KÜLGETÕMBESEADUS
Vaatamata sellele, et kavatsesin magada pikemalt ärkasin siiski üsna varakult. Tundsin kerget pettumust, kuuldes kuidas inimesed mu ümber pakkivad oma kotte, sosistavad ning nende jalgade all kragiseb põrand. Kõrvatroppidest ponud siin mingit tolku. Tõusin püsti ning haigutades läksin vaikselt toast välja haarates kaasa oma eilsest ilusasti valmis pakitud seljakott.
Tänaseks oli lubatud üle 30 kraadi sooja. Ilmselt paljud ärkasidki nii varakult selleks, et jõuda järgmisesse majutuskohta enne lõunat. Kui ilm on niivõrd kuum, siis peale kella 12 muutub jalutamine väga kurnavaks. Päike hakkab paistma tugevalt pähe, higi jooksma ojadena, seljakott hõõruma õlgu ning lisaks ka joogivesi kuumeneb üle.
Sõin parasjagu õues oma hommikusöögi, kui mu kõrvale astus ligi umbes 50-aastane heas füüsilises vormis sõbralik naisterahvas. Mulle meenus, et just tema pakkus mulle eile oma päevituskreemi (Jette). Ilmselt soovis ta alustada jalutamist koos minuga, kuid kiirelt sai aru, et ma ei tulnud caminole selleks, et jalutada seltskonnas. Viisakalt, kuid kindlalt andsin talle teada, et sel teel ma jalutan üksinda.
Kell sai täpselt 7, kui panin seljakoti selga ning hakkasin astuma alberguest noolte suunas kai poole. Mõni minutiga ilmus nähtavale ka väike paat. Sõit ühest jõe äärest teisele maksab vaid 60 eurosenti ning kestab alla 5 minuti. Paat liigub edasi-tagasi javahemikus 06:30-23:00 (nädalavahetusel al 7:30-7:45). Pikalt ootama ei pea.
Astun kai pealt kõiguva paadi sisse, annan tüürimehele kätte mündid ning seistes naudin sõitu. Peale mind on paadis veel 3 reisijat, üks neist on palverändur. Väljudes vaatame mõlemad veidi ringi ning üsna kiirelt leiame kollast noolt. Tundub, et ka see naispalverändur (edaspidi Silvia) ei ole huvitatud seltskonnast.
Esimene teelõik algab treppidest ülesse minekuga, mis tundub olema lõpmatuks. Juba peale esimest 10 minutit hakkan hingeldama ning naha peale ilmub päeva esimene higi. Teen peatust, kui märkan maas istuvat korealast Suni. Imestan, et ta ei olegi minust kaugele jõudnud. Ometigi ta lahkus alberguest vähemalt pool tundi enne mind. Ta ohkab ja seletab, et ilmselt on üks kõige aeglasematest jalutajatest ning need treppid on talle paras väljakutse.
Loodus on imeline. Tee kulgeb pidevalt ülesmäkke ning igalt poolt avanevad fantastilised vaated. Peatun selleks, et sügavalt hingata sisse värsket õhku ning naudinguga ohkates hingata välja. Ei väsi imestamast, kui ilus on see, mida mu silm praegu näeb.
Olles kogu hingest lummatud avanevast vaadest kaotan hetkeks tähelepanu ning koperdan vastu puuokse. Teisel korral libisen veidi alla, kuid õnneks keppid päästavad mind kukkumast aidates säilitada tasakaalu.
Päike tõuseb kiirelt ülesse ning pilvitu taevas muutub järjest heledamaks. Täna tuleb tõepoolest üks väga kuum päev.
Veidi vähem kui paari tunniga, umbes kella üheksaks, jõudsin San Sebastianisse. Ülevalt avanes fantastiline vaade. Tõeline kuurortlinn liivaranna ja sooja läbipaistva veega, mõtlesin ma. Võite arvata, mis pettumus mind tabas, kui jõudsin mäest alla ning avastasin, et tegu oli hoopiski suhteliselt tuulise praktiliselt inimtühja traktori- või ATV jälgedega kaetud rannaga. Vees lugesin kokku nii umbes 30 kanti surfareid, kes kaugelt meenutasid delfiine.
Jalutasdes edasi ristusin linnas eilsest tuttavate hispaanlastega. Laura oskas seletada, et nad parasjagu ootasid Jettet. Ta läks postkontorisse, et saata koju liigset kraami, mis oli rännakule kodust kaasa võtnud. Ta seljakott kaalus 12 kilot ning hõõrus vereni ta puusasid.
Jalutan linnast välja. Taaskord ülesmäkke. Vesi on mu kuldne vara. San Sebastianis veega täidetud 1,5 liitrine pudel tühjeneb meeletu kiirusega. Keha on kuum ning janu kasvab. Ristun vahepeal ka teiste päikeses piinlevate ränduritega. Nende seas on ka Sun. Muljetame ja jalutame veidi koos.
Õnnelikult jätkan oma teed. Orioni, kus asub eraalbergue on veel 3 kilomeetrit, Zarautzini - 9. Tänu sellele, et päeva jooksul olen kogenud nii palju postiivseid emotrioone tunnen ennast väga elava ja tugevana. Mu hing tantsib ja mu keha hüpleb.
Õhtul istudes albergue terassil tutvun kolme sakslasega. Nad pajutavad mulle sellest, et millised siiski on nende kaasmaalased. Naeratame koos.
Kell on palju ning on aeg minema magama. Olen sättinud ennast ilusasti voodisse, kui kuulen, et midagi imelikku on toimumas. Inimesed jooksevad paaniliselt alberguest välja ning kisa on lahti. Tõusen püsti, et aru saada, mis toimub. Torm! Paduvihm, välk, tugev tuul, müristab. Õues kuivavad riided on läinud lendu ning nende omanikud üritavad neid kinni püüda. Mis elamus, millised vaated! Nii romantilist tormi ma ei ole elu sees näinud! On pime, seisan poolpaljas õues ning imetlen taevast. See on nii ilus!
 |
| Camino del Norte 2. etapp: San Sebastian - Orio - Zarautz |
Vaatamata sellele, et kavatsesin magada pikemalt ärkasin siiski üsna varakult. Tundsin kerget pettumust, kuuldes kuidas inimesed mu ümber pakkivad oma kotte, sosistavad ning nende jalgade all kragiseb põrand. Kõrvatroppidest ponud siin mingit tolku. Tõusin püsti ning haigutades läksin vaikselt toast välja haarates kaasa oma eilsest ilusasti valmis pakitud seljakott.
Tänaseks oli lubatud üle 30 kraadi sooja. Ilmselt paljud ärkasidki nii varakult selleks, et jõuda järgmisesse majutuskohta enne lõunat. Kui ilm on niivõrd kuum, siis peale kella 12 muutub jalutamine väga kurnavaks. Päike hakkab paistma tugevalt pähe, higi jooksma ojadena, seljakott hõõruma õlgu ning lisaks ka joogivesi kuumeneb üle.
Sõin parasjagu õues oma hommikusöögi, kui mu kõrvale astus ligi umbes 50-aastane heas füüsilises vormis sõbralik naisterahvas. Mulle meenus, et just tema pakkus mulle eile oma päevituskreemi (Jette). Ilmselt soovis ta alustada jalutamist koos minuga, kuid kiirelt sai aru, et ma ei tulnud caminole selleks, et jalutada seltskonnas. Viisakalt, kuid kindlalt andsin talle teada, et sel teel ma jalutan üksinda.
Kell sai täpselt 7, kui panin seljakoti selga ning hakkasin astuma alberguest noolte suunas kai poole. Mõni minutiga ilmus nähtavale ka väike paat. Sõit ühest jõe äärest teisele maksab vaid 60 eurosenti ning kestab alla 5 minuti. Paat liigub edasi-tagasi javahemikus 06:30-23:00 (nädalavahetusel al 7:30-7:45). Pikalt ootama ei pea.
Loodus on imeline. Tee kulgeb pidevalt ülesmäkke ning igalt poolt avanevad fantastilised vaated. Peatun selleks, et sügavalt hingata sisse värsket õhku ning naudinguga ohkates hingata välja. Ei väsi imestamast, kui ilus on see, mida mu silm praegu näeb.
Olles kogu hingest lummatud avanevast vaadest kaotan hetkeks tähelepanu ning koperdan vastu puuokse. Teisel korral libisen veidi alla, kuid õnneks keppid päästavad mind kukkumast aidates säilitada tasakaalu.
Päike tõuseb kiirelt ülesse ning pilvitu taevas muutub järjest heledamaks. Täna tuleb tõepoolest üks väga kuum päev.
Veidi vähem kui paari tunniga, umbes kella üheksaks, jõudsin San Sebastianisse. Ülevalt avanes fantastiline vaade. Tõeline kuurortlinn liivaranna ja sooja läbipaistva veega, mõtlesin ma. Võite arvata, mis pettumus mind tabas, kui jõudsin mäest alla ning avastasin, et tegu oli hoopiski suhteliselt tuulise praktiliselt inimtühja traktori- või ATV jälgedega kaetud rannaga. Vees lugesin kokku nii umbes 30 kanti surfareid, kes kaugelt meenutasid delfiine.
Jalutasdes edasi ristusin linnas eilsest tuttavate hispaanlastega. Laura oskas seletada, et nad parasjagu ootasid Jettet. Ta läks postkontorisse, et saata koju liigset kraami, mis oli rännakule kodust kaasa võtnud. Ta seljakott kaalus 12 kilot ning hõõrus vereni ta puusasid.
 |
| Alex, Jean Carlos ja Laura (San Sebastian) |
Pean tunnistama, et vaatamata mu tõrjuvale suhtumisele suurtesse linnadesse, San Sebastian on siiski üsna kena ja meeldiva miljööga linn. Kui oleksin turist, siis hea meelega veedaksin siin paar kolm päevakest. Siin on mida vaadata ja nautida.
Pikk ja avar promenaad (detour, mis lisab tänasesse päevasse kilomeetreid, kuid on seda väärt) toob mind eelkõige ilmeka sadama ning seejärel järgmise rannani. See näeb palju atraktiivsem välja kui viimane. Olen küll mõelnud jalutada edasi ilma pikemate peatusteta, kuid otsustan siiski võtta aega maha ning veeta tunnike rannas. Päike on juba piisavalt tugev ning kui jalutan edasi, siis nagunii enam temast ei pääse.
Eelkõige võtan ettevaatlikult jalast matkajalatsid, siis sokkid. Vahetan riided. Olen kuulnud, et kui liiv pääseb matkajalatsi sisse, siis ongi häda käes. Villid on kergelt tulemas. Eelmisel caminol nägin nii palju vaeva (ja valu) villide pärast, et nüüd üritan neid igatpidi vältida ning hoolitsen oma jalgade eest väga põhjalikult.
Pikk ja avar promenaad (detour, mis lisab tänasesse päevasse kilomeetreid, kuid on seda väärt) toob mind eelkõige ilmeka sadama ning seejärel järgmise rannani. See näeb palju atraktiivsem välja kui viimane. Olen küll mõelnud jalutada edasi ilma pikemate peatusteta, kuid otsustan siiski võtta aega maha ning veeta tunnike rannas. Päike on juba piisavalt tugev ning kui jalutan edasi, siis nagunii enam temast ei pääse.
Eelkõige võtan ettevaatlikult jalast matkajalatsid, siis sokkid. Vahetan riided. Olen kuulnud, et kui liiv pääseb matkajalatsi sisse, siis ongi häda käes. Villid on kergelt tulemas. Eelmisel caminol nägin nii palju vaeva (ja valu) villide pärast, et nüüd üritan neid igatpidi vältida ning hoolitsen oma jalgade eest väga põhjalikult.
Väga värskendav suplus. Just see oligi mul vaja. Päike enam ei tundu olema nii piinav ja keha ei ole enam kuum. Pikutades märkan, kuidas paljud rändurid kurnatult jalutavad rannast mööda. Imestan, et kuidas nad suudavad keelduda sellest mõnust. Vana tava järgi palverändur peab küll palju kannatama, kuid kamooooon... Päike on nii kuum ja ees on veel vähemalt 15 kilomeetrit! Kui olla täpne, siis San Sebastianist Zarautzini (kus asub järgmine munitsipaalne albergue) on koguni 22 kilomeetrit.
Kell on umbes 12. Ega ma mingil puhkusereisil siin pole. Aeg on liikuda edasi. Korralik kuivatus ja puhastus liivast ning teele.
Oh, camino ime! Esimest korda vaikides tänan jumalat, kui näen tee ääres seisvaid veepudeleid. Keegi kohalikutest oli mõelnud janustele palveränduritele ning ehitanud tee äärde lausa terve altari. See on lihtsalt taevalik. Siin saab puhata jalga, juua, täiendada veevarusid, kirjutada "külalisraamatusse" tänusõnu ning ka panna oma credencialisse pitsatit (hisp. sello). Ainult päikesevari on puudu :)
 |
| Õnnelik Sun, keda jätan sinna paika ning ise jalutan edasi. |
Järgmist üllatust ei pidanud pikalt ootama. Seekord mõeldi rändurite tühjadele kõhtudele. Annetuse eest sai teha endale kohvi, mekkida kooki ning kirsse. Ma tunnen ennast imeliselt.
Õnnelikult jätkan oma teed. Orioni, kus asub eraalbergue on veel 3 kilomeetrit, Zarautzini - 9. Tänu sellele, et päeva jooksul olen kogenud nii palju postiivseid emotrioone tunnen ennast väga elava ja tugevana. Mu hing tantsib ja mu keha hüpleb.
Peatun ühe veeallika kõrval, et värskendada oma nägu ja keha. On väga hea ja mõnus, kuig kahjuks see tunne ei kesta pikalt. Juba 10 minuti pärast hakkan tihedalt aevastama ja mu silmad hakkavad sügelema. Käte peale ilmuvad punased laigud. Iga läbitud kilomeetriga vaegused mitmekordistuvad.
Olen täna mõelnud oma allergiatele ning kiidelnud, kui tublisti olen seni vastu pidanud. Nõnda siis töötab külgetõmbeseadus. Mõtled vee peale - tuleb vesi, mõtled söögi peale - tuleb ka see, mõtled allergia peale - voilaaaaaaa! Siin ta on.
Orioni on veel loetud kilomeetrid. Tunnen, et siiski täna ma kaugemale ei jõua. Õudne. Hullem ei või olla. Siukest allergiahoogu mul ei olnud ammu. Mul ei ole valus, kuid mu silmadest hakkavad iseenesest voolama pisarad. Ei, ma ei nuta. Ma lihtalt ei saa midagi parata. See vesi tahab vägisi mu silmadest välja voolata.
Viimane mäkke tõus ning olen kohal. Kell ei olegi veel kolm. Mind tervitab väga sõbralik hospitalera, kes kahjuks ei räägi inglise keelt. Ta näitab mulle alberguet ning aitab valida voodikohta. Ta tunneb mu murele südamest kaasa, teeb mulle pai ja üritab rahustada. Proovin seletada, et mul on allergia, kuid ta on veendunud, et ma olen murest murtud ning vähemalt pool teed veetsin nuttes. Naeratan talle ja näitan, et mul on kaasas allergiavastased tablettid. Ei, need ei ole rahustid... Kuigi jah... Ma vajan rahu!
Olen täna mõelnud oma allergiatele ning kiidelnud, kui tublisti olen seni vastu pidanud. Nõnda siis töötab külgetõmbeseadus. Mõtled vee peale - tuleb vesi, mõtled söögi peale - tuleb ka see, mõtled allergia peale - voilaaaaaaa! Siin ta on.
Orioni on veel loetud kilomeetrid. Tunnen, et siiski täna ma kaugemale ei jõua. Õudne. Hullem ei või olla. Siukest allergiahoogu mul ei olnud ammu. Mul ei ole valus, kuid mu silmadest hakkavad iseenesest voolama pisarad. Ei, ma ei nuta. Ma lihtalt ei saa midagi parata. See vesi tahab vägisi mu silmadest välja voolata.
Viimane mäkke tõus ning olen kohal. Kell ei olegi veel kolm. Mind tervitab väga sõbralik hospitalera, kes kahjuks ei räägi inglise keelt. Ta näitab mulle alberguet ning aitab valida voodikohta. Ta tunneb mu murele südamest kaasa, teeb mulle pai ja üritab rahustada. Proovin seletada, et mul on allergia, kuid ta on veendunud, et ma olen murest murtud ning vähemalt pool teed veetsin nuttes. Naeratan talle ja näitan, et mul on kaasas allergiavastased tablettid. Ei, need ei ole rahustid... Kuigi jah... Ma vajan rahu!
Käin dušši all ning tunnen, et mu enesetunne muutub vaikselt paremaks. Pikutan veidikene, siis pesen oma riideid. Selles albergues on olemas kuivati-tsentrifuug. Näen seda esimest korda. Üks saksa tüdruk õpetab mulle, kuidas seda kasutada. Väga asjalik vidin. See võiks olla igas albergues. Õues endiselt paistab päike.
See albergue on tõeline paradiis. Toimetan veidi välisköögis ja söön terassil. Seejärel lähen jalutama küla peale, kus kohtun taaskord tuttavate hispaanlaste ja Jettega. Nad lähevad edasi Zarautzi. Istume veidi koos kohvikus ning jätkame hommikul alustatud tutvumist.
Ajaks, kui jõudsin randa päike oli muutunud nõrgemaks. Rannas olla on aga sellegi poolest väga hea. Nii lõbus on hüpata lainetes ning vahepeal lasta neil ennast kanda. Naeran südamest ning tunnen ennast nagu väike laps.
Ajaks, kui jõudsin randa päike oli muutunud nõrgemaks. Rannas olla on aga sellegi poolest väga hea. Nii lõbus on hüpata lainetes ning vahepeal lasta neil ennast kanda. Naeran südamest ning tunnen ennast nagu väike laps.
Õhtul istudes albergue terassil tutvun kolme sakslasega. Nad pajutavad mulle sellest, et millised siiski on nende kaasmaalased. Naeratame koos.
Kell on palju ning on aeg minema magama. Olen sättinud ennast ilusasti voodisse, kui kuulen, et midagi imelikku on toimumas. Inimesed jooksevad paaniliselt alberguest välja ning kisa on lahti. Tõusen püsti, et aru saada, mis toimub. Torm! Paduvihm, välk, tugev tuul, müristab. Õues kuivavad riided on läinud lendu ning nende omanikud üritavad neid kinni püüda. Mis elamus, millised vaated! Nii romantilist tormi ma ei ole elu sees näinud! On pime, seisan poolpaljas õues ning imetlen taevast. See on nii ilus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar