14.09 - Päev 7 (Valenca do Minho - Redondela, 31 km)

Eile õhtul vahetult enne magama minekut oli mu haiguse tipphetk. Köha hakkas nii segama, et ma ei saanud voodis pikali olla. Endal oli väga piinlik olla kuna segasin oma köhatamisega ka teisi magajaid. Manustasin ravimeid ning läksin mõneks ajaks vannituppa lootuses, et püsti olek teeb mu seisundit paremaks. See oli hea idee ning köha jättis järele. Olin nii väsinud, et jäin väga kiirelt magama.

Portugal on Hispaaniast tund aega ees ehk siis ärkasin ülesse Portugali aja järgi kell 7 ning Hispaania aja järgi kell 6. Väljas oli veel pime, kuid otsustasin siiski asuda teele. Jalutasin Valenca linnuse müüridest läbi ning imekombel mul õnnestus seal ka ära eksida. Pidin minema tagasi selleks, et saada õigele (nooltega märgistatud) teele.

Ajaks, kui sain rajale oli väljas juba hele. Läksin Valenca ja Tui ühendavale sillale (üle Minho jõe) ning umbes viie minuti pärast olin Hispaanias.

Igaks juhuks küsisin väljas suitsu tegevatest politseijaoskonna töötajatelt, et kas olin ikka õigel teel ning nad kinnitasid, et olin.

Tui on väga ilus linn, millega tasuks teine kord teha pikemat tutvust. Jalutan linnast läbi ning pelgalt tutvun põhiliste vaatamisväärsustega. Kohalikud inimesed, kellega põrkan teel ütlevad: Buenos dias! Buen camino!

 

Linnas paljudes kohtades on näha palveränduritele mõelduid silte. Muideks alates Tuist lisaks kollastele nooltele teed Santiagosse märgistavad ka merekarbid.

Palveränduri skulptuur

Tuist viib edasi üsna pikk sõidu- ja seejärel metsatee (Louro org), kus ristun ka paljude teiste palveränduritega, kes alles alustasid oma caminot (paljud inimesed alustavad teekonda Tuist). Need on põhiliselt hispaanlased. Kõigepealt kõndisin mööda ühest noorpaarist, seejärel kolmest vanamehest ning veidi hiljem veel kahest mehest - isast ja pojast. Keegi neist ei räägi selgelt inglise keelt, kuid nad siiski pärivad ja üritavad aru saada, kust ma olen pärit, kust alustasin oma teed ning kui palju kilomeetreid olen juba läbinud.

Ilmselt olen kõndinud juba üle 1,5 tundi ning teen 20-minutilist peatust esimeses teele jäävas kohvikus.

Söön viinamarju, joon piimajooki ja kohvi ning panen enda palveränduri passi pitsatit. Olen juba valmis asuda teele, kui minuni jõuavad ka teised rändurid (vanamehed ja noorpaar).

Ja ongi käes umbes 6 km pikkune camino teelõik, mis kulgeb mööda Porrino tööstuspiirkonda. Üsna igav otse-sirge. Paljud palverändurid üritavad pääseda sellest piirkonnast võttes Tuis bussi ning sõites sellega ca 15 km edasi Porrino kesklinna. Nii tegid ka Belgiast pärit Jonased, soome ja rootsi tädid, ilmselt ka paljud teised. Mina aga otsustasin kindlalt minna jala.

Vahetult enne pikk-sirget nägin kohvikus Mariat ja Mattiest, kes ütlesid et nägid umbes 15 minutit tagasi Luist ja Ricardot. "Tohoooh, väga tore!" mõtlesin ma.

Olen jõudnud Porrino südalinna, käisin supermarketis (varusin endale erinevaid puuvilju) ning läksin edasi. Korra kuulsin, et keegi hüüab mu nime. Vaatasin ringi ning nägin Luist ja Ricardot. Neil oli väga hea meel mind taas näha ning minul samuti. Sisetunne, mida jäin eile kuulama ei vedanud mind alt ning tõepoolest olimegi taas kohtunud.

Esimene albergue, mis jäi teele oli umbes 6 km kaugusel Porrinost - Mos nimelises külas (albergue Santa Baia de Mos * 16 voodikohta). Eelnevalt planeerisin jääda ööseks Mos'sse, kuid mul oli nii kahju minna taaskord Ricardost ja Luisest lahku, et otsustasin kõnnida koos nendega veel 10 km edasi Redondelani.

* Porrinos on samuti olemas albergue, kuid ta ei asu caminol. Seetõttu saab tast kergelt mööda kõnnida.  

Tegime Mos'es veidi pikemat peatust. Luis ja Ricardo läksid kohvikusse, kus said tuttavaks Sitsiiliast pärit Paologa ning mina läksin alberguesse lootuses leida dussiruumi. Ka Maria ja Mattias olid juba kohale jõudnud. Ootasin kunas Maria võtab dussi ning seejärel läksin ka dussi alla. Dussis käimine värskendas mind ning olin taas valmis asuda teele.

Mos'e küla kaunistused

Täna oli järjekordselt väga palav päev. Kuumus mõjutab väsitavalt ning hoog aeglustub.

 

 

 

Luis on jõudnud esimesena Redondelasse ning jäi meid ootama. Tegelikult see teekond ei ole Luise jaoks üldse võõras. Ta on käinud Portugali caminol eelmisel aastal.

 Albergue Casa da Torre de Redondela asub Redondela südalinnas ajaloolises hoones. Peale sisenemist linna on selleni veel tükk aega kindimist.  
* 44 voodikohta, uksed on lahti kuni kella 22:30.

Võtsime aega maha, puhkasime, pesime riideid ning läksime linna peale jalutama.

Euroopa ja Skandinaavia caminode kaart. Ka via Baltica on kaardil täisa olemas.

Leppisime Luise ja Ricardoga kokku, et õhtul lähme restorani. Täna on meie viimane õhtusöök Ricardoga. Homme me jääme Luisega Pontevedras, Ricardo aga läheb edasi. Tal on jäänud puhkuse lõpuni vähe aega. Santiagosse ta pidi jõudma meist kahe päeva võrra varem.

Täna pidin ületama oma hirmu kõrguse vastu. Mulle absoluutselt ei meeldi magada narivoodi teisel korrusel, kuid täna pidin sellega leppima. Hm, ei kukkunudki alla!