18.04.2013 (lõpp): taaskohtumiste päev Santiagos ja kojusõit

Täna on mu selle aasta viimane päev Hispaanias. Naudin hommikust jalutuskäigu Santiagos. Hommik on minu jaoks vaidlematult lemmik aeg, et näha Santiago de Compostelat oma hiilguses ja värskuses.

Palverändurite kontor

Täna jalutan seljakotita. Jätsin asjad, mida hetkel enam ei vaja, palverändurite kontorisse. Proovin oma pangakaarte veel mõnes pangautomaadis, kuid tulutult. Lõpuks jääb silma Deutsche panga ATM. Katsetan ning taaskord juhtub väike ime - raha tuleb! :) I love Deutsche Bank!

Enne kella 12 jõuan katedraali. Eva ja Erwin on juba kohal. Jalutan suure naeratusega nende poole. Eva teeb meid Erwiniga tuttavaks. Erwin näeb üsna noorelt välja. Ma ei ütleks, et ta on peaaegu et 70-aastane. Ma kujutasin teda ette teistsugusena. Ei ole tal ees ei paksu kõhtu ega peas valgeid juukseid.

Täna on neljapäev ning missa on botafumeiro'ta. Oleks tahtnud, et ka Eva näeks võimsamat tserimooniat botafumeiro lennutamisega, mida kogesin eelmistel aastatel. Eval on aga juba tekkinud idee jalutada Camino via de la Platat järgmisel aastal ning siis jõuda Santiagosse pühapäeval.

Peale missat lähme koos Eva ja Erwiniga sööma lõunat Casa Manolosse. Toit on seal tõepoolest hea.

Märkan taas ka "uut" Bernti, ta tervitab Evat ja Erwinit, kuid hoiab siiski meist eemale. Lepime kokku, et enne minu lahkumist viie paiku joome koos kohvi palverändurite kontori vastas asuvas kohvikus. Ka Berntile meeldib see koht.

Peale missat kohtume peaväljakul ka säravaid Hispaania poisse, sh Joset. Nad on jõudnud Santiagosse täna hommikul.

Jutustame Evaga Erwinile läbitud teekonnast ning räägime üldiselt elust-olust. Oleme koos viimased tunnid ning seejärel ütleme teine teisele hüvasti. Meil on väike lootus kohtuda sel suvel Austrias (mul on juuliks planeeritud puhkus Viinis ja selle ümbruses). Eva on soovitanud mulle kohti, mida peaksin kindlasti nägema ning mainis, et ka Austrias on olemas huvitavad palverännuteed (Austrian via Sacra to Mariazell).

Imetlen katedraali ilu ning käin kummardamas ka apostel Jaakobuse haual. Kas ma tõesti usun sellesse, et siin asuvad apostli säimled? Emmm... Võiks ju nii olla, samas ega ma kindel ei ole. Legend on legend ja traditsioon on traditsioon.

Katedraal ei tekitanud minus kunagi eriliseid emotsioone. Arhitektuur on vaidlematult ilus ning kui katedraalis on vähe rahvast, siis seal valitseb rahu. See meeldib mulle.

Koht, mis aga mulle on tõepoolest väga südamelähedane on hoopiski Plaza de Obradoiro.

Mulle alati meeldinud  tundide kaupa istuda maas katedraali vastas ning jälgida ümberringi toimuvat, mediteerida või hoopiski kirjutada.

Eriti mõnus on aga siis, kui ka päike on väljas. Nii nagu täna!

Olen tänulik Primitivo tee kogemuste ja kohtumiste üle. Olen taaskord avastanud enda jaoks midagi uut ning õppinud märgata ja tunda nii üht kui ka teist. Seekord olles siin tunnen rahu ja rahulolu. Nüüd on aga aeg sõita tagasi koju oma päris perekonna juurde. Seekord ma tõesti igatsen Teid!

Uute kohtumisteni, Santiago de Compostela!


**********************************************************************************

THE END!

**********************************************************************************

17.04.2013 (päev 15): Santa Irene - Santiago de Compostela (23,1 km)

Camino Primitivo 12. etapp (Camino Frances): Melide - Ribadiso (11,1 km) - Arzua (3,1 km) - Santa Irene (16 km) - O Pedruzo (3,1 km)

Camino Primitivo 13. etapp (Camino Frances): O Pedrouzo - Santiago de Compostela (20 km)

Täna ärkasime esimetena hoopiski meie. Hiilisime vaikselt magamistoast välja ning toimetasime edasi köögis. 

Esialgu jalutame mööda maanteed. Tee äärde jääb väike hotell ja restoran, mis tundub olema hommikusöögiks lahti. Saime esimest korda väga imeliku maitsega kohvi, mis oli pärit kannuga kohvimasinast. Väga lahja ja maitse jättis tõepoolest soovida parimat. Äkki meid on siiamani hellitatud?

Turistide grupp, keda nägime eile Casa Verdes, ööbis samas hotellis ning reisijad venivad paari kaupa hommikusöögi saali.

Eeldasin, et  näen täna teel meeletuid rahvamasse. Nii see oli eelmisel aastal. Olin väga imestunud, kui jõudes Pedrouzosse nägin inimtühja linna. Imelik, lausa veidi kõhe.

Teel on nüüd väga palju kohti, kus saab süüa ja kohvitada. Teine katse saada head kohvi, millega oleme vahepeal jõudnud juba ära harjuda. Oh jeerum - jälle ebaõnn. Saime vähemalt teada, et täna ööbis riiklikus albergues O Pedrouzos 30 inimest ning veel umbes sama palju eraalberguetes. Kõik pidavat olema juba teel selleks, et jõuda missale, mis algab kell 12. Hilisemad ärkajad (ehk siis meie) ei jõua õigeks ajaks kohale.

Meil pole kiiret, missale me täna ei lähe. Homme on ka päev. Vahepeal käib peast läbi mõte jääda ööseks Monte de Gozo alberguesse, kuid jalutades see idee haihtub iseenesest.

Täna on esimene päev, kui päike paistab nii tugevalt, et higi voolab ning iga lühikese aja tagant tekkib janu.

Palverändurite traditsiooniline vann ehk siis väike jõgi-allikas, kus oli (on siiamani?) kombeks puhastada ennast higist ja tee tolmust. Räägitakse, et enne sisenemist Santiagosse palverändur pesi ennast, pani selga korralikud riided ja astus uhkelt edasi. Ometigi jäi palverändurile külge ainult temale omane aroom ja näoilme. 

Veel mõned inimesed jalutavad meist mööda. Neid siiski pole nii palju. Paistab, et kellelgil pole enam kiiret. Liigume vaikselt edasi. Meile tundub, et tänane teekond on pikem, kuid on kirjas. Ilmselgelt pikem.

Endiselt imestan, et ma ei tunne seda teed ära. Olen käinud siin eelmisel aastal ning ainuke tuttav koht on Monte do Gozo - Pisarate Mägi.

Monte do Gozolt on näha Santiago de Compostelat. Olen näinud raamatutest pilte suurtest palverändurite kujudest, mis pidavat asuma kusagil Pisarate Mäel. Nende rändurite pilgud on suunatud katedraali poole. Märgistatud camino suunas neid kujusid siiski ei ole. Ometigi need tähendusrikkad kujud peavad kusagil siin olema.

Olen alla andmas, kuid Eva käib peale, et me peame leidma neid "õigeid" kujusid. Paavsti monument ei ole üldse SEE.

Jalutame hiiglasliku Monte do Gozo albergue suunas, väravast läbi ning oh ime - seal kauguses nad paistavadki.

Vaatan Santiago suunas, kuid katedraali siiski ei näe. Linn on kasvanud liiga suureks. Proovin suurendada pildi kaamera abil, kuid ka minu kaamera jääb selleks ilmselgelt liiga nõrgaks.

Santiago on nüüd nii lähedal. Monte do Gozol tekkib ka hetk, kui tunnen suurt rõõmu Santiago nägemisest ja peatsest kohale jõudmisest.

Jalutame edasi ringiga nooltega märgistatud teekonna suunas.

Oleme Santiagos. Ülikooli linnaku lähedal on mõned kohvikud, mis on praegusel kellaajal siiski lahti. Puhkame seal veidi, ma vahetan riided ja kammin ennast ilusamaks :) Eva naerab mu üle.

Evat ootab Santiagos tema abikaasa Erwin. Homme õhtul nad sõidavad koos puhkama Portugali. Eva on õnnelik selle üle, et varsti kohtub oma mehega, samas on ka kurb, et camino on peaaegu läbi ning ka meie peame varsti ütlema teine teisele hüvasti.

Eva peab ostma bussipiletid Portosse, kuid tal ei ole kaasas piisavalt raha. Siiski otsustame minna bussijaama, et uurida, mis kell homme väljuvad bussid. Meie suureks imestuseks näeme bussijaamas Jonathani. Wau, millene kokkusattumus. Uskumatu! Meil polnud lootustki näha Santiagos ühtki tuttavat hinget. Jonathan jutustab meile oma camino seiklustest, surfilaagrist, kuhu ta täna sõidab ja Marist. Nad on jõudnud Mariga Santiagosse juba 4 päeva tagasi ning Mari sõitis Portosse, et jalutada sealt Camino Portuguesi. Ta on ilmselt juba teel ning nii Jonathan, kui ka nüüd Eva loodavad näha jalutavat Marit bussiaknast.

Proovin võtta bussijaama pangaautomaadist sularaha, kuid see ei õnnestu. Seda oli ka oodata. Kolmandat aastat järjest jõudes Santiagosse ei tööta siin ühtki mu pangakaart (Swedbank). Iga kord loodan, et midagi on muutunud, kuid kõik on endine. Võin unustada šoppingust Santiagos, uuest pluusist ja pükstest, millest olen juba mõned päevad unistanud.

Jalutame edasi vaikuses. Eva läheb katedraali ja mina peaväljakule. Olen otsustanud, et täna ma katedraali ei lähe.

Mind valdavad väga mitmekesised emotsioonid ja tunnen segadust. Istun peaväljakul vaatan kord katedraali, kord taevast.

Järsku hakkavad voolama pisarad. Iseenesest. Ma ei saa neid peatuda, kuigi mul ei ole üldse soovi nutta. Noh mida nüüd? Ma ei ole nii emotsionaalne inimene, ma ei ole isegi ühtki filmi ajal hakkanud nutma mistahes traagiline see ka poleks. Üritan hoida pisarad tagasi. Mulle ei meeldi nutta. Eva tagasitulekuks mu nägu on kuiv. Samas ta vist märkab, et ma käitun veidi imelikult ning ilmselgelt vajan aega omaette olemiseks.

Eva pakkub mulle kohtuda õhtul Casa Manolos, kuid ma ei tunne, et täna tahaks minna välja. Kohtume homme peale missat katehedrali ees. Kallistame ja naerame teine teisele. Ma tean, mida sa tunned. Ma tunnen sama.

Pikutan veel veidi aega peaväljakul, seejärel lähen palverändurite kontorisse ning Seminario Menori. Õhtul jalutan vaikselt ringi Santiago tänavatel. Vahepeal istun taas peaväljakul, et kirjutada alla postkardid, mida plaanin saata homme oma vanadele camino sõpradele ning ka Evale. Tagasiteel alberguesse kohtun juhuslikult "uue" Berntiga. Ta on Santiagos üksi ning tunneb rõõmu meie taaskohtumise üle. Joome koos kohvi ning jalutame edasi kuni poole kümneni. Kümneks pean olema tagasi albergues kuna siis pannakse albergue uksed lukku.

Täna mul ei tule pikalt und...

18.09 - Päev 11 (Teo - Santiago de Compostela, 12 km)

Imeline päikesetõus Portugali camino viimasel päeval

Kaasaegne elurajoon vahetult enne jõudmist Santiagosse

Mõned palverändurid läbivad teed Santiagosse jalgratastega, kuid see ei pruugi olla lihtsam viis kohale jõudmiseks, kui jalgsi

Päike, vihmapilved ning 3 õnnelikut rändurit

Credencial ehk palveränduri pass teel kogutud templidega

Tarta de Santiago - Santiago kook, mida mul õnnestus proovida alles hiljuti Eestis

Peaaegu kohal!

See on kirjeldamatu tunne! Oleme kohal!

Need on meeletu õnne, rahulolu ja meeldiva väsimuse hetked

Catedral de Santiago de Compostela - koht, kus peidab ennast rahu

Seda naeratust ei suuda keegi minult ära võtta, isegi mina ise

Enne missat käisime Santiago palverändurite peakontoris ning saime tunnistusi

Seisime järjekorras umbes 30 minutit. Ootuseärevuse tipphetked

Mina ja Paolo. Puudutame keset platsi paiknevat merekarbi, mis on palverändurite sümbol

Vaade peaväljakule Santiago Cathedral'ist

Pühapäevase piduliku missa (kell 12) ootel. Mul oli raudne tunne, et see skulptuur vaatas just mulle otsa ning see pilk...

Missa oli võimas, emotsioon kordumatu ja kirjeldamatu. Võttis lausa mitmeid kordi hinget kinni.

Jonas täidab oma lubadust :)

Paolo, mina, Jonas ja Jonas.
* Luis lahkus Santiagost peale missat. Miskipärast meil oli tekkinud tunne, et me veel kunagi kohtume. Me ei öelnud teine teisele "hüvasti", vaid kallistasime ning naeratades läksime lahku.

Paolo oli veetnud umbes aasta aega Soomes ning sealt olid pärit need sümpaatsed sokkid, mis ajasid kõike naerma

Peale missat meie palverändurite seltskond kogunes Cathedrali taga olevates treppides. Pildil on Jonas, Jonas, Mina, Ricardo, Mattias ja Maria.

Albergue Seminario Menor - Santiago hiiglaslik (177 voodikohta, uksed on lahti 13:30 - 23:00, 10 eur, saab ööbida ka mitu päeva järjest) albergue, mis asub mäe otsas ning südalinnast umbes 10 min jalutuskäigu kaugusel. Ülevalt avanes väga ilus vaade linnale.

Peale puhkust Seminario Menoris läksime linna peale jalutama (mina, Jonased ja Paolo - me kõik peatusime ööseks Seminarios) ning otsima kohta, kust saaks hästi süüa. Seal kohtusime taaskord Sashat  ja Lenat, kellega ajasime viimast korda jutu.

Jonas - meist kõigest kogenuim rändur

Olime juba jalutanud tagasi albergue poole, kui märkasime ühes baaris tuttavaid rändureid Rootsist ja Soomest

Meil ei jäänud midagi muud üle, kui liituda ning veeta veel tunnike aega tähistades meie jõudmist Santiagosse.

Terve päev Santiagos oli võrratu. Õhtu poole aga tundsin ennast üsna nukralt kuna minu imeline camino hakkas jõudma lõpule. Olen kohas, kust leidsin kadunud rahu. Täna oli esimene päev mu elus, millal suutsin hoida oma pead tükk aega mõtetest vabana. See on uskumatu.


**********************************************