14.04.2013 (päev 12): San Roman de Retorta-As Seixas (13,6 km)

Camino Primitivo 11. etapp: San Roman de Retorta- As Seixas (13,6/15,2 km) - Melide (15 km)

Ärkasin juba seitsmest, kuid vedelesin voodis veel vähemalt pool tundi. Täna jalutame vaid 14 kilomeetrit. Kuna ühinemine Prantsuse teega ja Santiago on juba väga lähedal, siis otsustasime Evaga venitada meie Primitivot võimalikult pikemaks. Meil on aega ja pole üldse kiiret. Primitivo on väga ilus, eriti nüüd, kui väljas on mõnusalt päikeseline ilm.

Hommikusöögi (kuivanud croissant) ei saanud just kiita, kuid oli ikkagi parem, kui mitte midagi. Vähemalt kohvi oli endiselt hea. Jose otsustas jääda veel üheks ööks alberguesse oma jala pärast ning oodata oma hispaanlastest sõpru (neid ta nimetas oma vendadeks), kes jäid Lugosse.

Hommik on ilus ja soe ning kõik ümberringi paistab olema väga ilusates värvides. Naerame Evaga, et nüüdseks oleme näinud caminol lühikese aja jooksul nelja aastaaega: kõik algas sügisest, siis tuli talv ning seejärel kevad. Nüüd lõpuks on ka suvi käes. Vahepeal puhub kerge tuul, kuid päike on siiski nii tugev, et enam ei hakka jahe. Esimest korda võtan kasutusesse ka päikesekreemi :)

Via Romana (Rooma tee) on algusest veidi porine, kuid muutub järjest korralikumaks. Tee kulgeb paarist külast mööda, kus on ka lahtiseid koeri. Õnneks (minu jaoks) nad ei pane meid tähele.

Tegime esimest peatust Ponte Ferreiras. Teele jäi Casa Rural, mis väliselt tundus olema väga atraktiivne. Selgus, et ka uksed on lahti. Peremees tervitas meid ning kutsus sisse. Väga ilus ajalooline maja ning imeilus sisustus ja dekoratsioonid, mis loovad väga hubast kodust õhkkonda. Perenaine askeldab ringi ning pakkub meile hommikusöögi. Hommikusöök kujuneb meie jaoks lõunasöögiks. Pakutud toitu on nii palju, et me ei jaksa kõike ära süüa. Maksis kõik ainult 8 eurot. Eval on eriti hea meel värskelt pressitud apelsinimahla üle. Kõik, mis jäi hommikul puudu on praegu meie ees laua peal :)

Väljudes majast märkas Eva maas väikest nahkhiirt ning kohe julges võtta ta kätte. Lähemalt vaadates polnudki see elukas üldse hirmus. Eva pani ta istuma põõsa peale varju lootes, et õhtu poole ta lendab sealt ära oma pesasse.

Päike vahel kaob pilvede taha, kuid on endiselt soe. Loodame, et vihma enam ei tule.

Eva jutustab oma kogemustest seoses meditatsiooni ja šamaanirännakutega. Ta on põdenud rinnavähki ning taastusprogrammi raames on avastanud enda jaoks nii mõndagi uut. Lisaks jutustab ta ka puhkelaagritest välimaal, kus ta käis oma perega. Üks selline koht, mis talle väga meeldis on Kreekas Zakynthose saarel. Nädala aega veedeti maalides ja meisterdades. Kõlab tõesti põnevalt ja kutsuvalt.

Meie järgmine peatus. Väga mõnus puhkepaik jõe ääres. Rohelise muruplatsi peal jalutavad lambad ja tallekesed. Eva hakkab maalima ning mina pikutan jõe ääres kuulates vee kohinat. Esimene kollane liblikas lendab mööda. Idüül.

Siin on ka mõned Eva maalitud pildid tema seni erksamatest kogemustest caminol. Katsumused ja veel kord katsumused. Hehe...

Sellel pildil on väga tuttav koht. Seesama, kus läks katki minu vihmakeep. Tundub, et ma ei olnud ainuke, kes võitles okastraadi ja üleujutusega:

Õnneks need katsumused on jäänud selja taha. Hetkel on väga mõnus niisama rahulikult tiksuda ja nautida olemist.

Jalutades ei tunne ka mina muret oma kinnise nina pärast. Tee on kohakuti porine, kuid siiski mõnusalt rahulik.

Veidi peale kella ühte jõudsime As Seixasesse. Maakoht, mis maakoht. Imestan, et sinna on ehitatud nii kaasaegne ja samas nii kena albergue. Maja uksed on veel kinni. Pikutan aias muruplatsil ning Eva maalib maja vastas paiknevat horreo't.

Albergue de la Xunta de As Seixas

Hospitalera jõuab kohale üsna peatselt. Väga sõbralik ja jutukas naisterahvas. Ta räägib meile hispaania keeles albergue tekkimise ajaloost ja arhitektuurist, kus kaasaegsus ristub autentsusega. Eva hiljem tõlgib ka mulle.

Hospitalera toob meile proovida eilset saiapätsi, mis on kohaliku pagari töö. Sai on küpsetatud vanas ahjus, mis paikned albergue terassil. Kord kuus (või kui on tegu mingi põhaga?) pagar küpsetab saiapätse, mida jagab tasuta kõigile küla elaniketele. Nii me siis saime hospitalera jutust aru.

Albergue taga on pesukoht riiete jaoks, väga ehtne ja hästi säilinud. Heheheee... Kaasaegse koduperenaise hirm :))) Paras väljakutse oli hõõruda ja loputada seal oma pükse ja sokke. Aga sellegi poolest põnev kogemus. Riided kuivasid sooja tuule käes väga kiiresti. Istun muru peal pesula ääres tuulevarjus. Paremalt jalutavad põllul lehmad. Vaatamata koduigatsusele tunnen ennast siiski väga lõõgastunult ja hästi. Minu juurde tuleb suur kutsa ning näitab, et ta tahab mängida. Mina aga eriti ei viitsi.

Oleme Evaga albergues kahekesi. Siin on väga rahulik. Mõlemad oleme väga rahul sellega, et täna ei läinud edasi Melidesse. Seal on kindlasti juba oluliselt rohkem rändureid. 

13.04.2013 (päev 11): Lugo - San Roman de Retorta, 19,6 km

Camino Primitivo 10. etapp: Lugo - San Roman de Retorta

Kell 7 albergues läks automaatselt põlema tuli. Selline automaatika, ausalt öeldes, mõjub päris häirivalt. Õues on veel kottpime. Oleme Evaga kokku leppinud kohtuda kell 8. Nüüd mul on enam kui piisavalt aega, et sättida ennast teele. Istun koridoris treppides ning ootan Eva tulekut. Kõik, peale nooremat hispaanlast (Jose), on juba asunud teele. Soovisin kõigile buen camino't.

Eva jõudis kohale täpselt kokkulepitud ajaks. Linnatänavad on peaaegu et tühjad. Märkan peaväljakul telefoniputkat ning otsustan helistada koju. Kell on varajane ning mul läks üldse meelest ära, et täna on laupäev. Risto vastab unise häälega. Kõneaega jagub vaid kolmeks minutiks. Nii väga tahaksin kuulda ka Sandra häält, kuid ta veel magab. Pereigatsus on suur ning see lühike kõne rahustab veidi meelt. 

Tänane teekond kulgeb mööda asfaltteed e carretera't. Linnas ei jäänud silma ühtki lahtist kohvikut. Otustame jalutada edasi nii kaua kuni tuleb mõnus koht, kus saame nautida head kohvi. Sakslane Bernt (uus Bernt, nagu me teda nimetasime), kes lahkus alberguest enne mind, oli veidi eksinud ning nüüd me jalutame kõrvuti.

Mul on tunne, et tema ja Eva vahel on midagi valesti. Eva jalutab sõna ütlemata ning paistab olevat Bernti kohalolust häiritud. Kui Bernt jõuab meist veidi ette, siis Eva sosistab mulle, et tal oleks hea meel, kui see lihunik jalutaks meist kiiremini ette. Bernt on nimelt ametilt tõepoolest lihunik. Eva on aga suur loomade sõber ja vegeteriaanlane. Tuld lisab veel see, et Bernt on pärit Saksamaalt, just sellest osast, mis miskipärast (mingi ajalooline värk) ei meeldi austrialastele.

Esimene baar on 50 meetri kaugusel caminost. Loodame, et see on lahti. Suundume sinna kolmekesi. Nii sakslased kui ka austrialased (üldistan) on väga viisakas ja vaoshoitud rahvas. Eva mossis olek vaheldub naeratuse ning ühe või teise naljaga, mis on suunatud kas Bernti või universumi poole. Irvitan Eva hoiaku üle ning see ajab ka teda naerma. Vahepeal arutavad nad midagi Berntiga saksa keeles. Lahkudes Bernt ütleb, et teeb meile joogid välja. Minu imestuseks Eva nõustub.

Jalutame veel natukene koos, kuid Bernt hakkab vaikselt kiirendama ning varsti kaob meie silmapiirist. Mul on uuest Berntist veidi kahju. Eva paistab olema aga väga rahul. Vahepeal meenutame meie esimest Bernti. Ta oli juba eile läinud Sobrado do Monexes'esse (seal asub suurejooneline munkade klooster). See on alternatiivtee, mis samuti viib Santiagosse. Bernti jaoks see oli väga tähtis koht, kuna ta käis seal kunagi varem koos oma emaga, kes on praegu väga haige.

Täna on väga ilus ja soe ilm. Jopet ei ole enam vaja. Vaatamata alfaltteele on siiski kogu tänane teekond üsna ilus. Vaaded meenutavad mulle miskipärast Itaalia Toscanat ja filmi "A Good Year".

Teel näeb ka palju loomi.

Kogu tee mõjub värskendavalt, kuigi jalad on juba väsinud.

Jõuame kella üheks San Roman de Retortasse. Väga väike küla paari majaga. Õnneks siin on olemas ka pood ja baar, mis on praegu veel (juba) kinni. Eeldame, et tegu on siestaga. Albergue asub külast veidi kaugemal.

Väikeses kaablis midagi toimub. Kardan, et tegu on matusega ning ei soovi sisse astuda. Eva käib ikkagi vaatamas ning ütleb, et tegu on hoopiski lapse ristimisega. Kevadine päike on nii hea.

Eva on võlutud vanadest horreo'dest. Ta ei ole kunagi varem neid näinud ning seepärast need teeäärsed majakesed jalgadel paistsid olevat tema jaoks nii salapärased. Neid kasutati ja vahest  ka siiamani kasutatakse maisi kuivatamiseks. See konkreetne horreo aga tundub olema siiski teistsugune, kuna on kaunistatud ristidega. Eva kahtleb, et äkki on tegu siiski mingi religioosse ehitisega.

Eva sõnul (nii on kirjas ta reisijuhis) siit algab rooma tee. Homme jalutame mööda roomlaste teed praktiliselt terve päeva.

Albergue de la Xunta de San Roman da Retorta 

Tänane albergue on sees väga hubane ja väike (12 voodikohta). Meie õnnneks on teel ka väga vähe rändajaid.

Tegu on ilmselt väga vana puidust hoonega, mis on suhteliselt hiljuti restaureeritud. Radiaatorid töötavad ja meil on selle üle ka hea meel. Dušširuum on eraldatud eluruumist ning on samuti väga korralik. Vesi on mõnusalt soe.

Peseme oma riided, käime ise dušši all ning puhkame.

Silmatorkav eraalbergue, mis asub riikliku ablergue kõrval.

Kolmeni oleme Evaga kahekesi, siis jõuab kohale ka Jose, kes on väga väsinud. Tema jalad (ahilleuse kõõlus) on väga kehvas seisus ning ta otsustab jääda koos meiega San Romani. Algse plaani järgi ta pidi kõnnima veel umbes 15 kilomeetrit järgmise albergueni As Seixas'es. Jose on väga tore sõbralik poiss. Ta ei oska väga hästi inglise keelt, kuid siiski proovib rääkida suure intusiasmiga. Eva vahepeal aitab kaasa ning räägib temaga hispaania keeles. Joome koos kohvi ja ajame jutu. Eva loeb oma raamatust, et homme kuni As Seixas'eni ei ole teel ühtki poodi ega söögikohta. Lisaks on tegu ka pühapäevaga. See tähendab, et peame täna jalutama tagasi poodi San Romani ning varuma homseks toidu kaasa.

Endiselt paistab päike ning olemine on nii hea, et ei viitsi ennast üldse liigutada. Nüüd on kell juba nii palju, et pood ja baar peaksid olema taas lahti. Kogume jõudu ning jalutame vaikselt poodi.

Jõudes kohale avastame, et mõlemad, nii baar kui ka kohvik, on endiselt kinni. Selgub, et täna terve küla tähistab lapse ristimist ning seetõttu poodi ei tehtagi täna lahti. Pettunult istume pingi peal päikese käes lootuses, et äkki juhtub ime, aga ei midagi.

Jõudsime tagasi alberguess tühja kätega. Avastasime, et eraalberuges on ka väike söögivaru müügiks olemas. Ostsime konservi ja mõned munad. Mul on kotis olnud ka veidi riisi. Niiet, õhtusöök on olemas. Tegime toidu valmis ja sõime oma albergues. Luis tahtis ka aidata ning peale söögi peasi ära nõud.

Õhtut kuni päike loojus veetsime eraalbergue terassil. Mõnus õhtupoolik, pole midagi lisada. Ka hospitalero, kes õhtupoole tuli meid registreerima, ühines natukeseks ajaks meiega.

Hommikusöögi saame eraalberguest, sellest leppisime ka hospitaleroga õhtul kokku.

Öösel selgus, et maja ei hoia üldse sooja. Radiaatori termomeeter näitas 32 kraadi, kuid seda ei olnud üldse tunda. Mul on tekkinud tugev nohu, mistõttu mul on üsna raske hingata. Vaatamata sellele siiski magasin hästi ja lausa ilma kõrvatroppideta. 

12.04.2013 (päev 10): Castroverde - Lugo, 22,2 km

Camino Primitivo 9. etapp: Cadavo Balero - Castroverde (8,8 km) - Lugo (22,2 km)

Tundub, et jätkuv vihmasadu on saavutanud täna oma kõrghetke. Esimesed 10 kilomeetrit teed on kaetud vee ja mudaga. Põllud moodustuvad ühe suure järve. Jõesängid ujutavad üle. Entusiastlikult liigun edasi.

Esimene tõsisem takistus ei jäta ennast pikalt ootama. Ühelt poolt teed on "järv", teiselt - peaaegu olematu kiviaed ning selle kohal okkastraat. Mul on üks matkakepp, millele toetades astun ettevaatlikult ühest liikuvast kivist teisele. Okkastraat kipub kallale ning saab ühel hetkel kätte mu vihmakeebi. Takistus on ületatud. Veidi pahandan okkastraadi peale, kuid pole midagi teha. Keebi saab kodus parandada.

Mõtlen oma camino familia peale. Huvitav, kas eile see tee oli täpselt samasugune või veidi kuivem?

Kella 11'ks taevas hakkas selgenema ning läbi pilve ilmutasid ennast päikesekiired. Vihm jäi ära.

Uskumatu, kui hea saab olla päike. Nii mõnus ja soe. Ta teeb kõike veelgi ilusamaks ja elavamaks. Naeratus.

Kui varem teel ei olnud eriti kohta, kus saaks peatuda ja istuda, siis nüüd on ruumi küll ja küll. Mind huvitab, et kuhu kadusid kõik need lombid ja pori?!

Istun keset seda mõnusat tühja teed oma vihmakile peale ja pean piknikut. Päike on nii hea, nii hea.

Jalutades hakkab väga kiirelt palava. Kas tõesti enam ei saja? Kas see on üldse võimalik? Nii ilusat ilma ei ole veel olnudki.

Lugo Unesco vanalinn on ajalooline ja kultuuriline vaatamisväärsus. Kui kuuled seda, siis kujutad ette midagi meie hubase vanalinna moodi. Linna sisenedes tekkib tunne, et tegu on väga kaasaegse linnaga ning Unceso osa ei paistagi kusagilt. Täpselt selline ta ongi - tüüpiline linn.

Juba tavaks on saanud see, et suurtes linnades eksin ära. Nii juhtus ka seekord. Enne õiget vanalinna värava leidmist olen seikelnud ringi umbes tund aega.

Kaardi järgi orienteerumine tundus olevat väga lihtne. Ei kujuta ette, kuidas ma suutsi ära eksida...

Vanalinn on ümbritsetud massiivsete linnamüüridega. Väravaid oli vist kokku 5 või 6, igal oma nimetus. Kui pääsed õigest väravast sisse, siis hetke pärast leiad ka alberguet.

Registreerin ennast ning hospitalero annab mulle kätte kirja. Eva on hiljuti käinud siin ning on jätnud mulle kirja, kus ütleb et tuleb seitsmeks alberguesse ning me võime koos minna õhtusöögile. Ma naeran ning mul on selle üle hea meel.

Olen esimene saabuja. Valin endale meelepärast voodi akna ja radiaatori kõrval. Vahetan riided ning näen aknast jalutavat Evat. Hüpan ja vehin kätega ning ta märkabki mind. Juba hetke pärast kallistame ning rõõmustame koos. Eva jutustab mulle oma eilsetest seiklustest ja muust ning lepime kokku õhtusest kohtumisest.

Veidi puhkan albergues, teen tiiru ümber vanalinna, astun internetipunktist läbi ning tulen tagasi alberguesse. See linn ei paku mulle eriti huvi. Albergues on juba veidi rohkem rahvast. Üks teine saksa Bernt, kellega ajame pikalt jutu. 2 hispaanlast, üks vanem meesterahvas ning üks bici neiu. Õhtuks jõuab kohale ka Jose - üks hispaania poistest, kellega saime tuttavaks Bodenaya albergues. Kallistame ning ta räägib mulle oma plaanidest ning ka teistest poistest. Nii tore on teda taaskord näha.

Lugo Cathedral

Sööme Evaga ühes väga mõnusas "kohalikute" baaris õhtusöögi ning kümneks ta saadab mind tagasi alberguesse. Tema hotell asub alberguest paari minuti kaugusel. Homme saame kaheksast kokku kuna selleks ajaks pean alberguest lahkuma ning jalutame edasi koos.

11.04.2013 (päev 9): Cadavo Balero - Castroverde, 8,8 km

Camino Primitivo 9. etapp: Cadavo Balero - Castroverde (8,8 km) - Lugo (22,2 km)

Eilse õhtusöögi ajal käis läbi idee jätkata koos ka tänast päeva ning kõnnida 31 kilomeetrit Lugoni. Mari oli sellest ideest väga vaimustatud. Minule aga tundus, et see on paratamatu päeva edasilükkamine. Samas ikkagi jätsin endale valikuvõimalust.

Cadavo-Balero on uus kaasaegne albergue, kus on 2 magamistuba, 1 invatuba, köök ja puhkeruum, 2 dušširuumi ja muud mugavused. Köök on ilus, kuid sööginõudest on puudu.

Väga raske hommik. Otsustasin, et ikkagi kõnnin täna vaid 8,8 kilomeetrit ning jään ööseks Castroverdesse. Seal on samuti uus ja ilus albergue. Peagi ma eriti ei taha olla Lugos. See on suur linn ning nagu teate, mulle suured linnad ei meeldi.

Taaskord terve öö sadas vihma. Padukas jätkub siiamani ning mul ei ole soovi siukese ilmaga varakult alustada. Mari, Jonathan ja Eva aga peavad minema selleks, et õhtuks jõuda Lugosse. Neid ootab ees pikk tee.

Hommikusöögi ajal annan neile oma otsusest teada. Mul on väga raske hääldada sõnu ning kõik saavad sellest aru.

Peale eilset jutuajamist Bernt sai aru, et ilmselt me enam ei kohtu. Nii nagu minule temalegi ei meeldi hüvastijätud. Täna ta otsustas ära minna prantsuse-moodi ning ma olen talle selle eest väga tänulik.

Santiagoni on jäänud vähem kui nädalaaega ning ilmselt ongi parem, kui ma saan veeta see aeg iseendaga. Peagi ülehomme ma ilmselt näeksin taaskord teel Evat. Ta jääb kaheks ööks Lugosse puhkama.

Kõik on lahkunud. Albergue on tühi. Ka minul on aeg hakkama ennast liigutama. Ma ei kiirusta kuna ilmselt järgmist alberguet tehakse lahti alles kahest. Minu tänane jalutus aga võtab umbkaudselt 2 tunnikest.

Hospitalera tuleb kümneks koristama. Kallistab mind ning saadab teele.

Rnam märjemaks minna ei saa. Kõik voolab ja ujub. Ma ei kujuta ette, kuidas ma kõnniksin täna 30 kilomeetreit. Täna ma ei tunne ennast üldse hästi. 

Castroverde albergue asub linna ääres. Uus ja kaasaegne hoone, tundub olema avar ja väga puhas. Jõudsin kohale 12ks. Akna peal on kirjas, et uksed tehakse lahti ühest. Märkasin, et albergue hoovis on katusealune terass, kuhu läksingi istuma. Just lõpetasin oma lõunasöögi, kui mu juurde tuli hospitalero. Ta lubas mul jätta alberguesse oma seljakotti ning seletas, et kus ja mis linnas asub.

Kuna vihma enam ei sadanud, siis otsustasingi minna "linna" peale jalutama. Tegin üsna kiirelt tiiru peale ning peatusin kohvikus. Hiljem käisin ka poes.

Mulle torkas silma üks purskkaev. 5 inimest vihmavarju all... Muigan ning jalutan tagasi alberguesse. Hakkab taaskord sadama.

Olen albergues üksi. Vaatasin ajakirju, kui tuli hospitalero ning kutsus mind laua taga sööma. Tänasin teda ning võtsin kutset vastu. Isu mul eriti ei olnud, kuid teadagi, et hispaanlastele ei tasu ära ütlema. Solvuvad sügavalt.

Täna annab tunda ka koduigatsus.

Albergues on nii soe, vaikne ja rahulik. Jään päeval magama ning ärkan alles 18 paiku. Hospitalero on endiselt oma toas ning laulab midagi omaette.

Päevauni tegi head. Tunnen ennast paremini ning hingesse jõuab taaskord rahu. Toimetan veidi ringi ning jään kümneks magama.