Minu arvates see on Camino Finisterre kõige maalilisem etapp. Esimene poolik teekonnast kulgeb kõrgel mägedes. See on kõige mõnusam puutumatu loodusega teelõik. Edasine tee viib väikestesse kuurortlinnadesse oma pisikete sadamate, promenaatide ja randadega (Cee, Corcubion, Finisterre ise). Läbipaistev helesinine vesi sätendab päikese käes. Suvisel ajal rannad on tõenäoliselt täis rahvast. Septembris aga lähevad randa ja vette vaid külmaga karastatud põhjamaa inimesed :)
Täna hommikul poisid ärkasid väga varakult ning seejärel äratasid ka mind ülesse. Ma magasin täna väga ilusasti ja sügavalt, mida ei saa öelda vanemast Jonasest. Tal oli terve öö halb olla ning ta praktiliselt ei saanudki magada. Mõtlesime üheskoos, mis võis põhjustada ta halba enesetunne ning jõudsime järeldusele, et ilmselt eile baaris söödud liha. Veel üks teine rändur oli sama haige.
Alustasime teed pimeduses. Meiega liitus lühikeseks ajaks veel üks vanem peregrino. Poistel olid kaasas taskulambid ning nad sammusid ees. Mina kõndisin vapralt nende järel vahepeal komistades. Esimesed paar-kolm kilomeetrit kulgesid ilmselt mööda metsateed, mis pidevalt viis meid kõrgemale ja kõrgemale. Vahepeal mulle tundus, et kõnnime mööda künka serva ning all voolab jõgi. Ma võisin alnult kujutleda, mis meid ümbritseb. Kõndisin praktiliselt pimesi. Mõni aja pärast kuulsime eespool hääli. Olime jõudnud teistele varajastele ärkajatele (vanem paar) järele...
Camino Finisterre 3. etapp: Olveiroa - Finisterre |
Täna hommikul poisid ärkasid väga varakult ning seejärel äratasid ka mind ülesse. Ma magasin täna väga ilusasti ja sügavalt, mida ei saa öelda vanemast Jonasest. Tal oli terve öö halb olla ning ta praktiliselt ei saanudki magada. Mõtlesime üheskoos, mis võis põhjustada ta halba enesetunne ning jõudsime järeldusele, et ilmselt eile baaris söödud liha. Veel üks teine rändur oli sama haige.
Alustasime teed pimeduses. Meiega liitus lühikeseks ajaks veel üks vanem peregrino. Poistel olid kaasas taskulambid ning nad sammusid ees. Mina kõndisin vapralt nende järel vahepeal komistades. Esimesed paar-kolm kilomeetrit kulgesid ilmselt mööda metsateed, mis pidevalt viis meid kõrgemale ja kõrgemale. Vahepeal mulle tundus, et kõnnime mööda künka serva ning all voolab jõgi. Ma võisin alnult kujutleda, mis meid ümbritseb. Kõndisin praktiliselt pimesi. Mõni aja pärast kuulsime eespool hääli. Olime jõudnud teistele varajastele ärkajatele (vanem paar) järele...
Järgmised 13-15 kilomeetrit teekonnast olid looduse poolest võrratud. Olime kõrgel mägedes, kust igalt poolt avanesid imelised vaated meid ümbitsevale maastikule. |
Suurim osa teest kõndisime vaikuses. Palavus tegi olemise uimaseks (või äkki oli see pigem null-punkti peatsest jõudmisest tingitud kurbus?). Vahepeal vaatasime teine teisele otsa ning ainsaks küsimuseks oli "How are you?" Esimene küla, mis tervitas meid värskendava mereõhuga oli Cee. Mäe otsast, kust me parasjagu laskusime alla mööda kividega kaetud teed, avanes paradiisilik vaade. Täpselt samasugust pilti saab silmitseda postkaartidel. Paljude inimeste unelmate puhkepaik ent minu jaoks üsna igav turistikas, kus ma ei raatsiks peatuda kauemaks kui üheks päevaks... Cee's on järgmised eraalbergued: Albergue O Camiño das Estrellas 30 plazas | 10-12 euros Albergue A Casa da Fonte 42 plazas | 10 euros Albergue O Bordón 24 plazas | 12 euros |
Armastan merd, mägesid ja otse loomulikult mõistlikuse piires soojust! |
Jalutades edasi sujuvalt sattume Corcubioni (Finisterreni 14 km). See on järgmine silmale rõõmupakkuv väike kuurortlinn. Siin pidavat asuma üks riiklik albergue, kuid me ta ei näinud: Albergue municipal San Roque 20 plazas | Donativo |
Finisterrani on jäänud loetud kilomeetrid. Kaugelt paistab Cabo Finisterre ja imeline Langosteira rand. |
Oleme jõudnud kohale. Rand on täis suuri merekarpe. Me korjame mõned kaasa mälestuseks sellest kohast. |
Finisterre albergue de Xunta asub sellest kohast veel vähemalt pooletunnilise jalutuskäigu kaugusel (mugava asukohaga südalinnas). Vahepeal kaotame noole, kuid siiski jõuame õigesse kohta. Finisterres on ka palju teisi majutuskohti, sh hotellid ja eramajutused. Alberguetest on märkamisväärsed järgmised: Albergue de la Xunta 50 plazas | 5 euros Albergue de Paz 28 plazas | 10 euros Albergue Finistellae 20 plazas | 10 euros Albergue do Sol 18 plazas | 10 euros |
Ostame albergue läheduses asuvast poest jäätised ning märkame linna peal jalutavaid Mariat ja Mattiast. Imestan, et nad on juba jõudnud kohale. Nad näitavad meile õiget suunda ning me lähme alberguesse. Sõbralik hospitalera täidab meie Camino Finisterre tunnistusi ning annab neid uhkelt meile üle. See tunnistus näeb välja palju ilusam, kui Santiago Compostela. Lähme tuppa puhkama. Poisid räägivad omavahel belgia keeles ning ühel hetkel küsivad, et kas ma ei tahaks minna Cabo Finisterrele? Ma tegelikult olen väga väsinud ning tunnen, et tahaksin enne natukene pikutada. Poisid jätkavad jutu... Tunnen, et nad on muutunud murelikumaks. Midagi vaevab neid. Ühel hetkel ütleb noorem Jonas, et ma peaksin minema Cabo Finisterrele üksinda. Ma ei saanud kohe aru, mis ta selle all mõtles ning küsisin, et millal nad ise kavatsevad minna. Päikeseloojangu ajaks (ma ei teagi, mis kell täpselt päike loojub). Olles juba pooleli unes ütlesin, et ma siis lähen koos nendega. See vastus ilmselgelt Jonast ei rahuldanud. Vanem Jonas tahtis hakata mulle midagi seletama, kuid noorem segas vahele ning ütles kindla häälega "She has to do it alone. She will understand it later!". Selline sõnasõda ajas mul koheselt une ära. Tundsin ennast järsku hüljatuna ning põhjuseta solvatuna, kuigi ei näidanud seda välja. Ma tõesti ei saanud aru, et miks me ei või sinna koos minna. Mis erilist on seal?! Ma tundsin, et vanemal Jonasel oli minust kahju. Minul endal oli. Pingelise õhkkonna leevendamiseks jutt läheb üle mingile mõtetule teemale... Vanem Jonas hüpab oma narile ning hakkab mediteerima. Ma ronin magamiskotist välja ning laon oma seljakohtist kõik asjad välja põrandale. Täna riiete pesemisega ma ei tegele. Kõik tuhmunud, kulunud ja mustaks läinud riided kogun ühte kotti ning viskan kahetsuseta välja. Jätan alles vaid paar särki ning ühed püksid. Ma tunnen, et tahan vabastada ennast kõigest, mida ma enam ei vaja. See on minu otsus, see on minu vajadus. Ma ei taha võtta endaga koju kaasa midagi, mis meenutaks mulle minevikust, kurbusest, negatiivsetest emotsioonidest, kaotusevalust... Ma leian koti põhjast ka katkise fotoka. See peab ka minema! Ma ei võta kaasa midagi, mis on katkine!!! |
Vaatan ülesmäge ning ei kuule ega näe seal kedagi. "Ma olen vist üksinda", mõtlen ma. Kõik on juba läinud. Hetkel mul on tunne nagu oleksin alles unest ärganud. Pean kuidagi saama ülesse. Võtan asja rahulikult, kiirustamata astun ühest kivist teisele. Vahepeal kangutan ennast ülespoole. Vahel peatun, et koguda jõudu ja mõtteid. Olen äsja toimunu tugeva mõju all. Lõpuks jõuan ülesse ning avastan, et ma ei olegi üksinda. Cabo Finisterrel on meeletult palju rahvast. Inimmassid liiguvad tagasi linna poole. Mõned lähevad jala, mõned istuvad autodesse. Ma olen hämmingus. Kust järsku tuli nii palju rahvast?! Sättisin sammu tagasi albergue poole. Tunnen ennast väga hästi. Ma sain aru, mis pidas silmas noorem Jonas, kui ütles et pean minema "maailma lõppu" üksinda. Ma tõesti pidin seda tegema üksinda. Kõnnin palveränduri skulptuurist taaskord mööda ning vaatan talle otsa. Ma näen ta silmis rahulolu, ma näen naeratuse! TA NAERATAB MULLE! PÄRISELT! (ei, ma ei ole hull peast, ma ei tarbi psühotroopseid aineid ega usu müstikasse! ma ei ole ateist, kuid ei ole ka usklik) "Ooooooookeeeeeeei..." Ma tunnen, et ma ei olegi jõudnud tee lõppu. Minu tee alles algab! ********************************* Olen kindlalt otsustanud ka seda, et homme lähen Muxiasse. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar