentialiga. Mees vaatas mulle otsa ning küsis kahtlustavalt, et miks mul ei ole tänase päeva jooksul credentialis ühtki templit. Vastasin, et tee peal ei olnud ühtki kohta, mis oleks asustatud või kus oleks näha midagi poe või kohviku taolist. Siis mees võttis välja nimekiri kohtadest, kust tavaliselt saab Finisterre-Muxia teel templeid. Ma ei osanud selle kohta enam midagi öelda - kehitasin õlgu. Järgmiseks tõestuseks ta palus mu käest näidata pilte, mis olin tänase päeva jooksul teinud. Seletasin, et mu fotokaamera on läinud katki ning seetõttu mul ei ole pilte, mida näidata. Samuti ma ei kohtunud teel teiste inimestega, kes võiks kinnitada, et olin läbinud seda jala. Kinnitasin siiski, et alustasin teed kell 8 hommikul ning kõnnisin jala, üksinda, vahepeal eksisin, kuid siiski tulin JALA. Mees vaatas tükk aega mulle silma (hakkasin lausa kohmetama) ning lõpuks ütles - ma usun sind! Noh väga tore - lõpuks ometi! Sellega läks ikka tükk aega :)
 |
| PS! See pilt on võetud internetist. |
 |
| PS! See pilt on võetud internetist. |
Piilusin kiriku ustest läbi, kuid see oli kinni. Seest tuli sooja hõngu ja küünalde lõhna. See oli rahu.
 |
| PS! See pilt on võetud internetist. |
Istusin hiiglasliketel kividel ning jalgisin tormist ookeani. Väga võimas vaatepilt. See on õige koht!
**********************************************************************************
THE END!
**********************************************************************************
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar