9.04.2013 (päev 7): Grandas de Salime-Fonsagrada-Padron, 28,3 km

Camino Primitivo  7. etapp: Grandas de Salime - Alto del Acebo - Fonsagrada 

7. etapi illustreeriv kõrguste graafik. Kõrgeim punkt on Alto del Acebo (1030 m).

Täna hommikul ärkasime taaskord kõik koos. Mina alustasin hommikusöögi valmistamist, Mari jätkas (= päästis mune, mida ma praadisin). Eva kattis lauda ning Jonathan lihtsalt rõõmustas meid oma kohaloluga. Traditsiooniliselt peale kohvi joomist alustasime teekonda ühiskoos.

Bernt jätkas täna terve tee koos minu ja Evaga. Mul oli väga huvitav kuulda, kuidas nad Evaga jutustasid Saksamaa ja Austria elust-olust, kommetest ning paljust muust elulisest. Elu kogenud inimestelt on mida õppida. Samas mul oli hea meel tabada seda, et ka minul on siinkohal üht teist öelda. Seega veel üks tõestus sellele, et "век живи, век учись".

Tee on juba traditsiooniliselt märg ning ikka ja jälle tibutab vihma. Oleme sellega nii ära harjunud, et see enam üldse ei häiri, pigem mõjub nüüd rahustavalt.

Täna on viimane päev, kui jalutame Asturiase piirkonnas. Edasi algab Galicia. See tähendab, et oleme umbes poolel teel Santiagoni. Vaatamata mu eeldustele ka sel caminol aeg lendab kiirelt. Olen teel juba üle nädala. Kui jätta vahele füüsilisi vaegusi, siis tunnen ennast väga hästi.

Asturias ja Galicia piiri tähistav märk ning Bernti müts,
mis figureerib peagi igal talle tähtsal pildil

Galicias muutub caminot tähistava kammkaarpi suund. Nüüd peame jalutama selle teravama otsa suunas. Asturias oli aga vastupidi. Mulle meenub, et kui olin eelmisel aastal Camino del Nortel, siis esialgu sattusin Galicias segadusse. 

Mida kõrgemale jõuame, seda tugevamaks muutub tuul ning läheb taaskord jahedamaks.  Tuul võimendab ka vihmasadu. Õnneks lund ei tule.

Del Acebo tuulikud on udus. Bernt küsib meie käest, et mida me praegu kuuleme. Eva vastab, et tuulekuid, mina aga lehtede kohinat. Bernt ise aga leidis ennast kuulmas hoopiski linnulaulu.

Tulles mäest veidi allapoole silmitseme kaugelt O Acebo baari. Sellest oli jutu ka kuulsas saksa raamatus. Lootsime leida baarist tuulevarju ning puhata, kuid jõudes kohale avastasime, et ta on kinni. Peremees ütleb meile, et praegu kohvi ega midagi muud ei saa.

Oleksime Berntiga juba selga keeramas, kui Eva otsustas rakendada kogu oma võlu ning peremeest ära moosida. Tulemus oli muljetavaldav. Eelkõige ta lasi meid sisse kümneks minutiks puhata.

Kui olime juba sees, siis Eva jätkas. Võttes peast mütsi raputas ta oma halli juukseid ning küsis seejärel, et kas "no cafe?! Per favor, senior..." ja midagi veel hispaania keeles. Vaene meesterahvas ei suutnud talle vastu hakata. Veidi mossis näoga läks ta kööki ning pani kohvi keema. Eva naeris, et ta suutis sulatada "brummbär'i" südame. Lisaks kohvile tõi ta meile lauda ka nn "tapas" ehk väikeseid snäkke.

See oli üks parimatest kohvidest, mida oleme siiamani saanud teel. Lahkudes jätsime "brummbär'ile" jootraha ning seejärel naeris ta meile esimest korda ning andis kella. Ma küll ei saanud aru, mida see pidavat tähendama, kuid hiljem Bernt seletas. Vanasti, kui restoranides jäeti jootraha, siis omanik tänas külalisi kella löömisega. See pidavat innustama ka teisi jätma jootraha. Siuke huvitav tava, millest ma ei ole varem kuulnud.

Baaris oli mõnusalt soe, kuid väljas meid ootas endiselt tugev tuul ja vihm, mis õnneks väga varsti rahunes maha. Eva kasutas puhkepausi võimalusena maalida. Tal on kaasas ka värvid. See naine imestab mind iga päevaga aina rohkem ja rohkem. Ma vist ei ole varem maininud, et ta on juba rohkem kui 25 aastat vegetariaanlane.

Täna Eva ja Bernt jäävad ööseks Fonsagradasse ning ma jätkan veel 1,5 kilomeetrit Padroni. Me küll ei ütle veel hüvasti, kuid sellegi poolest on väga kurb, et nad ei veeda tänast õhtut koos.

Fonsagrada on aga minu meelest üsna igav linn, mis ei ole üldse hubane. Selle ainsaks plussiks minu jaoks on vaid toidupoodide olemasolu. Ostan kaasa õhtuks snäkke, mida jagada ühislauas Mari ja Jonathaniga.

Albergues mind võetakse soojalt vastu. Kohal on Mari, Jonathan ning need samad hispaanlased, kes ööbisid meiega Salimes ja päev enne seda. Leian, et teise korruse toad on veidi parimas seisus kui esimese ning kolin sinna sisse. Seda teevad ka Mari Jonathaniga. Hispaania poiss innustab mind torgata ta öösel, kui ta hakkab norskama. Seletan, et mul on kõrvatroppid ning ta ei pea mu pärast muretsema.

Valge hoone on Padroni albergue. Iseenesest on ok koht, kuid esimese korruse toad vajavad värvimist.  Seal on ka väga tugevalt tunda niiskuse lõhna, mis mulle üldse ei meeldi. Köök albergues on hea ning ruumides on radiaatorid.

Õhtul tuleb ka hospitalero. Ta küsib meie käest, et kas tõesti oleme jalutanud Ruta de los Hospitales. Ta on muideks ka kohalik politseinik. Ütleme, et jah. Selle peale ta imestab ning ütleb meile, et oleme küll "poco loco". Tema sõnul seal on juba kolmandat päeva järjest torm ning see tee on kinni. Ka hispaanlased tõotavad, et nad ei läinud Hospitalesisse kuna neile oli öeldud, et sinna ei tasu siukese ilmaga ronida. Noh väga tore. Kas siis tõesti on nii, et oleme üle elanud tormi? See tee oli küll raske, kuid tagantjärgi vaadates ei tundu enam nii hull. Eva muidugi on mitmeid kordi tõdenud, et tema jaoks see oli tõeline katsumus.

Täna on vaikne. Igaüks toimetab omaette. Hispaanlane Jose üritab rääkida inglise keeles ning me Mariga aitame teda. Jonathan magab kuna ta oli väga väsinud. Vanem hispaanlane kirjutab oma päevikut ning kolmas pakib üleval oma seljakoti.

Kaheksaks kõik tulevad alla ning me joome ühiskoos teed. Täna lähme varakult magama. 

8.04.2013 (päev 6): Berducedo-La Mesa-Grandas de Salime, 19,6 km

Camino Primitivo  5. etapp: Pola de Allande - Berducedo (17,2 km) - La Mesa (4,4 km)

Camino Primitivo  6. etapp: La Mesa - Grandas de Salime (15,2 km)

Meil on saanud kombeks ühisärkamine. Mari ja Eva on tavaliselt esimesed ärkajad, kes hellalt, kuid kindlalt peksavad ka teisi ülesse. Oleme sellega nõus. Bernt, kes tavaliselt ööbib pansionides, üheneb meiega hommikuti 8.30 paiku. Sellele järgneb ühine kohvijoomine ja päeva planeerimine. Alberguetes, kus on korralik köök ja kööginõud valmistame koos hommikusööki.

Jalutust alustame samamoodi koos. Alguses Mari ja Jonathan püsivad koos meiega, kuid umbes 5 km möödudes jalutades omas tempos kaovad meie silmaringist. Päev algab ülesmäkke minekust. Bernt hoiab esialgu meiega. Tõusule järgneb järsk minek alla, mida nad Evaga otsustavad vallutada joostes. Mina selle kohapealt olen ettevaatlik ning eelistan liikuda vaikselt.

Eva ootab mind all ning edasi jalutame temaga kahekesi. Näeme kaugelt, et Bernt jõudis Mari ja Jonathani järele.

Camino Primitivo on lõpmatu üles- ja allamäkke minek. Kui eelmisel aastal sain Camino del Nortel mägede vallutamisega ilusasti hakkama, siis seekord tunnen ennast nõrgemana. Kõik algas märjadest jalatsitest ning villidest, seejärel aga uued saapad tekitasid mulle valu hüppeliigestes. Allamäkke minekul seda on eriti teravalt tunda. Lisaks sain esimest korda elus tunda valu põlvedes. See tekkis just allamäkke mineku ajal, kuid õnneks ka sellega piirdus.

Sarkastiliselt naeran, et "старость не радость".

Täna kannan oma uued ja vanad jalatsid vaheldumisi. Üritan hoida vanu kuivana. Kui tunnen, et nad hakkavad märjaks minema, siis vahetan.

Vaheldumisi tibutab vihma. Meil on hea meel, et enam ei ole nii külm nagu eile. Tänane ilm on meie arvates koguni väga ilus. Sama on ka teekond. Ülevalt avaneb fantastiline vaade veekogule, mida ümbritsevad mäed. Jalutamegi täna sellest veekogust ringiga üle.

Imetlen tänast teekonda. Eriti mõnus on metsatee, mis on paksult kaetud pehmete lehtedega. See teeb jalutust eriti mõnusaks. Mõnedes kohtades on teele kukkunud puud, millest ronime üle või alt läbi. Eva eelistab esimest, mina viimast. Ma imestan, kui heas vormis on võimalik olla vanuses 65. Vanaemaks ma teda küll ei nimetaks. See ei puuduta vaid vanust, kuid ka tema suhtumist ellu. Ta on nii nooruslik ja elav.

Peale tamme ületamist järgneb jalutus mööda carreterat. Tammest paremale jääb mahajäetud "city of ghosts" nagu me ta nimetasime. Ilmselt seal kunagi elasid ehitajad. Nüüd aga kõik majad on tühjad. Veehoidla ja vaade tammest alla on muljetavaldavad. Tekkib lausa väikene kõrguse hirm.

Tihedate vihmade tõttu mägedest voolavad alla jõed. Ümberringi õitsevad metsikud kirisipuud ning kollakad ja roosad põõsad. Tee viib  taaskord vaikselt ülesmäkke.

Viimane teelõik, mis viib Grandas de Salimesse kulgeb samuti metsateel. Siin tunnen ennast väga koduselt. See meenutab mulle Nõmme metsaradu.

Karjun hirmust, kui näen teel ussi. Eva, kes on erialalt bioloogia õpetaja, rahustab mind sellega, et tegu ei olegi üldse ussiga. See pidavat olema hoopiski ussiks maskeerunud sisalik, kes ei ole üldse ohtlik. Eva laseb tal roomata ligi ning lausa oma jalatsitest üle. Ilmselt ta tõepoolest teab, millega on tegu.

Grandas de Salime on siuke nooremapoolne küla, kus ilmselt elavad tammel ja elektrijaamas töötavad inimesed. Keskuses on üksikud ajaloolised hooned. Linna sisenedes hakkab taaskord sadama, kuid jõudes südalinna vihm jääb ära. Jonathan ja Mari ootavad meid kohvikus ning näitavad teed albergueni, mis on peaaegu uus.

Õhtu on väga rahulik ja lõõgastuv.

Esialgu tahtsin veeta veidi aega omaette. Selleks läksin natukeseks jalutama linna ning seejärel leidsin ennast raamatukogus. Seni esimene koht teel, kust sai kasutada interneti. Kirjutasin kirja koju ning sain kiirelt ka vastust. Kõik on korras. Sandra on terve ning Risto saab temaga ilusasti hakkama. Ka minu vanaisal on kõik hästi. Olin ta pärast mures kuna tal oli eelmisel  nädalal operatsioon.

Kaheksaks jõudsin alberguesse, kus Mari juba valmistas toitu. Bernt jõudis kohale ka umbes samaks ajaks. Ajasime taaskord jutu, mängisime malet ning lihtsalt puhkasime koos. Albergues on täna peale meid veel 3 hispaanlast. Kahega neist saime tuttavaks eile. Nad ei räägi inglise keelt, kuid see meid ei sega. Mida edasi, seda paremaks muutub meie keeleoskus. Hispaania keel polegi üldse keeruline.

Eile tegin massaaži Evale ning täna kavatsesin teha Marile. Nüüd aga tundub, et ise vajan seda. Mari hoolivalt ulatab mulle kreemi, mis leevendab lihasvalusid. Ta on minu ingel.