28.06.2012 (päev 3): Orio - Zarautz - Deba, 27,6 km

KUI HINGE PEAL ON RASKE

Camino del Norte 3. etapp: Zarautz - Deba

Tegin silmad lahti. Tuba on pime. On vaikne. Lebotan oma voodis tükk aega enne kui otsustan püsti tõusta. Oih, kell on alles 05:40.

Narivoodi kragiseb. Mu all magav taanlanna keerab ennast teisele küljele. Haaran oma koti ning lipsan magamistoast kiirelt ja võimalikult vaikselt välja, otse õue.

Taanlanna tuli kööki kohe peale mind ning seejärel alberguest väljusid veel paar inimest. Tundub, et vaatamata oma püüdlusele jääda märkamatuks, olen siiski alustanud ärkamiste lainet. Väga meeldiv naeratav naisterahvas lohutab mind sellega, et tegelikult ta oli juba varem ärkanud, kuid ei julgenud esimesena püsti tõusta. Räägime köögis veidi jutu ning sättime teele.

Ka täna alustan üksi. Väljas on mõnusalt jahe. Päike on peidus ning maa on kaetud uduga.

Esimesed paar-kolm kilomeetrit kulgevad mööda maanteed. Õnneks hommikutundidel on liiklus üsna hõre. Jalutades noolte suunas ülesmäkke jõuan hiiglaslikete viinamarjaistandusteni. Vaade on muljetavaldav, kuid siiski ei ole võrreldav metsiku looduse iluga.

Väljas on palju koduloomi, kes tatsavad järelvalveta ringi. Vahetult enne Zarautzi on mitmed kämpingud ja telkimisplats, suur golfiväljak ning pikk rand. Õhus on tunda suure linna lähedust.

Kell on saanud 7:30 ning väljas on 21,5 kraadi sooja.

Zarautz on suurem rannaäärne linn (siiski San Sebastianist väiksem), mis ei tekita minus erilisi emotsioone. Mul on väga hea meel, et ma jäin ööseks Oriosse. Vaatan ükskõikselt ringi ning ei näe muud, kui räpaseid tänavaid ja sama räpast promenaadi. Koristusmasinad alles alustavad oma tööd.

Räägitakse ilu on vaataja silmis. Hetkel ma ei oska seda hinnata. Võib olla Zarautzi vanalinn oma ajalooliste ehitistega isegi pakuks mulle teisel päeval ja teistel asjaoludel huvi, kuid praegu siiski mitte.

Zarautzis pidavat olema üks albergue, kuid mingit viidet selle ma teel ei märkanud. Jalutan mööda promenaadi linnast välja ning märkamatult jõuan Getariani ning seejärel poole kümneks Zumalani. 

Getaria tänavad

Mõlemad on kenad linnakesed, kus teen ka mitmeid peatusi. Vahetult enne Zumalat ristun suurima palverändurite seltskonnaga, keda ma esialgu üritan igatgpidi vältida. Lõpuks annan alla ning kõnnin veidi nendega koos. Jette ja Jean Carlos on saanud endale seltslasteks veel paar hispaanlast, ühe noore iiri poisi (Dara) ning sümpaatset itaalast (Giuliano). Viimasel on muuseas ka fantastiline lauluhääl.

Dara (=Darren), Jette, mina, Clara, Giuliano ja Jean Carlos

Zumalas on suurem toidupood, kust ostan tervislikke snäkke. Korraldan endale pikemat pausi pikniku pidamiseks ning lasen lärmakal seltsonnal minna edasi. Märkan muuseas, et mul on kadunud telefon. Üritan meenutada, millal olen viimati vaadanud kellaaega... See oli tükk aega tagasi. Olen veidi mures kuna tegu on mu töönumbriga. Samas ma ei viitsi küll tagasi kõnninda ning tekitada endale sellest probleemi. On kadunud, siis on kadunud. Ma üldse ei imesta, et siuke asi on juhtunud.

Õues on 23 kraadi sooja. Taevas on endiselt pilvine ning maa kohale on tõusnud tihe udu. Tibutab vihma. Debani on minna 13 kilomeetrit ning tänaseks seda piisab. Ees on tõusud ja langused nagu Camino del Nortel ikka. Vahepeal tee muutub üsna libedaks ning taaskord keppid aitavad mul püsida jalul.

Tundub, et olen jõudnud Debasse. Jalutan  treppidest alla noolte suunas kuni jõuan raudteeni ning edasi sillale. Tekkib imelik tunne, et kas olen ikkagi õiges kohas või veel mitte. Võtan hoogu maha ning vaatan veidi ringi. Inimesi väljas palju ei ole, kuid üks noor kutt jalutab minu suunas. Küsin ta käest albergue kohta ning ta näitab mulle, et pean minema tagasi. Ohh, mis pettumus. Olen jalutanud sellest mööda ning jõudnud linna servale.Väsimus annab juba hästi tunda.

Keeran tagasi. Kuulen kaugelt oma nime. Ühes baaris peaväljakul istuvad juba mulle tuttavad Jette, Dara, Giuliano, Jean Carlos, Clara ja Daniele. Kõik nad on alles hiljuti jõudnud kohale. Liitun nendega. Olemine läheb järjest lõbusamaks ning naljad teravamaks. Täna on Saksa - Itaalia jalgpalli matš ning tundub, et meie fännklubi on jaotanud kaheks. Kohale jõuab järjest rohkem rahvast ning kõik liituvad meiega moodustades pika lauda.

Albergue on kinni kuni kella neljani. Selle võtmed asuvad infokeskuses, mida tehakse lahti samuti neljast. Infokeskuses meile seletati, et tegelikult Debas on 2 alberguet, kuid need on lahti sõltuvalt hooajast (talvine albergue asub teises hoones). Täna meid paigutatakse vanasse koolihoonesse. Infokeskuse töötajad on väga meeldivad. Nad annavad meile linnakaardid ning seletavad väga detailselt, mis ja kus linnas asub. Samuti hoiatatakse, et me ostaksime homseks toidud kaasa juba täna.

Vana koolihoone: albergue Debas

Majutuse eest maksmine toimub samuti infokeskuses. Passi tembeldakse ning antakse kaasa toavõti, mida hommikul peame jätma alberguesse.

Minu õnneks infokeskuses saab kasutada arvutit. Kirjutan reisibüroo juhatajale, kus ma töötan, kirja palvega blokeerida mu telefoninumbrit. Saan kiirelt ka vastust. Margus pakub ajutiselt panna numbrit kinni, kuid ma siiski loobun sellest. Mul on tekkinud TUNNE...

Kui käisin eelmisel aastal palverännakul, siis tulles koju ütlesin endale, et töötan praeguses kohas veel ühe aasta. Teenin nii palju raha, et mul oleks võimalik veeta kuu aega caminol ning seejärel lahkun. Nüüd on jõudnud kätte aeg, kui olengi caminol. Töölt lahkuda aga väga ei kipu, kuigi see mõte püsib mul pidevalt peas... 

Deba albergues on 2 magamissaali, söögisaal (ei ole sööginõusid ega kokamisvõimalust), 2 pesuruumi ja avarad üldruumid. Albergue ei ole mõeldud nõudliketele ränduritele. Hoone ja ruumid on vanad. Tagatud on vaid hädavajalikud mugavused. Minu seisukoht on see, et palverändur ei vingu majutuskohtade üle. Seega võin öelda, et see albergue on täiesti ok. Seltskond ja hospitalerod muidugi annavad kohale väärtust juurde. Seinte peal olevad joonised annavad sellele albergue omapärast hõngu. Võib ette kujutada, kuidas nendes ruumides jooksid ringi ja kisasid mänguhoos väikesed lapsed.

Albergue magamisruum nr 1-11.

Söögisaal (sisustuseks on koolipingid ja -toolid)

Õhtul avastasin, et minu tupsu on toppinud mu koti seljatoevõrku taha oma väikest Lego pingviini. Imestan, et kuidas ma ei ole varem seda märganud. See on lausa uskumatu. 4 päeva mu selja vastas ning ma ei ole seda kuidagimoodi tundnud ega näinud. Ilmselt täna oli õige päev, et seda avastada. See leid on tekitanud väga tugeva emotsiooni ning ma ei suutnud ära hoida pisaraid.

Sain täna Ristolt e-maili, kus ta kirjutas veidi ka Sandrast. Kui ta näeb õhus lennukit, siis näitab näpuga, et emme on seal...

Esimesed pisarad caminol - kas ei ole veel liiga vara selle jaoks?!

Olles üsna ebausklik (traditsiooni suhtes) inimene siiski leian, et vähemalt korral camino jooksul tasuks külastada kirikut. Kui see üks kord on läbi, siis võiks tulla ka teine. Nendes kirikutes on midagi teistsugust. Seal on vaikust ja rahu, soojust ja jahedust (oi kui hea kuumal päeval pista nina lahtisest uksest sisse ning maanduda vaikselt tagapingile) ning üldjuhul ka külalislahkust...

Vahetult enne seitset jõudsin õhtusele missale. Tegu on väga ilusa hubase kirikuga. Altari tagaseinal on nägemist väärt maalid, aknaid kaunistavad värvilised mosaiigid.  Preester, kes viib läbi tserimooniat tundub olema väga siiras ja südamlik. Leian õigeks seda rõhutada kuna, minu arvates, igas kirikus siiski ei teeni siirad, ligidast armastavad ja hoolivad inimesed.

Viimane on ka üheks põhjuseks, miks ma üldjuhul ei käi kirikutes. Mul ei ole usku seal teenivatesse inimestesse ning ma ei usu ka sellesse, mida nad nii ebasiiralt kuulutavad.

Väljudes kirikust põrkasin kokku Julianoga, kes kutsus mind kaasa vaatama jalgpalli matši. Ei, ma ei tule. Täna ma tahan vaikust ja naudin omaette olemist. Peale lühikest jalutust jõuan tagasi alberguesse, mis on peaaegu tühi.

Leian pesuruumist ühe ärmbri, mida täidan sooja veega ning pistan rahulolevalt jalad sisse. Nii hea. Minu isiklik SPA...

Alberguesse astub sisse üks ca 50-aastane hollandlane (Ria). Ta isiksus on äratanud minus huvi juba eilsest päevast, kui nägin ta esimesest korda Orios. Üsna eraklik naisterahvas, kes jalutab üksi ning eelistab veeta ka õhtuid üksinda. Hoiab seltskonnast eemale. Minu imestuseks ta sammus otse minu juurde ning alustas jutu.

Vesi ämbris on juba ammu läinud jahedaks, kuid ma ei taha ennast liigutada. Mu silmad ja suu on lahti. Meie Riaga mõttemaailm ja iseloomud on nii sarnased. Tekkib tunne, et olen tulevikus, kust leidsin ennast.  

Riast veel nii palju, et kahe aasta jooksul ta on jalutanud läbi praktiliselt kõik Hispaania caminod ning oli kahel nädalal hospitalero ühes albergues. Lähitulevikus tal on plaan avada Camino del la Platal oma alberguet.

*************************************

Itaalia - Saksamaa, 2:1. Itaalia võit :)
Jette on meeleheitel ning keeldub tänaseks suhtlemast Giulianoga ja rääkimast jalgpallist.