3.04.2013 (päev 1): Oviedo - Grado - San Juan de Villapañada, 27,6 km

Camino Primitivo 1. etapp: Oviedo - San Juan de Villapañada

Magasin öösel hästi. Nägin huvitavat unenägu. Olin Pärnu-Jaagupis. Kohalikus kirikus toimus mingi "action". Mul oli missioon. Pidin jõudma kellatorni, kuid mind ootas ees takistus kurja jõu näol. Ingmari-nimeline preester üritas mind aidata ning võttis enda peale võitlust kurjaga. Kuidas kõik oli lõppenud ei tea. Ärkasin nagu ikka kõige huvitavama koha pealt. 

Alustasin jalutust pool kümne. Üsna kiirelt jõudsin äärelinna. Väikesed talumajad, tuttavad hääled ja lõhnad. Lehmad, hobused, lambad ja koerad. Sõnnikuhais vaheldub värskete õhuiilidega. Väljas on umbes 10 kraadi sooja. Esialgu oli jahe, kuid nüüd jalutades hakkas isegi palav.

Tee ääres seisab väike kaabel. Umbes paar tunnikest on jalutatud ning on aeg esimeseks peatuseks. Koht on ka väga sobiv. Leian seinakapist templit (hisp. sello) ning teen sellega märke oma credential'isse. Päike paistab pilvede ja udu tagant.

Camino foorumis väikeseks nimetatud tõus tundub mulle päris suureks. Jalutan rahulikult ning võib olla isegi jään ööseks Escamplerosse, kuhu varsti jõuan (ca 11 km kaugusel Oviedost).

Mu jalatsid on lahtikäimata, seega alles nüüd teen nendega tutvust. Tunnen, et esimesed villid on tulemas. Viimastel kuudel kogunud vaimne väsimus annab endast teada. Mind häirivad aedade taga hauguvad koerad.

Escamplero albergue uksed tehakse lahti alles kuuest. Hetkel on kell üks. Hea meelega jääksin ööseks, kuid ma ei viitsi kuueni oodata. Tundub, et siin ümbruskonnas midagi ei toimu. Ei ole ühtki poodi ega baari. Inimesi ka pole.

Albergue on endine väike koolihoone, mis asub künka peal. Selle hoovist avaneb ilus vaade. Minule seltsi tuleb üks pelglik kass, kellega jagan oma kalakonservi ja juustu.

Väga ilus teekond. Jalutan vaikselt edasi. Mingi hetk camino muutub jõeks. Aina lõbusamaks läheb. Mul ei jää midagi muud üle, kui jätkata palja jalu. Nii umbes 15 minutit. Õnneks põhi on selge ja ma näen, kuhu astun.

Gradost (viieks olin kohal) albergueni on ca 3 km. Alles olin jõudnud linna, kui hakkas pihta padukas. Kümne minutiga olin läbimärg. Need viimased kilomeetrid tundusid mulle lõputuks. Pealegi tee suundus taaskord ülesmäkke. Istusin keset teed maha. Väike sõim käis asja juurde. Oleks jäänud Escamplerosse, oleksin hetkel puhanud ja soojas, kuivade jalatsitega. Aga ei, pidin ikka jätkama.

Albergue asub San Juani kiriku taga. Olen esimene tulija ning albergue on kinni. Üks kohalik meesterahvas helistab mu palvel hospitalerole ning too ütleb, et albergue uks on avatud. Ja tõepoolest veidi raputades ja liigutades ta tuligi lahti.

Väga kena koht, albergue on nagu uus. Tunnen ennast väga koduselt. Valmistan endale kiirelt sooja toitu, käin dušši all. Hospitalero tuleb tee joomise ajaks. Ta toob tuppa radiaatorit ning sättib mu jalgade kõrvale. Kamandab mul istuma ja puhkama ning ise sel ajal toimetab ringi. Haarab riiuli pealt mu märjad jalatsid ning paneb hoopiski joogiautomaadi taha. Sealt pidavat tulema sooja õhku ning hommikuks mu jalatsid saavad kuivaks. Järgmisena riputab mu jopet ja muud märjad riided redeli peale ning paneb samuti automaadi kõrvale. Õpetab mulle ka uut hisp. keelset sõna: "pinza". 

Hospitalero nimi on Domingo. Tänaseks õhtuks ta on minu ainuke seltsikaaslane. Ta küll ei räägi inglise keelt, kuid saame ilusati jutuga hakkama. Seda jätkub lausa kolmeks tunniks. Domingo jutustab mulle oma reisidest mööda Euroopat, näitab külalisraamatut ning pajutab põnevaid stoorisid, mis on kunagi palveränduritega juhtunud. Ta räägib ka mind ees ootavast teekonnast. Enne lahkumist toob mulle ja mu tütrele väikeseid kingitusi.

Kas ma tõesti olengi sel ajal ainus rändur Primitivo teel?

Domingo räägib, et ka eile tal oli vaid üks külaline: noormees Poolast.

Uskumatu! Lausa veidi kõhe!

1-2.04.2013 (algus): Tallinn - Barcelona - Oviedo

1.04.2013, esmaspäev. Lend Tallinnast Gironasse tundus olema väsitav. Lennu alguses kulutati, et tugeva tuule tõttu lennuaeg pikeneb nelja tunnini. Üritasin veidi tukkuda, kuid tulemuseta. Sisemine ärevus ning ka pidevalt edasi-tagasi siplev meeskond mõjusid häirivalt. Lisaks teatas kapten veel seda, et Barcelonas hetkel sajab ning õhtuks on lubatud torm. 

Üritan peast juhtida kõrvale negatiivseid mõtteid.

 - Ei, minu jätkulend toimub plaanipäraselt! 
- Aga kui ei toimu?!
- Kas äkki peaksin peale maandumist minema bussijaama ning ostma endale pileteid hoopiski Leonisse?!
- Camino Frances on ka variant. 
- Aga siis sa ju peaksid jagama teekonda pooleks.
- Kuule, äkki lähed hoopiski Malagasse puhkama? Osta parem endale rongipilet. 
- Mine metsa! Ei, ma lähen caminole. Camino P-R-I-M-I-T-I-V-O-L-E!!!
- Oled sa kindel?!
- Ei ole, aga see on ju minu plaan. Selleks ma olengi siin. 
- Tead, teeme nii. Sa paned praegu silmad kinni, lõõgastud ning jälgid natukene oma mõtteid. Siis, kui oled valmis - palud neil lahkuda. Ok?
- Ok.
- Kas toimib?
- Toimib. Aitäh!

Taevas on pilves, kuid õnneks ei saja. Uurin bussijaama internetipunktist, et kas minu jätkulend Vuelingiga Oviedosse on endiselt aktiivne. Igaks juhuks vaatan üle ka busside väljumisaegu. Kõik tundub olema korras. Nüüd saab rahus minna linna peale jalutama. Kaugele ei jõua, aga see ei olegi minu eesmärk.

Rahulikult jalutan ringi. Leian ennast ühes pisemas kirikus, ei tea mis kohas. Selle uksed on lahti ning rahvas astub sisse. Ühinen massiga. Algab õhtune missa. Üks naisterahvas ulatub mulle küünla ning  paneb selle põlema. Ilus ja soe. Naiskoor hakkab laulma. Inimesed kord istuvad maha, kord tõusevad püsti. Avastan, et on aeg minema hakata ning hiilin kirikust tasakesi välja. Kell saab varsti 18.

Huvitav. Tundub, et ise seda teadmata olen leidnud endale varjupaiga paduvihmast. Maa on märg ning inimesed panevad vihmavarjud kinni. Ma olen endiselt kuiv ja mul on hea olla.

Barcelona T1 on Girona lennujaamast palju põnevam. Jalutan ringi ning istun veidi välisterassil. 

Vuelingi lend väljub viivitusega. Öeldakse, et maandume 15 minuti võrra hiljem. Nii nagu mõtlesingi, jään viimasest Oviedo bussist maha. Kell on 23:30. Taksot ma ei soovi ning pimeduses jalutada ka mitte. Hotelli läheduses ei ole. Ei viitsi aktiivselt tegutseda ning lähen tagasi lennujaama.   


2.04.2013, teisipäev. Seletan hispaania keeles lennujaama turvameestele, et olen pelergina. Räägin, et hommikul sõidan Oviedosse, et seal alustada oma caminot. Üks neist tundub olema eriti vaimustuses kuna teab väga hästi, millest ma räägin. Nad lubavad mul jääda ööseks lennujaama. Keeran ennast magamiskotti ning jään kiirelt magama. Tuli on kustunud ning lennujaama uksed on kinni.

Kell 5 hommikul tuli pannakse taas põlema. Seitsmest sõidan esimese bussiga Oviedosse. Olen ainus reisija.

Ilm on endiselt ilus. Jalutan bussijaamast südalinna. Cathedral, kust loodetavasti saaksin endale palveränduri passi (credential) on kinni. Leian maas camino märgistust. Nüüd hakkab asi looma... Albergue uksed tehakse lahti alles kella 17'st. Olen väsinud ning otsustan, et täna ma ööbin hoopiski hotellis. Ojaaaaa, enne karmi minekut tasub ennast veidi hellitada. Leian ühe mõnusa ja taskukohase hotelli kohe cathedrali lähedal (Ovetense, ühene tuba 30 eur). Astused selle uksest välja pääsen otse caminole.

Teen päevaunkakut ning kolmeks lähen linna peale. Märkan üksikuid palverändureid. Mõnega ajan ka jutu. Cathedrali tehti lahti neljast. Üks hipaanlane näitab mulle kohta, kust saan osta credentiali. Õhtul jalutan ka spordipoodi, kust hangin endale käimiskepi. Seekord kavatsen hakkama saada vaid ühega ning selle otstarbeks on pigem enesekaitse (eelkõige mõeldes kurjadele koertele), kui käimistugi. 

Maasikad... Apelsiin... Banaan... Õun... Valged linad... Soe tuba ja kuum dušš... Vaikus...

Kuulen, kuidas vihm koputab vastu katust... Mhhhhmmmm... HEAD ÖÖD!