15.09 - Päev 8 (Redondela - Pontevedra, 18 km)

Täna on suhteliselt lihtne ja lühike päev. Koguni on käia vaid 18 kilomeetrit. Rahvas Redondela alberguse on ülesse ärkanud ning sättivad oma seljakotid valmistades minekuks.

Peale lühiajalist mäkketõusu oleme jõudnud teele, kust avanes imeline vaade Vigo veehoidla peale. Tee äärde kividest olid laetud inimese-pikkused tornikesed ning ehitatud sein rippuvatest merekarpidest. See tegi avanevat vaadet veelgi erilisemaks.

Uurisime merekarpidele erikeeltes kirjutatud sõnumeid ning Luis jättis sinna ka oma meenet

Tegime esimest puhkepeatust Arcade linnas.

Ühe maja seina sisse ehitatud palverännaku temaatiline kunstiteos

Pikk keskaegne sild, mis viib üle Verduga jõe keerulise nimega linna, Pontesampayo'sse. 

Vaaded, mis avanevad sillast on megakenad. Jões sai silmitseda ka kalu.

Pontesampayo'st Redondelani jääb veel peaaegu 12 kiltsa

Esimene Pontesampayo elanik, kes tervitas meid öeldes "buen camino" ja "bueno dias". Alguses ei saanudki aru, et kes seda ütles (lapsehääl?) ning pidime ikka tükk aega vaatama ringi enne kui märkasime, et tegu oli papagoiga. Tundus, et ta täiega naudib tähelepanu ning suhtlemist palveränduritega.

Pontesampayo kitsad keerlevad tänavad kord viivad ülesse, kord alla

Hoolitsevad linna elanikud panid camino äärde pudeleid joogiveega, et mööda kõndivad palverändurid saaksid kustutada janu

 

 

 

Tee peale jäi üks idüüline vabaõhu-kohvik, millest ei suutnud mööda minna ning kust ei tahtnudki lahkuda.

Lauad seisid kiivipuude varjus ning perenaise valmistatud kohv maitses tõsiselt hästi. Palverändurid nautisid mõnusat olemist.

Nüüd tean, kuidas kiivid kasvavad :)

 

Pontevedrasse oleme jõudnud üsna varakult, ilmselt kella 12 paiku.

Albergue uksed oli veel kinni ning läheduses asuvates kohvikutes lõunasööke veel ei pakutud. Pidime ootama vähemalt pool tundi aega enne kui baarist sai tellida sooja toitu. Alberguet tehti lahti täpselt kell 13.

Mina seekord otsustasin, et valmistan endale lõunasööki albergues. Luis ja Ricardo jäid aga tellituid roogasid ootama. Sel ajal läksin alberguesse, kus mind võttis vastu üsna ebaviisakas hospitalero - umbes 45-aastane mutt, kes ei osanud inglise keelt ning hakkas pahandama, kui täitsin hispaaniakeelseid check-in'i pabereid valesti. Lisaks ei osanud ta seletada, et registreerimise järjekorra number on ka voodi number, kus pidin magama. Jah, voodid olid numerdatud ning kui läksin vale voodi juurde jooksis ta mu järgi ning hakkas sõimama. See oli mu camino kõige ebameeldivaim hetk. Hoidsin ennast vaos, kuid siiski nähvasin talle vastu "yes, yes, yes!". Eks ma solvusin ning peaaegu hakkasin nutma, kuid siiski hoidsin pisaraid ära. Purskasin nutma aga siis, kui umbes poole tunni möödudes pidin ütlema hüvasti Ricardole.

Olles emotsionaalselt väga väsinud keerasin keset valget päeva magama. Kusjuures see oli esimene kord, kus jäin magama ilma kõrvatroppideta. Inimesed liikusid ringi ning ma isegi kuulsin nende hääli, kuid kõik see oli läbi und ning mind absoluutselt ei seganud.

 Uinak tegi mu seisundit paremaks. Peale ärkamist valmistasin endale hilist lõuna ning tutvusin albergue interjööriga. Albergue ruumid on avarad ja üsna ilusasti sisustatud, seintel on huvitavaid pilte. Xacabeo arvuti oli töökorras ning sai tasuta internetti. Igas albergues sellist luksust ei ole.

Hoovis oli ilusasti niidetud muru ning ma heitsin seal pikali nautides soojendavaid päikesekiire (kartmata, et putukad ronivad mulle juustesse või mujale). Luis lõi kampa ning me vestlesime temaga eluliselt tähtsatel teemadel seni kuni päike kadus platsilt ära.

* Luis on tegelikult üldse üsna arukas ja meeldiv jutukaaslane, kes ei jäta ühtki sobiva hetke ilma nalja rääkimata.

Vaatamata sellele, et Luis on kutsunud mind linna peale jalutama ja õhtust sööma, olen siiski otsustanud jääda alberguesse.

 Läksin tagasi magamistuppa. Veidi hiljem märkasin seal Valencast tuttavat Jonast, kes tegi oma voodis midagi väga kummalist kaugelt meenutavat mediteerimist. Ei pidanud kiusatusele vastu ning läksin ta juurde, et küsida mida täpsemalt ta teeb. Otse loomulikult "äratasin" ta ülesse ning ta naerdes ütles, et ta seletab mulle veidi hiljem kui lõpetab. Ma jäin säärase vastusega rahule. Jatkasin sorkamist oma seljakotis ning seejärel suundusin tagasi õue nautida üksi olemist. Mõni aja möödudes olid mõlemad Jonased kohal ning seletasid mulle mediteerimise põhimõtteid ning noorim neist näitas jooga harjutusi. Pidasin neid enda jaoks liiga keerulisteks.

Õhtu poole läksin elutuppa sorteerima oma camino kaarte, teekonna kirjeldusi, brosüüre ja muud infot, mis kogus nädala jooksul märkamatult mu seljakotti. Osa asju pidin kohe välja viskama. Olin nii ametis, et hõivasin oma paberitega terve lauda ning nähes mu toiminguid üks vanem mees naeris ning ütles, et mul on täitsa vahva "office". Leidsin ülesse oma pastakaid ning just alustasin tegema vihikusse märkmeid, kui lauda istus Paolo (eelnevalt nägin ta ühe korra Mos albergues). Veidi hiljem tulid Jonased ja Branca ning jutt hakkas voolama. Veetsin õhtu taaskord väga meeldivas seltskonnas ning päevased "mured" kiirelt ununesid.