10.04.2013 (päev 8): Padron - Cadavo Balero, 25,4 km

Camino Primitivo 8. etapp:  Fonsagrada - Cadavo Balero

Õhtune ja öine vihmasadu jätkus ka varahommikul. Eva ja Bernt jõudsid meie juurde 8.30'ks. Täna hommikul teele ei jää ühtki kohvikut seega joome kohvi albergues. Bernt oli nii ettenägelik, et tõi meile suhkurt.

Eva räägib, et sai täna hommikul Bernti käest kuuma vett hõbeda alusega klaasist. Loomulikult tõi Bernt seda caminole kaasa kodumaalt. Kui varem sõbralikult tögasin teda, siis nüüd lihtsalt muigan respectiga. Talle tõesti meeldib olla ümbritsetud asjadega, mis on talle kallid ning tekitavad head tunnet. Eelkõige turvatunnet. Kui paljud keelduvad siukestest esemetest camino ajaks, siis Bernt mitte.

Hommikul astus läbi ka hospitalero. Ta hoiatas meid, et tänase päeva rajad on suure tõenäosusega täis pori ja vett ning soovitas jalutada mööda carreterat.

Ei tea, kas kuulata teda või mitte. Täna me ei ole üksmeelel. Mari otsustab jalutada maanteel, Bernt caminol, Eva pooldab caminot ning Jonathan kahtleb. Mina üritan mõelda loogiliselt ning valin puhtamat ja kuivemat teed. Ilmselt hospitalero teab, mida ta räägib. Niisiis mina ja Mari alustame jalutust mööda maanteed.

Oleme veidi segaduses oma valiku pärast ning juba väga varsti leiame ennast tagasi caminol. Polegi asi nii hull midagi. Täitsa läbitav tee, ka ilm tundub olema muutumas sõbralikumaks meie vastu. Kõik on tore kuni hetkeni, kui avastan, et olen unustanud alberguesse oma fotokaamera akut. Täitsa lõpp, kuidas ma sain seda unustada? Mis hajameelsus see nüüd on? Aga olgu. Unustasin, siis unustasin. Ostan uut Lugos. Pole mõtet kurvastada. Sellest ei ole nagunii abi. Jalutame siis edasi.

Juba hetke pärast jõuab meie järele ka Jonathan ning ütleb, et see, mida ma kaotasin on leitud ning on Eva käes. Kuidas nii? Ta naerab ning ütleb, et hospitalero oli nii tore, et sõitis autoga meie järele ning ootas meid maanteel, et leitu tagastada. Ta küll natukene pahandas, et me ei kuulanud ta nõu, kuid sellegi poolest oli väga abivalmis ning soovis "Buen caminot!"

Vot nii... Selline asi ilmselt juhtub ainult caminol... Mu silmad ja suu on imestusest lahti. Mari muigab.

Näen üsna varsti ka lähenevaid Evat ja Bernti ning otsustan neid ära oodata.

Täna mulle meeldib kuulata, kuidas Eva ja Bernt räägivad ning samal ajal ka jälgida teed. Kohakuti on tõesti palju vett, kuid see teeb teekonda põnevamaks. Kujuta ette, et kõik need rajad on täiesti kuivad suvisel ajal! Kuidas see on võimalik? Seda on raske ette kujutada. Need on ju jõed, ei ole teed :) Aga mulle meeldib.

Paraleelselt caminoga jookseb carretera, kuid meil ei teki hetkekski soovi jalutada. Camino on nii ilus! Kujuta ette, et kui oleksime praegu maanteel, siis meil oleks jäänud nägemata vana "hospitali" varemed ning ka kogu selle teekonna ilu.

Kahtlemata kinnitan, et minu püksid on enneolematult mustad ning ma tunnen lausa uhkust selle üle :))

Kohtume taas Mari ja Jonathaniga umbes 10 km pärast. Bernt tuletab meelde, et kutsub meid kõike täna hüvastijätu õhtusöögile Cadavos. Keegi meist ei ole valmis selleks, et alates homsest meie viieka teed hakkavad hargnema. Oleme nii kokku kasvanud, et isegi mõte sellest, et see on meie viimane õhtu või päev koos, tekitab nukrust.

Aga ajame nüüd nukrad mõtted ära ning kontsentreerume teel. See nõuab täna tõepoolest tähelepanu.

 Siin on palju kukkunuid oksi ning kive. Lisaks ka mägedest voolavaid jugasid.

Teel on ka üksikud külakoerad, kellele sugugi ei meeldi rahu häirivad rändurid. Mõni neist otsustab, et peab meid kiiremini külast välja ajama ning ettevaatlikult ja kavalalt jälitab meid. Perenaine kurjalt kutsub ta tagasi, kuid too pettunult otsustab kasutada viimast võimalust ning näksab Evat saabast. Õnneks tegu on väiksema koeraga ning Eval on head saapad. Eva seletab, et ilmselt vaene kibestunud koer on üritanud sel viisil kaitsta oma territoriumi sissetungijate eest või hoopiski maksta kätte. Võimalik, et keegi ränduritest on talle kunagi haiget teinud ning nüüd ta peabki kõikide vastu viha.

Viimased 5 kilomeetrit jalutame mööda maanteed. Vahepeal veidi tibutas vihma, kuid nüüd läks väga ilusaks. Isegi sinist taevast on näha.

Leppisime kokku, et jätame oma sõnavarast välja sõna "päike". Peaaegu alati, kui me kiitsime ilma ning rõõmustasime päikesekiirte üle, nad kadusid ning hakkas taaskord sadama. Seekord ma ei pea vastu ning rõõmsalt kiidan ilma. Praktiliselt üle poole teekonda me läbisime kuivalt. Kevad? Kas tõesti on kätte jõudmas kevad?

Õhtu veetsime viiekesi ühes ainsas lahtiolevas baaris Cadavos. Kolmekäiguline õhtusöök oli väga maitsev ja toitev. Seltskond erandlikult tore ent meeled on meil veidi kurvad. Kas me tõesti splittime homme? Ei, see ei ole võimalik. Kas tõesti on jõudnud  kätte see aeg, kui ütleme teine teisele hüvasti? 

9.04.2013 (päev 7): Grandas de Salime-Fonsagrada-Padron, 28,3 km

Camino Primitivo  7. etapp: Grandas de Salime - Alto del Acebo - Fonsagrada 

7. etapi illustreeriv kõrguste graafik. Kõrgeim punkt on Alto del Acebo (1030 m).

Täna hommikul ärkasime taaskord kõik koos. Mina alustasin hommikusöögi valmistamist, Mari jätkas (= päästis mune, mida ma praadisin). Eva kattis lauda ning Jonathan lihtsalt rõõmustas meid oma kohaloluga. Traditsiooniliselt peale kohvi joomist alustasime teekonda ühiskoos.

Bernt jätkas täna terve tee koos minu ja Evaga. Mul oli väga huvitav kuulda, kuidas nad Evaga jutustasid Saksamaa ja Austria elust-olust, kommetest ning paljust muust elulisest. Elu kogenud inimestelt on mida õppida. Samas mul oli hea meel tabada seda, et ka minul on siinkohal üht teist öelda. Seega veel üks tõestus sellele, et "век живи, век учись".

Tee on juba traditsiooniliselt märg ning ikka ja jälle tibutab vihma. Oleme sellega nii ära harjunud, et see enam üldse ei häiri, pigem mõjub nüüd rahustavalt.

Täna on viimane päev, kui jalutame Asturiase piirkonnas. Edasi algab Galicia. See tähendab, et oleme umbes poolel teel Santiagoni. Vaatamata mu eeldustele ka sel caminol aeg lendab kiirelt. Olen teel juba üle nädala. Kui jätta vahele füüsilisi vaegusi, siis tunnen ennast väga hästi.

Asturias ja Galicia piiri tähistav märk ning Bernti müts,
mis figureerib peagi igal talle tähtsal pildil

Galicias muutub caminot tähistava kammkaarpi suund. Nüüd peame jalutama selle teravama otsa suunas. Asturias oli aga vastupidi. Mulle meenub, et kui olin eelmisel aastal Camino del Nortel, siis esialgu sattusin Galicias segadusse. 

Mida kõrgemale jõuame, seda tugevamaks muutub tuul ning läheb taaskord jahedamaks.  Tuul võimendab ka vihmasadu. Õnneks lund ei tule.

Del Acebo tuulikud on udus. Bernt küsib meie käest, et mida me praegu kuuleme. Eva vastab, et tuulekuid, mina aga lehtede kohinat. Bernt ise aga leidis ennast kuulmas hoopiski linnulaulu.

Tulles mäest veidi allapoole silmitseme kaugelt O Acebo baari. Sellest oli jutu ka kuulsas saksa raamatus. Lootsime leida baarist tuulevarju ning puhata, kuid jõudes kohale avastasime, et ta on kinni. Peremees ütleb meile, et praegu kohvi ega midagi muud ei saa.

Oleksime Berntiga juba selga keeramas, kui Eva otsustas rakendada kogu oma võlu ning peremeest ära moosida. Tulemus oli muljetavaldav. Eelkõige ta lasi meid sisse kümneks minutiks puhata.

Kui olime juba sees, siis Eva jätkas. Võttes peast mütsi raputas ta oma halli juukseid ning küsis seejärel, et kas "no cafe?! Per favor, senior..." ja midagi veel hispaania keeles. Vaene meesterahvas ei suutnud talle vastu hakata. Veidi mossis näoga läks ta kööki ning pani kohvi keema. Eva naeris, et ta suutis sulatada "brummbär'i" südame. Lisaks kohvile tõi ta meile lauda ka nn "tapas" ehk väikeseid snäkke.

See oli üks parimatest kohvidest, mida oleme siiamani saanud teel. Lahkudes jätsime "brummbär'ile" jootraha ning seejärel naeris ta meile esimest korda ning andis kella. Ma küll ei saanud aru, mida see pidavat tähendama, kuid hiljem Bernt seletas. Vanasti, kui restoranides jäeti jootraha, siis omanik tänas külalisi kella löömisega. See pidavat innustama ka teisi jätma jootraha. Siuke huvitav tava, millest ma ei ole varem kuulnud.

Baaris oli mõnusalt soe, kuid väljas meid ootas endiselt tugev tuul ja vihm, mis õnneks väga varsti rahunes maha. Eva kasutas puhkepausi võimalusena maalida. Tal on kaasas ka värvid. See naine imestab mind iga päevaga aina rohkem ja rohkem. Ma vist ei ole varem maininud, et ta on juba rohkem kui 25 aastat vegetariaanlane.

Täna Eva ja Bernt jäävad ööseks Fonsagradasse ning ma jätkan veel 1,5 kilomeetrit Padroni. Me küll ei ütle veel hüvasti, kuid sellegi poolest on väga kurb, et nad ei veeda tänast õhtut koos.

Fonsagrada on aga minu meelest üsna igav linn, mis ei ole üldse hubane. Selle ainsaks plussiks minu jaoks on vaid toidupoodide olemasolu. Ostan kaasa õhtuks snäkke, mida jagada ühislauas Mari ja Jonathaniga.

Albergues mind võetakse soojalt vastu. Kohal on Mari, Jonathan ning need samad hispaanlased, kes ööbisid meiega Salimes ja päev enne seda. Leian, et teise korruse toad on veidi parimas seisus kui esimese ning kolin sinna sisse. Seda teevad ka Mari Jonathaniga. Hispaania poiss innustab mind torgata ta öösel, kui ta hakkab norskama. Seletan, et mul on kõrvatroppid ning ta ei pea mu pärast muretsema.

Valge hoone on Padroni albergue. Iseenesest on ok koht, kuid esimese korruse toad vajavad värvimist.  Seal on ka väga tugevalt tunda niiskuse lõhna, mis mulle üldse ei meeldi. Köök albergues on hea ning ruumides on radiaatorid.

Õhtul tuleb ka hospitalero. Ta küsib meie käest, et kas tõesti oleme jalutanud Ruta de los Hospitales. Ta on muideks ka kohalik politseinik. Ütleme, et jah. Selle peale ta imestab ning ütleb meile, et oleme küll "poco loco". Tema sõnul seal on juba kolmandat päeva järjest torm ning see tee on kinni. Ka hispaanlased tõotavad, et nad ei läinud Hospitalesisse kuna neile oli öeldud, et sinna ei tasu siukese ilmaga ronida. Noh väga tore. Kas siis tõesti on nii, et oleme üle elanud tormi? See tee oli küll raske, kuid tagantjärgi vaadates ei tundu enam nii hull. Eva muidugi on mitmeid kordi tõdenud, et tema jaoks see oli tõeline katsumus.

Täna on vaikne. Igaüks toimetab omaette. Hispaanlane Jose üritab rääkida inglise keeles ning me Mariga aitame teda. Jonathan magab kuna ta oli väga väsinud. Vanem hispaanlane kirjutab oma päevikut ning kolmas pakib üleval oma seljakoti.

Kaheksaks kõik tulevad alla ning me joome ühiskoos teed. Täna lähme varakult magama. 

17.09 - Päev 10 (Caldas de Reis - Teo, 31 km)

Järjekordne camino päev oli alanud varakult. Albergues olev kohvimasin oli rikkis ning see kurvastas Luist. Järgmine tund aega kõndisime pidevas lootuses leida baari või kohvikut, kust saaks ergutavat jooki. Ei märganud, kuidas kaotasin teel oma mütsi ning olin üsna kiirelt kaotusega leppinud.

Esimene baar ilmus nähtavale ühe tiheda liiklusega tee äärde. Tegelikult oli ta mõeldud eelkõige mööda sõitvatele rekkameestele, kuid ka palverändurid olid seal oodatud külalised. Sel varajasel kellaajal koht oli rahvast (mehi) täis. Luis oli pääsenud baarilettile ligi ning tellis meile kohvisid.

Mõni aja möödudes tuli baari ka Paolo ning ta käes oli mu müts! Ma ei osanud oodatagi, et keegi korjab ta ülesse ning toob minule tagasi. Olin väga imestunud, õnnelik ja tänulik.

Kuni järgmise suurima linnani Paolo jätkas teed koos meiega.

Umbes 4-5 kilomeetri pikkune maaliline teekond läbi Bermana orgu

Sellised on Galicia tüüpilised surnuaiad

Maisi kuivati

Jõudsime Padroni, kuid sinna me pikaks ei jää.

* Padronis ja selle eelasulas Herbonis on 2 albergued.
a) Herboni albergue Hospital de Peregrinos de Herbón ehk Monasterio de Herbon on kloostri osa, mis asub caminolt umbes 3 km kaugusel (tee ääres on teeviit) ning on tegelikult keskaegse kloostri osa. See on väga kiidetud koht. Hospitalero on väga sõbralik noormees, kes pakub külalistele nii hommiku- kui ka õhtusöögi. Kloostri hoovis on suur aed, kus kasvavad viinamarjad ja muu söödav kraam. Alberguet tehakse lahti kella 16'st (donativo).
b) Albergue de peregrinos de Padrón on veidi tagasihoidlikum valik

Kohvipaus

Paolo demonstreerib oma isikutunnistust

Vahepeal astume ka turult läbi. Pildil on külmutuatud bacalao (soolane kala) fileed

Sööme linnas lõuna ning kõnnime edasi

"Äsja abielus!" hispaania keelne kiri teel

 

Viigimari

Viinamarjaistandus ja camino

 

Oleme jõudnud Teo'sse, mis asub Santiagost umbes 12 km kaugusel

Teo albergue interjöör on üsne lihtne. Hoone on 2 korruseline, kuid magamiskohti (26) ei ole üldse palju. Külas peale alberguet on veel mõned majad ning 1 baar, muud midagi.

Tutvusime albergues kahe vene palveränduriga (Sasha ja Lena vist), kes vallutasid Portugali caminot jalgratastega. Valmistasime ühist õhtusööki, mis maitses kõigile.

Vahetult enne söögivalmistamist õpetasin Paolole ja Jonasele kaardimängu nimega "loll" :))) Tuli välja, et keegi peale venelast ei osanudki seda mängu mängida.

Õhtu saabudes läksime istuma õue. Lena ja Sasha, Jonased ja Paolo tõid endale baarist õllesid ning mina Luisega naudisime kuuma teed. Minu kurk ei olnud endiselt terve, seega tee oli minule paras jook.

Tänaseks päevaks oleme juba läbinud üle 230 km ning homne päev on meie viimane ühine päev Portugali Caminol. Oleme väsinud, kuid endaga väga rahul. Selja- ja õlapingete maandumiseks pakkub Jonas oma massaazi teenuseid ning mina olen nõus olla eksperemendi esimeseks osaliseks. Minu üllatuseks Jonasel on kuldsed käed. Selg on igatahes talle väga tänulik.