13.05.2014 (päev 4): Almadén de la Plata - El Real de la Jara, 16 km

Camino via de la Plata 4. etapp: Almadem de la Plata - El Real de la Jara - Monesterio (34,4 km)

Täna magasime mõlemad sügavalt ja rahulikult. Ärgates võtsin oma asjad toast ära ja läksin nendega kööki. Mõne aja möödudes kööki tulid Risto ja šveitslane. Tegime Ristoga hommikusööki ning jõime kohvi. Šveitslane hommikuti ei söö, kuid siiski proovis saada automaadist kohvi. Tulutu ettevõtmine. See kohvimasin ei tööta. Jagasime siis temaga oma väejoogi ka. See mõjus ergutavalt ning lausa tundus olema üsna kange. Ka Ristol tuli kiirelt elu sisse. Kohvi teeb inimestega imesid, isegi siis kui ta on kofeiinivaba (:)

Ostsime eile poest väikest kohvipaki. Hiljem avastasin, et paki peal on kirjas des-cafeinado. Noh mis seal ikka, vähemalt mina saan rahulikult jätkata "kohvi" joomist. Kofeiin ei ole tervisele kasulik. Otsustasin hoida oma avastust mõnda aega ainult endale teada. Vaatamata sellele, et tegu on kofeiinivaba jookiga, see siiski mõjub inimestele nagu tavaline kohv.

Hommikul meid saatis teele sama dobermann, kes seisis eile õhtul albergue kõrval. Risto teeb temale paid ning kinnitab, et tegu on sõbraliku koeraga. Imestan, kuidas siuke loom võib jääda kodutuks. Minu suur hirm koerte vastu on küll taandunud, kuid ma endiselt suhtun nendesse mõninga ettevaatlikkusega. Minu rahuks kuts jalutab meiega ainult küla piirini ning siis keerab tagasi.

Tänane teekond kulgeb põhiliselt läbi farme, kuigi tegu on endiselt Sierra Norte alaga. Meid tervitavad sead, põrsad, lehmad, lambad, kitsed ning neid valvavad koerad. Õnneks need koerad on kas kinni aedade taga või on sõbralikud ja liputavad saba.

Meie viimane takistus farmide alal on suur aed, mille taga on kümmekond näljaseid põrsakesi. Niipea, kui astume ligi on kõik nööbid püsti ning suunatud meie poole.

Peame minema aedikusse ning sellest edasi, et jätkata oma teed. Risto teeb esimest sammu, mina tulen talle järgi. Ei tea, kas oleks julgenud Ristota edasi minna või mitte. Niipea, kui notsud said aru, et me ei jaga neile toitu, rahunesid maha ning jätkasid oma tavapärase rutiiniga.

Maastik on endiselt ilus, mõnes kohas ka künklik.

Šveitslane kihutab meist üsna kiirelt mööda. Eile ta rääkis, et kunagi ei tuleks caminole renditud jalgrattaga. Arvestades sõidutingimusi see on tegelikult ka enesest mõistetav. Tema ratas on ajaga kontrollitud ning Šveitsi mägedes testitud. Kogu varustus on rattur valinud ise ning sättinud endale käespäraseks. Bicigrino parim sõber teel on tema jalgratas, mis peab olema usaldusväärne. Vastasel juhul on tegu vaenlasega.

Bicigrino Šveitsist

Kuna camino kulgeb eramaa kaudu, siis tuleb alati järgida maaomanikke palveid sulgeda enda järel väravaid. Vastasel juhul on oht, et mõni farmiloom laseb jalga ning maavaldaja saab kurjaks (hiljem ei lasegi ennam inimesi oma "hoovist" läbi ning tulevane palverändur peab tegema 10-kilomeetrilist ringi). 

Kuidas hospitalero saab aru, et tegu on "päris" palveränduriga? 

Jõudsime El Real de la Jarasse pool üksteist ning otsustasime, et täna edasi minema ei hakka. Ei ole mõtet ennast palavusega piinata. Parem kogume jõudu järgmisteks päevadeks, vaatame ringi ja naudime niisama olemist.

Meil on kujunenud juba tavaks teha lõunauinakut. Samas täna oleme jõudnud kohale nii varakult, et kavatseme pikutada ainult 10 minutit ning siis minna jalutama. Peale dušši all käimist on aga voodis pikutamine nii mõnus ja lõõgastav, et 10 minuti asemel jääme magama terveks kaheks tunniks. Ärkame siis kui kirikukell lööb ühe korra ning imestame, et kuidas me nüüd nii kauaks jäime magama.

Oleme albergues endiselt kahekesi ning meil on selle üle väga hea meel. Tundub, et teised rändurid jätkasid teed Monesteriosse või läksid hoopiski eraalberguesse. Meie naudime taaskord privaatsust ja rahu.

Teeme tiiru küla peal, joome Wi-Fi leviga (loomulikult Wi-Fi seal ei töötanud) kohvikus kohvi ning vaevu jõuame astuda poest läbi. Kõik poed pannakse kella kahest kinni ning tehakse uuesti lahti alles kella kuuest.

Täna kavatseme kokata korraliku lõunasöögi ning õhtupoole põletada kaloreid tõusul kindluse varemetele, mis asuvad küla teises otsas. Oleks väga romantiline näha sealt ka päikeseloojangut.

Toit tuli hästi välja ning kõhud said ilusasti täis.

Masseerin tükk aega oma jalad ning määrin kreemiga. Kell kuus on veel endiselt palav, kuid me siiski otsustame minna jalutama.

Jõuame vaikselt ka kindlusesse (pääs on tasuta), kust avaneb väga ilus vaade külale ja orule. Päikeseloojangut me loomulikult ei näe sest kell on veel vähe.

Päike loojub aga üheksast. Risto tahaks õlut, kuid üheskoos siiski otsustame, et täna napsutama ei hakka. Jalutame tagasi alberguesse ning istume koos terrassil.

Päike kaob vaikselt albergue taha ning päikeseloojangut nagu sellest me ei näegi. Vot nii... Mees ei saanud õlut ning mina ei saanud päikeseloojangut :) Nii jõudiski lõpule meie tänane tšillimise päev.

*******

ALBERGUE DE PEREGRINOS EL REALEJO

7 eur/voodi (reisijuhis on kirjas 10 eur/ internetis - 8 eur). Riiklik albergue asub sisenemisel külasse. Tegu on ajaloolise hõnguga ehitisega. Uksed on madalad ning toad on kitsad kaarekujuliste lagedega. Esimesel korrusel on kolm väikest tuba (igas toas on 2 narivoodit), pisike köök (mikrolaine ahju ja väikese lauapliidiga, kõik vajalikud tarvikud ja sööginõud olid olemas) ja 2 vannituba (dušš ja WC ühes). Kui kõik voodikohad esimesel korrusel oleksid hõivatud, siis ilmselt tekiks tunne, et albergue on väga kitsas ja ebamugav. Teisel korrusel pidavat olema 2 suuremat magamistuba. Kokku albergues on 32 voodikohta. 

Hopsitalero toimetab peamiselt teisel korrusel. Tuli korraks alla, küsis meie käest teiste palverändurite kohta ning läks tagasi ülesse. Ta oli väga pettunud, et teised kõndisid alberguest mööda.

El Real de la Jaras on veel üks eraalbergue ja külaliste maja.