 |
| Camino Primitivo 2. etapp: San Juan de Villapañada - Salas |
Väljas sajab tugevalt vihma. Samas hommik on siiski ilus. Magasin öösel väga hästi. Kella kümneks viimane lootus et vihm jääb ära on kadunud. Ei viitsi enam niisama passida. Taevas on sellist nägu, et sadu kestab terve päeva.
Juba kolmandal kilomeetril tunnen, et jalatsid enam vett ei pea. Hüpan kivist kivile, kuid see ei päästa. Näen kaugelt ees jalutamas veel ühte rändurit. Vahemaa meie vahel kiirelt väheneb. See on üks vanem naine, austrialanna Eva (65). Ka tema on tulnud caminole üksi. Jõuame järeldusele, et ainult need rändurid, kes otsivad rahu, vaikust ja üksindust, tulevad caminole aprillis. Niisiis me ütleme teine teisele hüvasti. Ma jalutan eest ära.
Endiselt sajab. Mõtlen oma mõtteid ning kuulen, et tagant keegi läheneb. See on Eva. Huvitav. Tundub, et ta ei olegi nii aeglane nagu esialgu paistis. Jutu käigus selgub, et ta on terve elu elanud Austria mägedes, seega kohalik maastik ei paku talle erilist väljakutset. Mureks on pigem libe ja ebatasane tee.
Jalutame koos San Salvadori kloostri alberguesse (ca 9 km kaugusel San Juanist). Tundub, et klooster on maha jäetud. Üks meesterahvas pisikese kutsaga jalutab läbi vihma meie poole. Ta juhatab meid alberguesse, mis asub kloostri hoovis. Meie imestuseks on tegu üsna korraliku majutuskohaga. Klooster on aga kinni. Hospitalero küsib, et kas soovime jääda ööseks ning seejärel ütleb, et kahjuks täna albergues ei tööta elekter. See tähendab, et pole valgust ega sooja vett.
Ma ise kavatsen jätkata teed, kuid Eva otsustab siiski jääda. Puhkan veidi Eva seltsis, vahetan märjad riided ning asun teele. Lootuseta enam kohtuda ütleme teine teisele taaskord hüvasti ning soovime head teed.
Teekond on väga ilus, kuid tee on kohakuti väga sopane. Nii et edasi liikumiseks kulub oluliselt rohkem aega. Tavaliselt jalutan ca 5 km tunnis, kuid nüüd ilmselt tunnis jõuan läbida vaid 3 km. Jalatsid on mul märjad ning seetõttu järjest rohkem hõõruvad kanna. Kaitseplaastrid enam ei päästa.
Teele jääb üksikuid mahajäetuid talusid. Tundub, et vanureid jääb järjest vähemaks ning noored ei taha neid talusid üle võtta. Kahju, kuna tegu on väga maalilise piirkonnaga.
Jõgede ja ojade tased on kõrged. Vesi voolab suure hooga ning kohakuti pääseb nii sõidu- kui ka kõnniteele.
Ümberringi on palju rohelisust. Imetlen õitsevaid kirisipuid. Need on mu lemmikud.
Talud... Kus on talud, seal on ka lehmad... Kus on lehmad, seal on ka lehmasitt... Lehmasitt segamini poriga tekitab väga kahlast segamassi, millesse kellelgile ei soovitaks astuda. Olgu mu käes üks kepp, aga terve tee sellega läbi katsuda ikkagi ei õnnestu. Niiviisi sain ma omajagu kõvasti naerda (enda üle loomulikult).
Valisin teed väga põhjalikult ning selle tulemust näeb järgmisel pildil:
Edaspidi mul polnud enam midagi kaotada. Astusin lihtsalt jõkke ning pesin jalgu tossusid ja sokke ära võtmata.
Mul on jäänud veel jalutada loetud kilomeetrid, kuid villid teevad õudselt haiget. Lonkades ja maruväsinuna jõuan Salassi.
Albergue leidmine võtab ka veidike aega. Olen taaskord üksi ning vaikselt toimetan. Mul on lootust, et homseks saan jalatsid kuivaks. Albergues on 3 radiaatorit, mis mind väga rõõmustab.
Õhtuks jõuab alberguesse veel üks rändur (meesterahvas, ca 50 a.), kes ei tundu mulle väga meeldivaks. Jättis ennast registreerimata, jalutab ringi mustades jalatsides, paneb kõik tuled ja radikad täisvõimsusele tööle. Lisaks kirub, et albergues pole kööki ning külmkapist ei ole midagi võtta. Ta räägib palju ning seda kõike vaid hispaania keeles. Muutub järjest tüütumaks. Näitab mulle väljavõtteid ajalehtedest, kus on jutu temast.
Tundub, et tegu on 20 aastase staažiga camino veteraniga. Tal on vist läbinud erinevaid caminosid 80 korda. Niimoodi siis elabki jalutades läbi elu ning vahepeal töötades viinamarjaistandustel. Olgu mistahes, aga mulle ta usaldust ei tekita...
