11.04.2013 (päev 9): Cadavo Balero - Castroverde, 8,8 km

Camino Primitivo 9. etapp: Cadavo Balero - Castroverde (8,8 km) - Lugo (22,2 km)

Eilse õhtusöögi ajal käis läbi idee jätkata koos ka tänast päeva ning kõnnida 31 kilomeetrit Lugoni. Mari oli sellest ideest väga vaimustatud. Minule aga tundus, et see on paratamatu päeva edasilükkamine. Samas ikkagi jätsin endale valikuvõimalust.

Cadavo-Balero on uus kaasaegne albergue, kus on 2 magamistuba, 1 invatuba, köök ja puhkeruum, 2 dušširuumi ja muud mugavused. Köök on ilus, kuid sööginõudest on puudu.

Väga raske hommik. Otsustasin, et ikkagi kõnnin täna vaid 8,8 kilomeetrit ning jään ööseks Castroverdesse. Seal on samuti uus ja ilus albergue. Peagi ma eriti ei taha olla Lugos. See on suur linn ning nagu teate, mulle suured linnad ei meeldi.

Taaskord terve öö sadas vihma. Padukas jätkub siiamani ning mul ei ole soovi siukese ilmaga varakult alustada. Mari, Jonathan ja Eva aga peavad minema selleks, et õhtuks jõuda Lugosse. Neid ootab ees pikk tee.

Hommikusöögi ajal annan neile oma otsusest teada. Mul on väga raske hääldada sõnu ning kõik saavad sellest aru.

Peale eilset jutuajamist Bernt sai aru, et ilmselt me enam ei kohtu. Nii nagu minule temalegi ei meeldi hüvastijätud. Täna ta otsustas ära minna prantsuse-moodi ning ma olen talle selle eest väga tänulik.

Santiagoni on jäänud vähem kui nädalaaega ning ilmselt ongi parem, kui ma saan veeta see aeg iseendaga. Peagi ülehomme ma ilmselt näeksin taaskord teel Evat. Ta jääb kaheks ööks Lugosse puhkama.

Kõik on lahkunud. Albergue on tühi. Ka minul on aeg hakkama ennast liigutama. Ma ei kiirusta kuna ilmselt järgmist alberguet tehakse lahti alles kahest. Minu tänane jalutus aga võtab umbkaudselt 2 tunnikest.

Hospitalera tuleb kümneks koristama. Kallistab mind ning saadab teele.

Rnam märjemaks minna ei saa. Kõik voolab ja ujub. Ma ei kujuta ette, kuidas ma kõnniksin täna 30 kilomeetreit. Täna ma ei tunne ennast üldse hästi. 

Castroverde albergue asub linna ääres. Uus ja kaasaegne hoone, tundub olema avar ja väga puhas. Jõudsin kohale 12ks. Akna peal on kirjas, et uksed tehakse lahti ühest. Märkasin, et albergue hoovis on katusealune terass, kuhu läksingi istuma. Just lõpetasin oma lõunasöögi, kui mu juurde tuli hospitalero. Ta lubas mul jätta alberguesse oma seljakotti ning seletas, et kus ja mis linnas asub.

Kuna vihma enam ei sadanud, siis otsustasingi minna "linna" peale jalutama. Tegin üsna kiirelt tiiru peale ning peatusin kohvikus. Hiljem käisin ka poes.

Mulle torkas silma üks purskkaev. 5 inimest vihmavarju all... Muigan ning jalutan tagasi alberguesse. Hakkab taaskord sadama.

Olen albergues üksi. Vaatasin ajakirju, kui tuli hospitalero ning kutsus mind laua taga sööma. Tänasin teda ning võtsin kutset vastu. Isu mul eriti ei olnud, kuid teadagi, et hispaanlastele ei tasu ära ütlema. Solvuvad sügavalt.

Täna annab tunda ka koduigatsus.

Albergues on nii soe, vaikne ja rahulik. Jään päeval magama ning ärkan alles 18 paiku. Hospitalero on endiselt oma toas ning laulab midagi omaette.

Päevauni tegi head. Tunnen ennast paremini ning hingesse jõuab taaskord rahu. Toimetan veidi ringi ning jään kümneks magama.

10.04.2013 (päev 8): Padron - Cadavo Balero, 25,4 km

Camino Primitivo 8. etapp:  Fonsagrada - Cadavo Balero

Õhtune ja öine vihmasadu jätkus ka varahommikul. Eva ja Bernt jõudsid meie juurde 8.30'ks. Täna hommikul teele ei jää ühtki kohvikut seega joome kohvi albergues. Bernt oli nii ettenägelik, et tõi meile suhkurt.

Eva räägib, et sai täna hommikul Bernti käest kuuma vett hõbeda alusega klaasist. Loomulikult tõi Bernt seda caminole kaasa kodumaalt. Kui varem sõbralikult tögasin teda, siis nüüd lihtsalt muigan respectiga. Talle tõesti meeldib olla ümbritsetud asjadega, mis on talle kallid ning tekitavad head tunnet. Eelkõige turvatunnet. Kui paljud keelduvad siukestest esemetest camino ajaks, siis Bernt mitte.

Hommikul astus läbi ka hospitalero. Ta hoiatas meid, et tänase päeva rajad on suure tõenäosusega täis pori ja vett ning soovitas jalutada mööda carreterat.

Ei tea, kas kuulata teda või mitte. Täna me ei ole üksmeelel. Mari otsustab jalutada maanteel, Bernt caminol, Eva pooldab caminot ning Jonathan kahtleb. Mina üritan mõelda loogiliselt ning valin puhtamat ja kuivemat teed. Ilmselt hospitalero teab, mida ta räägib. Niisiis mina ja Mari alustame jalutust mööda maanteed.

Oleme veidi segaduses oma valiku pärast ning juba väga varsti leiame ennast tagasi caminol. Polegi asi nii hull midagi. Täitsa läbitav tee, ka ilm tundub olema muutumas sõbralikumaks meie vastu. Kõik on tore kuni hetkeni, kui avastan, et olen unustanud alberguesse oma fotokaamera akut. Täitsa lõpp, kuidas ma sain seda unustada? Mis hajameelsus see nüüd on? Aga olgu. Unustasin, siis unustasin. Ostan uut Lugos. Pole mõtet kurvastada. Sellest ei ole nagunii abi. Jalutame siis edasi.

Juba hetke pärast jõuab meie järele ka Jonathan ning ütleb, et see, mida ma kaotasin on leitud ning on Eva käes. Kuidas nii? Ta naerab ning ütleb, et hospitalero oli nii tore, et sõitis autoga meie järele ning ootas meid maanteel, et leitu tagastada. Ta küll natukene pahandas, et me ei kuulanud ta nõu, kuid sellegi poolest oli väga abivalmis ning soovis "Buen caminot!"

Vot nii... Selline asi ilmselt juhtub ainult caminol... Mu silmad ja suu on imestusest lahti. Mari muigab.

Näen üsna varsti ka lähenevaid Evat ja Bernti ning otsustan neid ära oodata.

Täna mulle meeldib kuulata, kuidas Eva ja Bernt räägivad ning samal ajal ka jälgida teed. Kohakuti on tõesti palju vett, kuid see teeb teekonda põnevamaks. Kujuta ette, et kõik need rajad on täiesti kuivad suvisel ajal! Kuidas see on võimalik? Seda on raske ette kujutada. Need on ju jõed, ei ole teed :) Aga mulle meeldib.

Paraleelselt caminoga jookseb carretera, kuid meil ei teki hetkekski soovi jalutada. Camino on nii ilus! Kujuta ette, et kui oleksime praegu maanteel, siis meil oleks jäänud nägemata vana "hospitali" varemed ning ka kogu selle teekonna ilu.

Kahtlemata kinnitan, et minu püksid on enneolematult mustad ning ma tunnen lausa uhkust selle üle :))

Kohtume taas Mari ja Jonathaniga umbes 10 km pärast. Bernt tuletab meelde, et kutsub meid kõike täna hüvastijätu õhtusöögile Cadavos. Keegi meist ei ole valmis selleks, et alates homsest meie viieka teed hakkavad hargnema. Oleme nii kokku kasvanud, et isegi mõte sellest, et see on meie viimane õhtu või päev koos, tekitab nukrust.

Aga ajame nüüd nukrad mõtted ära ning kontsentreerume teel. See nõuab täna tõepoolest tähelepanu.

 Siin on palju kukkunuid oksi ning kive. Lisaks ka mägedest voolavaid jugasid.

Teel on ka üksikud külakoerad, kellele sugugi ei meeldi rahu häirivad rändurid. Mõni neist otsustab, et peab meid kiiremini külast välja ajama ning ettevaatlikult ja kavalalt jälitab meid. Perenaine kurjalt kutsub ta tagasi, kuid too pettunult otsustab kasutada viimast võimalust ning näksab Evat saabast. Õnneks tegu on väiksema koeraga ning Eval on head saapad. Eva seletab, et ilmselt vaene kibestunud koer on üritanud sel viisil kaitsta oma territoriumi sissetungijate eest või hoopiski maksta kätte. Võimalik, et keegi ränduritest on talle kunagi haiget teinud ning nüüd ta peabki kõikide vastu viha.

Viimased 5 kilomeetrit jalutame mööda maanteed. Vahepeal veidi tibutas vihma, kuid nüüd läks väga ilusaks. Isegi sinist taevast on näha.

Leppisime kokku, et jätame oma sõnavarast välja sõna "päike". Peaaegu alati, kui me kiitsime ilma ning rõõmustasime päikesekiirte üle, nad kadusid ning hakkas taaskord sadama. Seekord ma ei pea vastu ning rõõmsalt kiidan ilma. Praktiliselt üle poole teekonda me läbisime kuivalt. Kevad? Kas tõesti on kätte jõudmas kevad?

Õhtu veetsime viiekesi ühes ainsas lahtiolevas baaris Cadavos. Kolmekäiguline õhtusöök oli väga maitsev ja toitev. Seltskond erandlikult tore ent meeled on meil veidi kurvad. Kas me tõesti splittime homme? Ei, see ei ole võimalik. Kas tõesti on jõudnud  kätte see aeg, kui ütleme teine teisele hüvasti?