10.05.2014 (päev 1): Sevilla - Guillena, 22,8 km

Esimene õppetund: tulega ei mängita

Camino via de la Plata 1. etapp: Sevilla - Guillena (22.8 km)

Tegin silmad lahti. Vaikus. Risto nohiseb magusalt edasi. Kell on juba kaheksa, kuid võiks arvata, et on oluliselt vähem. Ei viitsi enam vedeleda. Rinnus on soov alustada teekonda juba täna. Tasakesi sätin ennast ja pakin asjad sealjakotti. Ka Risto ärkab ülesse.

Vaatan hostelis veidi ringi. Väga hubased ruumid, söögisaal on väike ja meenutab armsaid itaaliapäraseid kohvikuid, terassil on bassein helesinise veega, ilusad lilled ja 360° vaade linna katustele. Päike pimestab. Üritan meenutada hispaania keelt ning tellin endale sooja hommikusöögi. Ka Risto jõuab kohale. Väga mõnus ja kohvi on väga maitsev. 

Hommikusöögi ajal arutame tänaseid plaane. Me ei kiirusta ja naudime olemist. Kindlat otsust alustada teekonda just täna veel ei langeta, kuid mõlemad siiski kaldume selle poole. Samas kell on juba 10. Oleks hea, kui saaksime kuulata ka missat. Katedraalist peaks saama ka esimese templi passidesse. 

Sel aastal olen tellinud meile palverändurite passid Jane käest (Eesti Jaakobitee Sõprade Selts). Nii on kindlam. Ei tahtnud paari aasta taguse kogemuse kordust.

Jalutame katedraali poole mööda jõe äärt. Tee peale jäävad mõned vaatamisväärsused. Ümberringi on päris palju turiste. Tahaksime juba kiiremini pääseda sellest siblimisest välja.

Lõpuks jõuame kohale, kuid katedraali uksed on kinni. Käib teenistus*. Hiilin turvamehe juurde ning võtan taaskord kasutusesse oma roostesse jäänud hispaania keelt. Üritasin seletada, et oleme palverändurid ja sooviksime ka tulla missale. Ta kutsub meid enda järele.

* MISSA ALGAB KELL 10:00

Kahjuks missale me siiski ei saanud, kuid turvamees juhatas meid naisterahva poole, kes pani meie passidesse templit. Ta pakkus meile ka pääsu muuseumisse, kuid ütlesime sellest siiski ära. Otsustasime, et asume parem kohe teele.

Esialgu orienteerume linnakaardi ja reisijuhi abil:

Katedraali kõrval ei leia ühtki märgi, mis viitaks caminole. Samas juba üsna varsti näeme maja seinal Via de la Plata silti ning seejärel ilmuvad nähtavale ka nooled.

Sevilla südalinn on väga ilus ja puhas, kuid mida kaugemale me jõuame, seda räbalamaks muutub ümbrus. Iseenesest midagi hullu pole, kuid kontrasti on tunda. 

Keskpäev on käes. Tavaliselt kõige kuumem aeg algab just peale lõunat. Hetkel tundub, et temperatuur on umbes 30 kraadi. Astume kindlalt edasi. Kahe peale meil on 3 liitrit vett ning vahemaa ei ole nii väga pikk. Küll me saame hakkama.

Camase poole me ei lähe. Eelistame rada, mis kulgeb mööda jõe äärt ja tundub olema veidi looduslikum kui Camasesse viiv tee. 

10 kilomeetrit on selja taha ning kuumus annab päris hästi tunda. Higistamine ja veetarbimine on meeletu. Santiponcesse sisenedes esimesena paistavad silma kloostri müürid. Oleme palavusest nii väsinud, et nähes esimest varjulist paika istume maha ja puhkame tükk aega. Risto teeb oma viimast suitsu. Salaja jäädvustan seda ajaloolist hetke, kuid jäädes vahele satun kerge pahameele ohvriks. See ei ole üldse naljakas.

Vaatame rahulikult ringi kloostri hoovis. Proovime ka apelsine, mis on juba kukkunud puudest maha. Kibedad on, raibed! Saame teada, et neid apelsine kasutatakse hoopiski mooside valmistamiseks. Toorelt söömiseks nad ei kõlba.

Santiponce on ilus. Võtame aega maha lootes, et kuumus hakkab varsti taanduma. Meie tähelepanu köidab väike pood, kust leiame isuäratavaid maasikaid. Nämma! Poemüüja on väga sõbralik ning ise valib meile parimaid marju välja. Võtame külmkapist ka jääkülma vett. Liiter kaob nagu niuhti. Järgmisena  naudime maasikaid.

Nüüd on ka jõudu jätkata teed. 

Kell on juba 15. Enam kuumemaks minna ei saa. Eeldame, et praegu võib olla ligi 40 kraadi. Meil on jalutada Guillenani veel umbes 10 kilomeetrit. Põikame natukeseks caminolt kõrvale kuna märkame taas mõnusat varjulist paika vana poollagunenud silla peal. Jõgi, mille üle läheb sild on tumerohelist värvi ning tundub olema väga reostatud. Sillast üle ei pea minema.

Kasutame iga võimaliku hetke varjus puhkamiseks.

Ees on pikk sirge tee, mis viib Guillenasse. Õnneks ei ole enam palju jäänud. Ümberringi on põllud. Kaugelt ei paista ühtki puud, mille varju saaks pugeda. Päike on endiselt kuum ning seisab kindlameelselt meie kohal. Vaatame seda teelõiku hirmuga. Ei taha minna edasi, kuid ka tagasi pöörata enam ei saa.

Jalutame vaikides kiire sammuga edasi. Peas ei ole enam mõtteid, on vaid soov jõuda kiiremini kohale.

Siiralt rõõmustame, kui näeme ees väikest oaasi. Taevalik kingitus! Pääsemine! Meil on liiga vähe vett. Iga tilk on arvel.

Kehad on nii kuumad, et isegi ei higista. Ka vett enam pole. Viimased paar kilomeetrit on eriti piinarikkad. Me juba näeme linna, kuid jalad lihtsalt ei taha enam liikuda. Risto on näost hirmuäratavalt punane ning tema näpud on muutunud paksudeks ja valgeks.

Maandume mõneks minutiks vana aia äärde. Seal on kitsas varjuline riba. Vaatame teine teisele otsa. Oleme kuumarabanduse piiril. Ilmselgelt Risto seisund on minu omast hullem.

Võtame ennast siiski kokku ning veame albergueni välja. Vesi. Vesi. Vesi.

*******

Magasime vähemalt 2 tundi. Risto paistetus ja peavalu õnneks olid une ajal kadunud. Ka kõht oli läinud tühjaks. Loodetavasti see on hea märk.

Kell saab varsti 21. Õues ei ole enam nii kuum. Loodame, et meil õnnestub leida poodi. Homme on ju pühapäev (pühapäeviti enamus poode ja paljud söögikohad on kinni). Meid juhitakse peaväljaku poole, kust leiamegi lahtist toidupoodi.

Risto käitub veidi imelikult. Lahkume poest, kuid ta tahab miskipärast keerata tagasi. Täna oli liiga karm päev ning veel üks viimane suitsupakk sai ausalt välja teenitud. Ma ei saa keelata täiskasvanule inimesele teha seda, mida ta tahab, kuid siiski ütlen selle kohta ausalt oma arvamust. Paistab, et minu ütlus mõjub, kuid mõlema tujud on nüüd rikutud.

Lähme tagasi alberguesse magama. Homme on vaja kindlasti varakult ärgata.

*******

ALBERGUE DE GUILLENA, MUNICIPAL

10 eur/ voodi. Hospitalero tuleb kohale õhtupoole. Uksed on lahti 14:00-20:00. Kui jõuad kohale varem või uks on lukus, siis tuleb helistada numbrile, mis on kirjutatud ukse peal või küsida võti politsei osakonnast - Policia Local. Hoone vastas on baar, kust saab vajadusel küsida abi. Kõrval on staadion - spordikeskus.

Albergue asub hoone teisel korrusel. 3 tuba, kokku 20 voodikohta. Ruumides on konditsioneerid. Albergues on köök pliidi ja mikrolaine ahjuga (kõik tarvikud olemas).

Meile see albergue meeldis. Tundus, et ruumid on hiljuti uuendatud. Kõik oli puhas. Infoks on veel nii palju, et linnas on olemas ka eraalbergue.

Meid oli ainult 3 inimest. Saime Ristoga magada kahekesi ühes toas ning teine palverändur (vanem meesterahvas Itaaliast) oli üksi teises toas.

Hospitalero seletas meile maja korda hispaania keeles. Inglise keelt ta ei rääkinud. Õnneks sain temast enam-vähem aru. Ta andis meile võtmed. Hommikul pidime jätma neid ta lauale ning lahkudes tõmbama uks kinni. Samuti ta soovitas sulgeda uksed, kui õhtul lähme välja.

9.05.2014 (kohalejõudmine): Tallinn - London - Sevilla

Minu jaoks ärevus reisile eelneval ööl on üsna tavaline. Ka hommikul ärkan planeeritust oluliselt varem. Lisaks sellele ka lapsel juhtus öösel väikene äpardus ning ta tuli magama minu kõrvale.

Hommikul toimetasin kiirustamata, valmistasin hommikusööki, käisin vannis ning paigaldasin seljakotis mõned asjad ümber. Laps oli järgmine ärkaja. Risto tõusis aga suhteliselt viimasel hetkel, siis kui olin juba valmis minekuks.

Viisime Sandrat minu ema juurde ning juba kümneks olime lennujaamas.

Iga kord, kui satun Tallinna lennujaama, siis imestan kui ilusaks ja hubaseks ta on ehitatud. Siin on olemas kõik, mis on vaja aja sisutamiseks ja puhkamiseks. Puudu on ainult apteek. Aastaid tagasi olen unustanud võtta kodust kaasa oma reisitabletid ning pidin nende järele jooksma lausa Ülemiste keskusesse.

Sel korral on mul kõik vajalik olemas. Sättisime ennast mugavalt Leiburi ootesaali, mis on ümbritsetud lennujaama raamatukoguga. Ristol jääb kaugelt silma üks raamat, mida ta koheselt ka haarab kätte. Selgub, et raamatu pealkiri on Tubakakatk (Jüri Raudsepp, 1980). Vaikselt muigan. Kas see on kokkusattumus?! Mmm, ilmselt mitte. Palveränakute kohta tavaliselt öeldakse, et "teekond algab koduuksest". Siin on sellele ka väikene tõestus.

Ristol on plaanis caminol lõplikult maha jätta suitsetamist. Seda ta on juba proovinud teha kodus, kuid tööstressi tõttu see ei õnnestunud. Nüüd tema käes on väidetavalt viimane suitsupakk.

Lennukis istume Ristoga eraldi. Jään kiirelt magama ning seetõttu 3 lennutundi mööduvad väga kiiresti. Kahjuks ei saa öelda sama Stanstedi lennujaamas veedetud ooteaja kohta.

Järgmise lennuni meil on lausa 7 tundi. Stansted on küll suur lennujaam, kuid ei ütleks, et ta oleks väga reisijasõbralik. Mugavaid istekohti on vähe, rahvast on palju, olemasolevad söögikohad on täis inimesi, kohvi on kehva ning isegi poode ei ole nii palju, et saaks aega parajalt lüüa.

Leiame endale lennujaama kaugemas tiivas vaiksemat pinki ning sättime ennast seal võimalikult mugavalt. Risto jääb tukkuma ning mina študeerin meie camino reisijuhti. Kodus ma sellega seekord ei tegelenud.

Paistab, et Camino via de la Plata huvitavam osa algab just siis, kui ma pean lahkuma koju. Teekonna esimesed 300 km tunduvad kirjelduse järgi olema üsna üksluise ja lageda maastikuga. Vahemaad ei ole pikad. Risto saab kogeda aga vaheldusrikkamat ja veidi keerukamat maastikut ning pikemaid jalutuspäevi.

Riiklikud majutuskohad teekonna alguses on peaaegu et kaks korda kallimad (10-15 eur), kui Galiitsias ja teistel palverännuteedel (5-7 eur), kus olen eelnevalt käinud. Olen kuulnud ka seda, et alates sellest aastast kõik riiklikud majutuskohad ongi läinud paari euro võrra kallimaks.

Meie lend on lükatud poole tunni võrra edasi. Peale mõningaid seiklusi oleme avastanud, et lennujaamas ei ole suitsuruumi. Risto muutub järjest ärevamaks. Vaikin ning jälgin ta käitumist. Viimasest suitsust on tal möödas juba enam kui 6 tundi ning meie maandumiseni Sevillas on veel tükk aega. Tunnen ta pärast muret, kuid samas mul on hea meel, et tema teekond on alanud. Ongi paras "tubakakatk". Ma usun, et ta saab hakkama. Samas ma ei tea, mida täpsemat ta tunneb, ma ju ise ei suitseta. Üritan olla mõistlik ja ignoreerin tema pahameelt. Aeg ajalt siiski viskan ta üle nalja, kuid see ilmselgelt ei mõju hästi. Parem vaikin edasi. Vaatame aknast maanduvaid ja õhku tõusvaid lennukeid. Londoni kohal on nagu alati pilved.

Vaatamata sellele, et meie lend oli lükatud edasi, jõudsime Sevillasse ikkagi plaanipäraselt. Praegu on peaaegu südaöö. Tundub, et meid ootab ees ilus soe ilm. Õhk on mõnusalt lõunamaine. Ootame veel umbes pool tunnikest bussi, et jõuda kesklinna. Pikad ootamised väsitavad meeletult. Õnneks meie hostel asub üsna lähedal ning leiame ta kiirelt ülesse. Ühe paiku oleme juba voodis ning jääme mõlemad kiirelt magama.

Ettevalmistus Camino via de la Plataks

Via de la Platat saab tõlkida eesti keelde kui Hõbeda teed. Rooma ajal seda teekonda kasutati hõbeda transportimiseks Astuuria piikronnast Cadiži ning sealt edasi Vahemere kaudu Rooma. Alates 9. sajandist seda teed hakksid kasutama ka palverändurid, kes suundusid Põhja-Hispaaniasse apostli Jaakobuse hauale.

Tänapäeval peetakse Camino via de la Plata alguspunktiks Sevillat. Teekond kulgeb kuni Astorgani, kus ühineb Prantsue teega. Paljud rändurid eelistavad Santiagosse jõudmiseks veidi rahulikumat alternatiivtekonda, mis kannab nime Camino Sanabres. Tee hargnemispunktiks on küla Granja de la Moreruela.

Sel aastal olen valinud teekonda lähtudes oma elukaaslase huvidest ja enda sisetunnest. See on tema esimene camino. Miskipärast olen mõtetes alati seostanud via de la Platat just Ristoga. Arvestades teekonna pikkust pean tõdema, et sel aastal ma Santiagosse ei jõua. Sõna "kahjuks" jätan siiski lausest välja. Tunnen, et tänavu Santiagosse jõudmine ei olegi minu eesmärk. Camino via de la Plata on teekond Ristole. Nimetaksin ennast sel teel pigem saatjaks. 

Camino via de la Plata on minu teistest käidud teekondadest väga erinev nii maastiku kui ka ilmastiku poolest. Kõige parem on jalutada via de la Platal kas kevadel või sügisel. Suvi tuleb kindlasti välja jätta liigse kuumuse pärast. Tee kulgeb Extremadura regiooni kaudu, mida peetakse Hispaania kõrbeks. Otsustasime alustada mais selleks, et jõuda Santiago de Compostelasse juunis. Loodame ka sellele, et Ristol õnnestub vältida Galiitsia vihmasid. 

*************************************************************

Täna said tellitud meie lennud (kõik RyanAiriga):

9.05 Tallinn - London (Stansted, STN) 11:45 - 12:45

9.05 London (Stansted, STN) - Sevilla (SVQ) 19:45 - 23:30

Minu tagasilend:
25.05 Madrid - London (Stansted, STN) 10:40 - 12:05
25.05 London (Stansted, STN) - Tallinn 17:30 - 22:15

Risto tagasilend:
19.06 Santiago de Compostela (SCQ) - London (Stansted, STN) 22:40 - 23:50
20.06 London (Stansted, STN) - Tallinn 06:35 - 11:20

Sevilla lennujaam asub kesklinnast ca 10 km kaugusel. Linna saab bussiga EA, mis maksab 4 eurot ning sõidab armsa nimetusega lõpp-peatuseni Plaza de Armas ca 30 minutit. Viimane buss väljub lennujaamast kl 01 :15. Piletit saab osta bussijuhi käest või automaadist bussipeatusest.

*************************************************************

Kuna saabume Sevillasse praktiliselt öösel, siis ilmselt veedame linnas 2 ööd. Ristole on tavaliselt vaja sisse elamiseks natukene aega ning mind ennast huvitavad Sevilla vaatamisväärsused. Võtame aga asja nii, et siiski kindlat plaani ei tee. Broneerime esialgu majutust vaid üheks ööks. Olles jõudnud kohale otsustame, mida hakkame tegema järgmistel päevadel.

Siis kui lennupiletid olid juba tellitud, avastasin et Sevilla majutuskohtade hinnad on kuidagi liiga kõrged. Selgus, et meie saabumisajale on sattunud ka iga-aastane suur festival, Fiera de Abril. Tänavu see toimub 6.-11. maini. On oodata palju turiste. Jeeeeei...

Mul õnnestus leida Hostelworldi kaudu ühe korraliku ja arvestades olukorda ka taskukohast hostelit: Oasis Backpackers Palace. Maksime näkku ühe voodikoha eest 23 eurot. Hind sisaldas ka head hommikusööki.

Tellisin internetist Camino via de la Plata ja Camino Sanabresi reisijuht. Tavaliselt olen saanud ilusasti hakkama internerist välja prinditud majutuskohtade üldinfo ja etapide kaartidega. Sel korral olen veidi laisem ja ehk natukene rikkam. See raamat on väikest mõõtu ning üsna kerge. Sisaldab etappide kirjeldusi, majutuskohti ja kaarte. Kõike, mida on vaja teada. Usun, et ka Ristole on kergem edaspidi, kui tal on taskus see raamat, mitte minu joonistatud ja ainult minule arusaadavad märkmed :)

Mul on plaanis jalutada Sevillast 12 kuni 14 päeva, ilmselt kuni Cacereseni (~281 km). Sel aastal mul on lühike puhkus. Töö juures on kiired ajad (millal nad kiired ei oleks?!) ning enam kui 2 nädalat ei taheta anda. Tingisin siiski veel paar päeva juurde.

Ristol kulub kogu teekonna läbimiseks umbes 37 päeva. See ilmselt tekitab ärevust. Viimasel ajal tal käib tihti peast läbi mõte vahetada tööd (on juba aeg, tõesti!). Juhul, kui Ristole ei anta nii pikka puhkust, siis ta kavatseb esitada lahkumisavaldust. Ma isiklikult südamest väga loodan, et peale caminot ta enam vanale töökohale ei naase. Olgu see minu lühikese rännaku üks salajastest palvetest!

Enamgi loodan sellele, et meil läheb hästi ning saame teel olles ilusasti läbi. Seitsme aasta jooksul oleme kogenud ja õppinud olla teine teisele headeks reisikaaslasteks. Nüüd katsetame esmakordselt ka kaasrändamise rõõmusid.

Pilk ajalukku (2006) ehk "siis, kui me veel olime noored" :D