8.04.2013 (päev 6): Berducedo-La Mesa-Grandas de Salime, 19,6 km

Camino Primitivo  5. etapp: Pola de Allande - Berducedo (17,2 km) - La Mesa (4,4 km)

Camino Primitivo  6. etapp: La Mesa - Grandas de Salime (15,2 km)

Meil on saanud kombeks ühisärkamine. Mari ja Eva on tavaliselt esimesed ärkajad, kes hellalt, kuid kindlalt peksavad ka teisi ülesse. Oleme sellega nõus. Bernt, kes tavaliselt ööbib pansionides, üheneb meiega hommikuti 8.30 paiku. Sellele järgneb ühine kohvijoomine ja päeva planeerimine. Alberguetes, kus on korralik köök ja kööginõud valmistame koos hommikusööki.

Jalutust alustame samamoodi koos. Alguses Mari ja Jonathan püsivad koos meiega, kuid umbes 5 km möödudes jalutades omas tempos kaovad meie silmaringist. Päev algab ülesmäkke minekust. Bernt hoiab esialgu meiega. Tõusule järgneb järsk minek alla, mida nad Evaga otsustavad vallutada joostes. Mina selle kohapealt olen ettevaatlik ning eelistan liikuda vaikselt.

Eva ootab mind all ning edasi jalutame temaga kahekesi. Näeme kaugelt, et Bernt jõudis Mari ja Jonathani järele.

Camino Primitivo on lõpmatu üles- ja allamäkke minek. Kui eelmisel aastal sain Camino del Nortel mägede vallutamisega ilusasti hakkama, siis seekord tunnen ennast nõrgemana. Kõik algas märjadest jalatsitest ning villidest, seejärel aga uued saapad tekitasid mulle valu hüppeliigestes. Allamäkke minekul seda on eriti teravalt tunda. Lisaks sain esimest korda elus tunda valu põlvedes. See tekkis just allamäkke mineku ajal, kuid õnneks ka sellega piirdus.

Sarkastiliselt naeran, et "старость не радость".

Täna kannan oma uued ja vanad jalatsid vaheldumisi. Üritan hoida vanu kuivana. Kui tunnen, et nad hakkavad märjaks minema, siis vahetan.

Vaheldumisi tibutab vihma. Meil on hea meel, et enam ei ole nii külm nagu eile. Tänane ilm on meie arvates koguni väga ilus. Sama on ka teekond. Ülevalt avaneb fantastiline vaade veekogule, mida ümbritsevad mäed. Jalutamegi täna sellest veekogust ringiga üle.

Imetlen tänast teekonda. Eriti mõnus on metsatee, mis on paksult kaetud pehmete lehtedega. See teeb jalutust eriti mõnusaks. Mõnedes kohtades on teele kukkunud puud, millest ronime üle või alt läbi. Eva eelistab esimest, mina viimast. Ma imestan, kui heas vormis on võimalik olla vanuses 65. Vanaemaks ma teda küll ei nimetaks. See ei puuduta vaid vanust, kuid ka tema suhtumist ellu. Ta on nii nooruslik ja elav.

Peale tamme ületamist järgneb jalutus mööda carreterat. Tammest paremale jääb mahajäetud "city of ghosts" nagu me ta nimetasime. Ilmselt seal kunagi elasid ehitajad. Nüüd aga kõik majad on tühjad. Veehoidla ja vaade tammest alla on muljetavaldavad. Tekkib lausa väikene kõrguse hirm.

Tihedate vihmade tõttu mägedest voolavad alla jõed. Ümberringi õitsevad metsikud kirisipuud ning kollakad ja roosad põõsad. Tee viib  taaskord vaikselt ülesmäkke.

Viimane teelõik, mis viib Grandas de Salimesse kulgeb samuti metsateel. Siin tunnen ennast väga koduselt. See meenutab mulle Nõmme metsaradu.

Karjun hirmust, kui näen teel ussi. Eva, kes on erialalt bioloogia õpetaja, rahustab mind sellega, et tegu ei olegi üldse ussiga. See pidavat olema hoopiski ussiks maskeerunud sisalik, kes ei ole üldse ohtlik. Eva laseb tal roomata ligi ning lausa oma jalatsitest üle. Ilmselt ta tõepoolest teab, millega on tegu.

Grandas de Salime on siuke nooremapoolne küla, kus ilmselt elavad tammel ja elektrijaamas töötavad inimesed. Keskuses on üksikud ajaloolised hooned. Linna sisenedes hakkab taaskord sadama, kuid jõudes südalinna vihm jääb ära. Jonathan ja Mari ootavad meid kohvikus ning näitavad teed albergueni, mis on peaaegu uus.

Õhtu on väga rahulik ja lõõgastuv.

Esialgu tahtsin veeta veidi aega omaette. Selleks läksin natukeseks jalutama linna ning seejärel leidsin ennast raamatukogus. Seni esimene koht teel, kust sai kasutada interneti. Kirjutasin kirja koju ning sain kiirelt ka vastust. Kõik on korras. Sandra on terve ning Risto saab temaga ilusasti hakkama. Ka minu vanaisal on kõik hästi. Olin ta pärast mures kuna tal oli eelmisel  nädalal operatsioon.

Kaheksaks jõudsin alberguesse, kus Mari juba valmistas toitu. Bernt jõudis kohale ka umbes samaks ajaks. Ajasime taaskord jutu, mängisime malet ning lihtsalt puhkasime koos. Albergues on täna peale meid veel 3 hispaanlast. Kahega neist saime tuttavaks eile. Nad ei räägi inglise keelt, kuid see meid ei sega. Mida edasi, seda paremaks muutub meie keeleoskus. Hispaania keel polegi üldse keeruline.

Eile tegin massaaži Evale ning täna kavatsesin teha Marile. Nüüd aga tundub, et ise vajan seda. Mari hoolivalt ulatab mulle kreemi, mis leevendab lihasvalusid. Ta on minu ingel.

7.04.2013 (päev 5): Compiello - Ruta de los Hospitales - Berducedo, 30 km

Camino Primitivo 4. etapp: Compiello  - Pola de Allande (14,2 km)

Camino Primitivo  5. etapp: Pola de Allande - Berducedo (17,2 km) - La Mesa (4,4 km) 

Kahte maršruuti võrdlev kõrguste graafik. Ruta de los Hospitales on vanim teekond, mis on veidi lühem, kuid selle eest kulgeb kõrgemal. Kõrgeim koht on 1218 m. 

Kell 1 öösel alberguesse on tulnud veel 9 inimest, kuid need ei olnud palverändurid. Ärkasin müra pärast ülesse ning enam magama ei jäänudki. Mõtlen, et täna ma küll pikalt ei jaluta.

Jutude järgi täna pidavat olema camino kõige raskeim etapp, otseses mõttes mägede aheliku ületamine. Mari, Jonathan ja Bernt uurivad kaardi ning võrdlevad  kahte matšruuti. Ruta de los Hospitales tundub olema palju huvitavam ning selle juures ka lühem. Mis seest, et tuleb praktiliselt pidevalt liikuda ülesmäkke. Eesmärgiks on jõuda õhtuks Berducedosse.

Ma väga kahtlen sellest, et ma tahan nii kaugele ja nii kõrgele ronida, kuid lõpuks ikkagi otsustan Ruta de los Hospitalese kasuks. Määravaks osutab väga ilus ilm ning kuiv tee.

Meie ees avaneb väga selge vaatepilt. Need on mäed, millest üle me täna peame saama.

Tavaliselt päeva peale läheb vaikselt soojemaks. Täna toimib vastupidie seadus. Mida kaugemale me jõuame seda külmemaks läheb. Roheline muru, äsja õitsema hakanud lilled ja puuoksed on kaetud härmatisega.

Iseenesest on väga ilus vaatepilt. Vahepeal karjamaade kohale tõuseb tihe udu, mille taha peidub mägede panoraam.

Väikene paus soojemaks riidesse panekuks kulub küll ära. "Familia" ongi selleks, et toetada teine teist raskel ajal.

Borres jätab mahajäetud linna muljet. Isegi koerad ei haugu. Kas tõesti on nii külm, et ei kannatagi väljas olla?

Üsna varsti tuleb ka koht, kus peame otsustama, mis teekonda me valime. Ühiskoos õnnelikult jalutame paremale - los Hospitalese poole. Algus ei tundu olema üsna nii hull. Tee on küll sopane, kuid mind see enam ei hirmuta. Oma uutes saabastes saan astuda kasvõi otse vette. Täna muideks mu kannad on veidi paremas seisus. Plaster hoiab haava ilusasti kinni.

Hommikul olen palunud Jonathani, et nad ei jääks meid Evaga tee peale ootama. Ma ise tean, kui ebameeldivaks võib kujuneda ootamine. Pealegi see väsitab palju rohkem, kui jalutamine ise. Lisaks ei mina ega Eva ei tunne ennast väga hästi, kui peame kiirustama. Mari küll üritab hoida meid koos, kuid see siiski ei ole väga hea mõte. Igaüks liigub omas tempos ning parajasti meie Evaga jääme Mari, Jonathani ja Berntile kiiruses alla.

Mida kaugemale ja kõrgemale me jõuame, seda kehvemaks muutub ilm. Puhub väga tugev tuul, mis suunab märja lund meile otse näkku. Meie riided ei ole antud ilmastikule vastavad. Mul on seljas pusa ja suvejope, peal vihmakile. Õnneks see samuti hoiab sooja sees.

Suusakostüüm ja -mask oleks paras riietus selliseks ilmaks.

Olen tõesti väga õnnelik, et eile ostsin endale uued saapad ja vihmakile. Oma suvistes tossudes ma küll ei oleks seda teekonda läbinud. Vedas ka sellega, et võtsin Eestist kaasa oma kindad. Nad küll ei ole talve omad, kuid vähemalt midagi.  Peitsin käed vihmakile varukatesse.

Mul on kaasas 6 paari sokke ning järjest annan neid kinnaste asemel Evale. Ta käed on jääkülmad. Kuna ta ei saa panna käed vihmakilesse, siis ka sokid jäävad kiirelt märjaks ning muutuvad külmadeks. Olen ta pärast väga mures. Tegu on siiski väärikas eas naisterahvaga.

Nüüd ma saan väga hästi aru, miks Mari üritas hoida meid koos. Keegi ei tahaks jääda mägedesse üksinda, eriti siukese ilmaga. Ma isegi ei tea, kas ma jalutaksin edasi või läheksin hoopiski tagasi, kui oleksin üksinda. On käidud alles pool maad ning ilm head küll ei soosi.

Paistab, et Mari, Jonathan ja Bernt on meist umbes 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Nende järel jalutab üksik HOBUNE!!! Mida ta teeb mägedes ja kuhu liigub? See on ja jääb alatiseks mõistatuseks...

Miks see teekond nimetatakse Ruta de los Hospitales? Teadagi, et me ei ole esimesed rändurid sel teel. Algne camino kulgeski mägedes. Paljude jaoks see teelõik võis jääda ka viimaseks. Keskaegsatel ja varajasematel ränduritel ei olnud tingimustele vastavaid jalatseid ega varustust. Teele on kerkinud kolm varjupaika, kus omal ajal leidsid abi hätta sattunud rändurid. Tänaseks on need "hospitalid" muutunud varemeteks, kuid siiski jätkuvalt täidavad oma eesmärki.

Väljas puhub räige tuul ja sajab. Siin sees aga on hea ja vaikne. Küll ei ole soe, aga vähemalt saab puhata ning veidi süüja. Muujal ei saanud üldse peatudagi. 15 minutit kannatab sees olla, kuid siis keha hakkab jahtuma. On aeg jätkata.

Lumi muutub järjest sügavamaks ning caminot ei olegi üldse näha. Meie õnneks on ees kõndinud Mari, Jonathan ja Bernt ning me saame veel näha nende jalajälge. Lume all on tihtipeale kivid ning astudes valesti on võimalik vigastada jalgu. Seda me kindlasti ei taha.  

Mõtlen enda peas läbi plaan B juhuks, kui meiega peaks midagi juhtuma. Mu telefonis on aku tühi. Ja mis üldse see päästenumber siin Hispaanias on?! 112 või äkki 911 või midagi muud? Ohhh... Lõpeta ära. Isegi kui midagi peaks juhtuma, siis Mari kindlasti lööks õhtul häiret.

Kergendus. Oleme jõudnud tippu. Kõrgemale ronima enam ei pea. Edaspidi tee pidavat minema alla mäkke. See rõõmustab. Ilma poolest kergendust aga ei tule.

Kusagil kaugemal paistab päike, meid aga pidevalt jälitab must pilv. Vahepeal katab täielikult. Tuul on endiselt kõva, kuid kuna jõuame vaikselt allapoole muutub järjest nõrgemaks.

Noh ei pidanud ju olema enam tõususid. Mis nüüd toimub?

Lõpuks oleme jõudnud carreterani. Tee ääres on mingisugune mahajäetud butka. Hea, siin saab puhata. Eva raamatu järgi on meil Berducedoni minna veel tervinisti 8 kilomeetrit. Oleme üsna läbi, kuid jõudu annab teadmine, et hullem osa on juba selja taga.

Oleme tagasi tsivilisatsioonis. Siin on maantee, ees paistab mingi küla, tee ääres on lehmad.

Mida allapoole jõuame seda soojemaks ka läheb. Siin lumi on kohakuti juba sulanud ning muutunud veeks.

Berducedosse jõuame kuueks. Evast on saanud minu kangelane!