30.06.2012 (päev 5): Ziortza-Gernika-Morga, 24,2 km

HIRMUDE ÜLETAMINE

Camino del Norte 5. etapp: Markina - Ziortza (Zenarruza) - Gernika

Camino del Norte 5. etapp: Gernika - Alto de Morga - Lezama

Magasin täna suurepäraselt. Toas oli kokku vaid 8 inimest ning keegi ei norsanud. Kella seitsmeks alberguesse toodi hommikusöögi. Lauda pandi suure nõu sooja piimaga, healõhnalist kohvi ning saia. Padre Eduardo kallistas meid ning soovis head teed.

Võtsin oma kohvitassi ning läksin õue. Minu järele tulid ka Silvia koos Fabioga. Kõrvale istus ka Ria. Albergue uksest astudes avanes fantastiline vaade tõusvale päikesele. Nii mõnus hommik. Nii värske õhk. Nii maitsev kohv. Elu on nii ilus!

 Kõik albergues ööbivad rändurid üheskoos kinnitasid, et nende uni oli tänasel ööl eriti magus. Kõikide silmadest paistis rahulolu. Clara tervitas mind fraasiga "Rica sopa!". Eile ta õpetas mulle uusi sõnu ja fraase ning täna hommikult otsustas üle kontrollida, et kas mul midagi on ikka veel meeles :) "Rica sopa" tegelikult tähendab hea supp, mitte tere hommikust :)))

Alberguesse tulid ka iirlased, Tom ja Dara. Tomi ma nägin esimest korda nagu Silviatki Pasajes, esimesel rännaku päeval. Nad ööbisid Ziortza eraalbergues kuna mõtlesid, et siin neile ei jätkuks voodeid. Tegelikult olgu see albergue nii väike, aga Padre Eduardol on varutud ka madratseid. Seega oleks ikkagi kõik ilusasti ära mahtunud.

 Ziortzast Munitibarini viib metsatee, mis on üsna sopane ja kohakuti libe. Küla on väga väike ja tundub olema inimtühi. Ümberringi on kuulda vaid linnulaulu.

Jalutan edasi. Siin mets vaheldub üsna tihedalt väikeste küladega, on palju ojasid. Rajad on kitsad ja porised. Muidu üsna lihtne teelõik ilma pikemate tõusudeta. Hommik on mõnusalt päikeseline. Mets tekitab pea kohale varju, seega kuumust veel nii tugevalt ei taju.

Jalutades ühest külast läbi põrkasin taaskord kokku koertega, seekord lahtistega. Hirm tuli nahka, kuid üritasin säilitada rahu ning jalutada neist mööda. Algas kõik urisemisest, sellele järgnes vastik haugumine ning nagu ikka ka jälitamine. Üritasin leida nendega ühist keelt sõbralikult kõneldes "Hola, hola...", kuid see eriti ei mõjunud. Õnneks haugumise peale majast jooksis välja nende peremees ning kutsus koeri tagasi.

Jään optimistlikuks ning järeldan, et need koerad lihtsalt kaitsesid oma ala. Teised üldjuhul on kas sõbralikud või ükskõiksed.

Peale 4-tunnist jalutust olen üsna löödud. Igasse külasse sisenedes on kuulda koerte haugumist. Miks just täna on nii palju külasid ning miks nii palju koerasid?! Miks need koerad mind nii väga vihkavad?! Tunnen, kuidas mu ärrituse tase kasvab järjest suuremaks.

Võrreldes vahepealsete küladega Gernika on siiski linn. Siin on üks eraalbergue, ilus vanalinn, pargid ja muudki veel. Täna on laupäev ning homme pühapäev. See tähendab, et homme on kõik toidupoed kinni. Küsin kohalikute käest, kust saan leida supermarketit ning nad juhatavad mind kohale.

Gernika on viimane küla, kus näen Riat. Homme ta sõidab ära. Hüvastijätt on midagi, mis mulle kunagi ei meeldinud. Ma lihtsalt ei oska öelda hüvasti ning seejuures tunda ennast hästi. Ma võin küll naerda, kuid seesmiselt mind täidab kurbuse raskus. Peale eelmist caminot olen endale öelnud, et sel korral ma ei lase inimesi endale ligi. Ma enam ei taha kogeda neid lahkumineku hetki. Kuigi tundub, et olen jälle samasse ämbrisse astumas.

Aitäh sulle, Ria:
 http://tomorrowneverhappens.wordpress.com/ &
 http://www.riacamino.blogspot.com/.

To BE CoNtiNuEd SoOn :)