Mina seekord otsustasin, et valmistan endale lõunasööki albergues. Luis ja Ricardo jäid aga tellituid roogasid ootama. Sel ajal läksin alberguesse, kus mind võttis vastu üsna ebaviisakas hospitalero - umbes 45-aastane mutt, kes ei osanud inglise keelt ning hakkas pahandama, kui täitsin hispaaniakeelseid check-in'i pabereid valesti. Lisaks ei osanud ta seletada, et registreerimise järjekorra number on ka voodi number, kus pidin magama. Jah, voodid olid numerdatud ning kui läksin vale voodi juurde jooksis ta mu järgi ning hakkas sõimama. See oli mu camino kõige ebameeldivaim hetk. Hoidsin ennast vaos, kuid siiski nähvasin talle vastu "yes, yes, yes!". Eks ma solvusin ning peaaegu hakkasin nutma, kuid siiski hoidsin pisaraid ära. Purskasin nutma aga siis, kui umbes poole tunni möödudes pidin ütlema hüvasti Ricardole. | |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar