21.09 - Päev 14 (Olveiroa - Finisterre, 34 km)

Minu arvates see on Camino Finisterre kõige maalilisem etapp. Esimene poolik teekonnast kulgeb kõrgel mägedes. See on kõige mõnusam puutumatu loodusega teelõik. Edasine tee viib väikestesse kuurortlinnadesse oma pisikete sadamate, promenaatide ja randadega (Cee, Corcubion, Finisterre ise). Läbipaistev helesinine vesi sätendab päikese käes. Suvisel ajal rannad on tõenäoliselt täis rahvast. Septembris aga lähevad randa ja vette vaid külmaga karastatud põhjamaa inimesed :)

Camino Finisterre 3. etapp: Olveiroa - Finisterre

Täna hommikul poisid ärkasid väga varakult ning seejärel äratasid ka mind ülesse. Ma magasin täna väga ilusasti ja sügavalt, mida ei saa öelda vanemast Jonasest. Tal oli terve öö halb olla ning ta praktiliselt ei saanudki magada. Mõtlesime üheskoos, mis võis põhjustada ta halba enesetunne ning jõudsime järeldusele, et ilmselt eile baaris söödud liha. Veel üks teine rändur oli sama haige.

Alustasime teed pimeduses. Meiega liitus lühikeseks ajaks veel üks vanem peregrino. Poistel olid kaasas taskulambid ning nad sammusid ees. Mina kõndisin vapralt nende järel vahepeal komistades. Esimesed paar-kolm kilomeetrit kulgesid ilmselt mööda metsateed, mis pidevalt viis meid kõrgemale ja kõrgemale. Vahepeal mulle tundus, et kõnnime mööda künka serva ning all voolab jõgi. Ma võisin alnult kujutleda, mis meid ümbritseb. Kõndisin praktiliselt pimesi. Mõni aja pärast kuulsime eespool hääli. Olime jõudnud teistele varajastele ärkajatele (vanem paar) järele...

Tunnikese või veidi vähema aja pärast taevas läks heledamaks. Saabusime Hospitali nimelisesse väga väikesesse külasse (Olveiroast 5 km edasi) ning tegime sealses ilmselt ainukeses baaris peatuse (selline üksildane külm koht). Vaatamata varajasele kellaajale baaris oli juba vähemalt 4 rändajat. Mina aga hommikul ärgates mõtlesin, et me raudselt oleme esimesed teele minejad.

Vahetult enne jõudmist Hospitali meiega toimus üks ebameeldiv juhtum - meid ründas koer. Olime teel, kui märkasime, et üks suur musta lühikese karvaga külakoer seisab keset tänavat ning vaatab meid väga kurja pilguga. Ta hakkas urisema ning jooksis meie poole ilmselge sooviga meid rünnata. Ma tarretusin ühel kohal, kuid õnneks poisid reageerisid kiirelt. Noorem Jonas hoiatas, et keegi ei vaataks koerale silma ning hakkas koputama keppidega vastu maad. Vanem Jonas haaras kiirelt ühe kepi minu käest ning tegi sama. Mina pugesin hirmunult poiste suurte seljade taha. Kõik toimus väga kiirelt. Ühel hetkel olime jõudnud koerast teisele poole teed. Ta endiselt urises ning proovis uuesti rünnata, kuid andis alla ning taganes. Me kiirendasime tempot ning läksime oma teed edasi.

Ma väga kardan selliseid koeri. Ei kujuta ette, mida ma ise teeksin olles tol hetkel teel üksinda. Ilmselt nähes koera taganeksin, kuid mis saaks kui ta jookseks ikkagi mu järele... Poistest on saanud mu päästjad ja ilmselgelt ka minu kangelased! Mul oli nii hea meel, et me kõnnime Finisterresse koos.  

Peale lahkumist Hospitalist üsna kiiresti jõudsime suurema ristmikuni, kus tee hargnes mitmeks. Suunapostil oli joonistatud 2 noolt ning kirjutatud alla, et üks tee viib Finisterresse ning teine Muxiasse. Meie tänase päeva eesmärgiks oli jõuda Finisterresse.

Järgmised 13-15 kilomeetrit teekonnast olid looduse poolest võrratud. Olime kõrgel mägedes, kust igalt poolt avanesid imelised vaated meid ümbitsevale maastikule.  

Hommikusest jahedusest ei olnud enam märkigi. Päike paistis kõrgelt meile otse pähe. Sellise ilmaga oleksin võimeline korraga ära juua kasvõi 1,5 liitrit vett. Kahjuks ainult nii palju mul oligi varutud kaasa terveks päevaks või vähemalt järgmise peatuseni.

Peale umbes 2-tunnist jalutustust kurnavas päikeses olime jõudnud kohta, kust kauguselt paistis helesinine ookean. See andis meile lootust, et varsti jõuame kohale. Tegelikult oli see enesepettus. Olime alles poolel teel. Sama palju oli veel käia.
Õnneks keegi meist ei kurtnud ning me vapralt muudkui astusime edasi!

Suurim osa teest kõndisime vaikuses. Palavus tegi olemise uimaseks (või äkki oli see pigem null-punkti peatsest jõudmisest tingitud kurbus?). Vahepeal vaatasime teine teisele otsa ning ainsaks küsimuseks oli "How are you?"

Esimene küla, mis tervitas meid värskendava mereõhuga oli Cee. Mäe otsast, kust me parasjagu laskusime alla mööda kividega kaetud teed, avanes paradiisilik vaade. Täpselt samasugust pilti saab silmitseda postkaartidel. Paljude inimeste unelmate puhkepaik ent minu jaoks üsna igav turistikas, kus ma ei raatsiks peatuda kauemaks kui üheks päevaks...

Cee's on järgmised eraalbergued:
Albergue O Camiño das Estrellas 30 plazas | 10-12 euros
Albergue A Casa da Fonte 42 plazas | 10 euros
Albergue O Bordón 24 plazas | 12 euros

Teeme peatuse esimeses teele jäävas kohvikus ning puhkame jalgu. Näen sees palju kohalikke, seal hulgas ka naisi. Kõik lobisevad. Baariletil istub minu tütre vanune väga armas pisike tüdruk. Vaatan talle otsa ning järsku tajun kui palju ma igatsen oma last, mu süda hakkab lööma meeletu kiirusega. Ma tahaksin kallistada seda inglikest, kuid siiski piirdun naeratusega.
Enne jõudmist Santiagosse tundsin ennast teel olles suurepäraselt. Olen nautinud vabadust (puhkust, üldjuhul katkestamatut und) ning iga hetke, mis camino mulle pakkus. Esimest korda küsisin enda käest, kas ma igatsen oma last päeval (vahetult enne magamajäämist), kui jõudsin Santiagosse. Olin tol hetkel suures segaduses ning mind valdasid vastuolulised mõtted. Kas see, et ma ei igatse oma last tähendab et ma ei armasta teda piisavalt? Miks ma olen nii rahulik? Mu süda peaks ju lõhkuma soovist ta näha, kallistada, musitada... Pisarad tulid silma... Nüüd olen saanud vastuse küsimusele, mis on piinanud mind kõik need viimased päevad. Ma armastan oma last meeletult!

Veetsime Cee's umbes paar tunnikese puhates (jeeeei, siesta!). Vaatasime veidi ringi, käisime poes ning tegime mereääres pikniku. Juba teist korda caminol olen saanud väga head mahlakat mangot. Mmmm... Selliseid mangosid olen seni söönud vaid Austraalias.

Armastan merd, mägesid ja otse loomulikult mõistlikuse piires soojust!

Jalutades edasi sujuvalt sattume Corcubioni (Finisterreni 14 km). See on järgmine silmale rõõmupakkuv väike kuurortlinn.

Siin pidavat asuma üks riiklik albergue, kuid me ta ei näinud:
Albergue municipal San Roque 20 plazas | Donativo

Cee ja Corcubioni vahel on ilmselt paar või kolm kilomeetrit. See tee on väga ilus ning ma suudans seda täiel rinnal nautida. Hingan värsket mereõhku sügavalt sisse, vaatan päikeses käes sätendavat merd ja rohelust, kuulan merekohinat, uurin paremat kätt asetsevaid huvitava arhetektuuriga elamuid.



Üsna varsti sattume taaskord künklikule metsateele. Ma olen juba harjunud ülesmäge liikumisega. Tänu mediteerimisele ma enam ei hingelda ning mu jalalihased ei väsi nii kergelt nagu alguses. Ilmselt olen nende paari nädalaga kaotanud kaalus vähemalt 5 kilo. Tunnen ennast kergelt.

Jõudes järgmise paradiisirannani ei suuda vastu panna kiusatusele sukelduda vette. Jooksueme vette ning hüppame lainetesse, hullume ning karjume nagu hullud. Õnneks ümbruses ei ole kedagi ning meid ei peeta hulluks läinud palveränduriteks. Meil on lõbus. Jaheda vee mõju on värskendav ja ergutav. Kaugel asuvast rannabaarist kostab latino rütmis muusika ning poistel ei jää midagi muud üle kui esitada kõhutantsu. Nad on tõelised naljamehed ning suudavad mind panna südamest naerda.

Finisterrani on jäänud loetud kilomeetrid. Kaugelt paistab Cabo Finisterre ja imeline Langosteira rand.

Oleme jõudnud kohale. Rand on täis suuri merekarpe. Me korjame mõned kaasa mälestuseks sellest kohast.

Finisterre albergue de Xunta asub sellest kohast veel vähemalt pooletunnilise jalutuskäigu kaugusel (mugava asukohaga südalinnas). Vahepeal kaotame noole, kuid siiski jõuame õigesse kohta.

Finisterres on ka palju teisi majutuskohti, sh hotellid ja eramajutused.
Alberguetest on märkamisväärsed järgmised:
Albergue de la Xunta 50 plazas | 5 euros
Albergue de Paz 28 plazas | 10 euros
Albergue Finistellae 20 plazas | 10 euros
Albergue do Sol 18 plazas | 10 euros

Ostame albergue läheduses asuvast poest jäätised ning märkame linna peal jalutavaid Mariat ja Mattiast. Imestan, et nad on juba jõudnud kohale. Nad näitavad meile õiget suunda ning me lähme alberguesse. Sõbralik hospitalera täidab meie Camino Finisterre tunnistusi ning annab neid uhkelt meile üle. See tunnistus näeb välja palju ilusam, kui Santiago Compostela.

Lähme tuppa puhkama. Poisid räägivad omavahel belgia keeles ning ühel hetkel küsivad, et kas ma ei tahaks minna Cabo Finisterrele?

Ma tegelikult olen väga väsinud ning tunnen, et tahaksin enne natukene pikutada. Poisid jätkavad jutu... Tunnen, et nad on muutunud murelikumaks. Midagi vaevab neid. Ühel hetkel ütleb noorem Jonas, et ma peaksin minema Cabo Finisterrele üksinda. Ma ei saanud kohe aru, mis ta selle all mõtles ning küsisin, et millal nad ise kavatsevad minna. Päikeseloojangu ajaks (ma ei teagi, mis kell täpselt päike loojub). Olles juba pooleli unes ütlesin, et ma siis lähen koos nendega. See vastus ilmselgelt Jonast ei rahuldanud. Vanem Jonas tahtis hakata mulle midagi seletama, kuid noorem segas vahele ning ütles kindla häälega "She has to do it alone. She will understand it later!". Selline sõnasõda ajas mul koheselt une ära. Tundsin ennast järsku hüljatuna ning põhjuseta solvatuna, kuigi ei näidanud seda välja. Ma tõesti ei saanud aru, et miks me ei või sinna koos minna. Mis erilist on seal?! Ma tundsin, et vanemal Jonasel oli minust kahju. Minul endal oli.

Pingelise õhkkonna leevendamiseks jutt läheb üle mingile mõtetule teemale... Vanem Jonas hüpab oma narile ning hakkab mediteerima. Ma ronin magamiskotist välja ning laon oma seljakohtist kõik asjad välja põrandale.

 Täna riiete pesemisega ma ei tegele. Kõik tuhmunud, kulunud ja mustaks läinud riided kogun ühte kotti ning viskan kahetsuseta välja. Jätan alles vaid paar särki ning ühed püksid.

Ma tunnen, et tahan vabastada ennast kõigest, mida ma enam ei vaja. See on minu otsus, see on minu vajadus. Ma ei taha võtta endaga koju kaasa midagi, mis meenutaks mulle minevikust, kurbusest, negatiivsetest emotsioonidest, kaotusevalust... Ma leian koti põhjast ka katkise fotoka. See peab ka minema! Ma ei võta kaasa midagi, mis on katkine!!!

PS! See pilt on võetud internetist.


Poisid jäävad tuppa ning mina lähen ära. Üsna kiirelt leian viidet, mis näitab Cabo Finisterre poole. Sammun mööda tee äärt. Ühelt poolt äärest on kaljune rannik, teiselt - sõidutee. Ma ei ole ainuke, kes jalutab. Mõned inimesed juba liikuvad tagasi linna. Bouen Camino! Buen Camino! Naeratan läbi pisaraid neile vastu...

Tee "maailma lõppu" on umbes kahe kilomeetri pikkune ning füüsiliselt ei paku mulle väljakutset. Vaatamata sellele see lühike teelõik on kogu mu camino üks raskemaid. Mul ei ole seljas seljakoti, kuid ma tunnen nagu tassiksin kaasas hunnik kive. Samm on raske ning mul on tunne, et see tee ei lõpe iialgi. Aga ta ju peab lõppema - see on ju tuupik-tee. See on "maailmaa lõpp"!

PS! See pilt on võetud internetist.


Veidi edasi tee ääres seisab palveränduri (Püha Jaakobuse?) skulptuur, mis on suunatud Cabo Finisterre poole. Kõnnin sellest mööda ning pööran taaskord pilgu skulptuuri poole. Mul on tunne, et selle ränduri nägu on kurb ning tal on sama raske nagu minulgi. Tunnen endiselt sammu raskust ning selle skulptuuri silmitsemine teeb mind veel nukramaks.  

PS! See pilt on võetud internetist.


Olen jõudnud tippu. Null-punkt on otse minu ees ning selle ümber on vähemalt 3 poseerivat naervat inimest. See on kohustuslik pilt!
Need inimesed tunduvad olema väga õnnelikud. Mul on hea meel nende üle.

Zombilikult liigun edasi majaka poole ning vaatan ringi.
Mu juurde tuleb Maria ning hakkab midagi seletama, kuid ma ei suuda kontsentreeruda ta kõnele ning vastan midagi huupi. Ta vist üritas seletada mulle, et kes ja kus on. Küsis ka poiste kohta ning ma ütlesin, et nad tulevad veidi hiljem.

Ma leidsin oma teed! Ma leidsin rada, mis viib mind kogunevast rahvast eemale. Ma ei taha olla inimestega, ma tahan olla omaette.
Ma ronin kaljuservast veidi allapoole ning istun suurele kivile otsa. Ma ei kuule enam inimeste hääli ega saginat. Olen üksinda, omaette enda maailmaga.
Ma vaatan ookeant, vaatan taevast, vaatan pilve, vaatan kajakaid, kaljusid, kive... Minu ees avanev vaade on kirjeldamatult ilus!

Mediteerin, üritan vabastada oma pead mõtetest. Mulle nii väga meeldib see tunne, kui peas ei ole ühtegi mõtet.
Ma ei kuule enam sisemist häält, mis räägiks minuga. See on väga hea tunne! Yes! Ma tunnen ennast paremini.

Otsustan, et pean saama kaljust veel allapoole. See on uskumatu, ma ronin kaju servalt alla ning ma absoluutsel et hooli sellest, kuidas ma saan tagasi ülesse. Ma  liigun järjest allapoole.

Kaugele vaadates on ookean on nii rahulik, nii sile. Ent kalju ääres toimub elu ja surma võitlus lainete ja suurte kivilahmakate vahel. Vesi seal mullitab ning ookean röögib pettunult, kui kivid saavad temast võitu.

Päike hakkab liikuma tasakesi allapoole. Taevas muutub värvi,

Üksikud kajakad lendavad mööda. Teistest erinevad tumedad pilved vaikselt liiguvad ühelt poolt teisele.
Ühel hetkel ma tajun, et ma näen enda ees TERVE OMA ELU! See on võimatu ent siiski võimalik.

Mul tekkib meeletu soov karjuda kogu kurgust, kogu hingest, kogu südamest. Ma tahan välja karjuda enda seest kõike oma emotsioone, kogu sinna kogunenud kurbust ja valu, kõike hirmusid ning ka kõike oma deemoneid.

Ma teen esimest katset. Mu suu avaneb, kuid häält ei tule. Ma ei suuda! See on uskumatu, kuid ma ei suuda karjuda, ma ei suuda seda teha. Ma katsetan jälle ja jälle... Ei midagi! Ma pean seda tegema. Ma tahan olla vaba. Proovin veel...

Ühel hetkel annan endale lubaduse, et kas ma lasen oma häälel lennata täna enne päikese täielikut loojangut või pean tulema Finisterresse teine kord ning katsetama uuesti. Kui ka siis ei tule välja, siis käin seal seni kuni suudan lasta ennast täielikult vabaks.

Ma silmitsen imelist päikeseloojangut. Ta on nii eriline!

Päike kaob horisondi taha. Ma hingan sügavalt sisse.

Vaatan ülesmäge ning ei kuule ega näe seal kedagi. "Ma olen vist üksinda", mõtlen ma. Kõik on juba läinud. Hetkel mul on tunne nagu oleksin alles unest ärganud.

Pean kuidagi saama ülesse. Võtan asja rahulikult, kiirustamata astun ühest kivist teisele. Vahepeal kangutan ennast ülespoole. Vahel peatun, et koguda jõudu ja mõtteid. Olen äsja toimunu tugeva mõju all. Lõpuks jõuan ülesse ning avastan, et ma ei olegi üksinda. Cabo Finisterrel on meeletult palju rahvast. Inimmassid liiguvad tagasi linna poole. Mõned lähevad jala, mõned istuvad autodesse. Ma olen hämmingus. Kust järsku tuli nii palju rahvast?!

Sättisin sammu tagasi albergue poole. Tunnen ennast väga hästi. Ma sain aru, mis pidas silmas noorem Jonas, kui ütles et pean minema "maailma lõppu" üksinda. Ma tõesti pidin seda tegema üksinda.

Kõnnin palveränduri skulptuurist taaskord mööda ning vaatan talle otsa. Ma näen ta silmis rahulolu, ma näen naeratuse!
TA NAERATAB MULLE! PÄRISELT!
(ei, ma ei ole hull peast, ma ei tarbi psühotroopseid aineid ega usu müstikasse! ma ei ole ateist, kuid ei ole ka usklik)

"Ooooooookeeeeeeei..."

Ma tunnen, et ma ei olegi jõudnud tee lõppu. Minu tee alles algab!

*********************************

Olen kindlalt otsustanud ka seda, et homme lähen Muxiasse.