KOHALOLUPRAKTIKA
Ärkasin norskamise laulu saatel. Minu voodikoht asub täpselt kolme norskaja vahel (kaks noormeest paremalt ja üks vanaem härra vasakult). Suurest aknast paistab sisse pimedus. Kell on ilmselgelt vähe.
Kaotatud telefoniga kaasnes minu jaoks ka kellade kaotus. Jätkan voodis vedelemist. Mingi aja pärast avatud aknast kostab sisse kirikukell, mis lööb 4 korda. Oh issand! Topin kõrvatroppid sügavamale kõrvadesse, kuid ei mingit kasu. Räägitakse, et lootus sureb viimasena. Niisiis minu viimane lootus magama jääda on kadunud.
Hüpan oma ülemisest narist alla ning hiilin magamissaalist välja. Istun trepil mõtiskledes, mida edasi teha. Ainukeseks lahenduseks on dušši alla minek. Midagi targemat pähe ei tule. Teen rahulikult oma venitusharjutusi ning veidikene kirjutan. Katsun oma jalgu ning tunnen suurenenuid pinges lihaseid. Niiviisi sai umbes tunnike kulutatud.
Ei viitsi kauem selles ruumis viibida ning vaatamata pimedusele, mis valitseb õues, siiski otsustan alberguest lahkuda. Enne aga reguleerin oma seljakoti rihmasid ja paelu. Seisan peegli ees ning mulle meenub Heikki (minu väga hea soome palveränduritest sõber). Ta on kunagi rääginud sellest, et ühel oma caminol kohtus meest, kes hädaldas, et meie seljakott ei kõlba kuskile. Heikki oli aga veendunud, et asi on hoopiski valesti reguleeritud rihmades. Võtsin seda endale teadmiseks ning nüüd tunnen, et pean oma koti endale sobivamaks sättima. Seda ma ka teen ning tundub, et seekord läheb õnneks.
Taevas on must ning selle taustal sätendavad tähed. Ennustan, et päev saab olla kuum.
Jõuan peaväljakule, mis on inimtühi. Enne päikesetõusu ma jalutust ei alusta. Ees seisab pikk metsatee ning seal ei ole valgustust. Sättin ennast mugavalt ühele pingile ning pikutades teen jalgadele massaaži ja veel kord venitusharjutusi. Peaväljakukell näitab 05:30. Plats on tühi ning on kuulda linnulaulu. Üksikud varajased tööinimesed kõnnivad minust mööda ning uudishimuga vaadates tervitavad öeldes "Ola! buenos dias!".
Kirikukell lööb tihedalt ning esialgu ajab mind segadusesse. Lõpuks tajun, et mis moodi see töötab. Ta lööb iga 15 min tagant. Kui on möödas tunni esimesed 15 minutit, siis kostab 1 löök. Kui on möödas 30 minutit, siis 2 löögi, kui 45 minutit - kell lööb 3 korda. Kui tund saab täis, siis tuleb täpselt nii palju lööke, kui palju on täistunde.
Linnulaulu saatel alustan päeva esimest meditatsiooni. Võrreldes eilsega õues ei ole enam üldse külm. Mõnda aja pärast teen silmad lahti ning näen heledat taevast. Nohnii, nüüd on kindlasti kell 6 läbi. Ma märkasin, et just kuue paiku läheb õues heledamaks. Teele!
Umbes tunnike aega tõusen pidevalt kõrgemale ülesmäkke. Mõnus värske metsatee, mis vaheldub üksikute taludega. Eilsest vihmast puulehtede peale kogunenud veepisarad kukkuvad kerge tuule puhangu saatel vihmana alla. Päike tõuseb laisalt järjest kõrgemale ning hetkel veel paistab külje pealt. Eeldan, et praegu on kuskil 18-20 kraadi sooja. Täna tuleb kindlasti üks kuum päev.
Põldudel jalutavad lambad ja kitsed.
Mulle väga meeldib jalutada üksinda. Niiviisi tajun, et olen 100% KOHAL. Vaatlemine on muuseas ka meditatsioon.
Teen päeva esimest peatust tee peale jäävas väikese kaabli hoovis. Mõnus koht. Kaabli uks on kinni, kuid aknast saab piiluda sisse. Tunnen sooja õhku ja mõnusa küünlade lõhna.
Tõenäoliselt olen tänase päeva esimene jalutaja. Tee on kaetud risti venivate ämblikute niitidega. Tunnen neid enda käte ja jalgade peal. Aeg ajalt peatun, et neid maha raputada.
Päike tõuseb järjest kõrgemale ning paistab mäeorus seisva udu kohal. Kaldun märgistatud teelt veidi kõrvale, et vaadata lambakarja. Nad nagu kutsuksid mind enda juurde. Üks teise järjest kordavad "beeeee, beeee...". Hektel see kõlab sõbraliku hommikutervitusena. Näen kaugusel, kuidas rebane lipsab kiirelt üle tee ning jalutan rõõmsalt sinna poole. Olen nähtust nii võlutud ning unustan, et olen vahepeal caminolt veidi kõrvale kaldunud.
Jalutan edasi ning järsku kuulen haugumist. Hetke möödudes näen ka selle hirmuäratava hääle omaniku - muljetavaldava suuruse koera, kes minu õnneks on keti otsas. Jooksen kiirelt tast mööda ning hetke pärast jõuan taluhooneni. Aias seisab valge mustade täppidega vana hobune, kes uudishimulikult vaatab mulle otsa. Ai-ai-ai... Mulle meenub, et ma kaldusin caminolt kõrvale ning nüüd jalutan hoopiski vales suunas. Nohnii... Pean tagasi keerama ning taaskord pääsema sellest hiiglaslikust hauguvast koerast mööda. Oi, kuuuuuurjam...
Aeglustan sammu ning vaikselt ja ettevaatlikult kõnnin tagasi. Koer on peidus. Jõuan lähemale ning ta hüppab taaskord oma kuurist välja. Kostab sõimav haugumine. Jooksen tast kiirelt mööda ning korraks vaatan tagasi. Ta saadab mind ärritunud pilguga ära.
Lambad, jälle need lambad. Seekord vaikivad ning vaatavad mulle tuimalt otsa. Jajaaaah, mõtlete, et olen loll, eks?! Vaikselt irvitate mu üle?! Olgu, olgu...
Olen jõudnud tagasi õigele teele. Minu eest kõnnib mööda üks vanem rändur. Olen ära teeninud ühe mõnusa peatuse. Künka peal ronivad kitsed. All mäluvad muru hobused ja jalutavad paar eeslit. Ilus valge tuvi istub uhkelt aia ääres.
Ronin vana kivist laua peale ning alles siis märkan, et kõrval on koerakuur, kus sees rahulikult magab vana must kutsa. Tundub, et ta ei kavatse ülesse ärgata ning seepärast ei tekita minus ka hirmu. Olen peaaegu unustanud toost kurjast koerast. Olen taaskord ära võlutud enda ümber toimuvast loomariigi elust.
Ülevalt avanevad kirjeldamatult ilusad vaated. Tee kõrval asuvatest farmidest kostavad kukehääled. Ma ei näe kusagil loomi, kuid neid on lihtsalt kuulda.
Eile keegi mainis, et täna tuleb "real camino" päev. Tundub, et tal oli õigus. Mind köidab rahu, vaikus ja looduse/loomade hääled. Ka metsatee on vahelduv. Kord mind ümbritsevad männi, kord kadakad, kord mingisugused mulle tundmatute nimetustega metsapuud...
Mu jalad on hommikusest kastest veidi niisked. Vahepeal olen hüppanud keppide abil suurtest porilombidest üle. Õnneks ei ole kordagi sügavasse sopasse astunud.
Jalutan taaskord ülesmäkke. See tundub olema üsna raske ning järjest läheb ülespoole. Uurin tee ääres kasvavaid taimi ning vaheldumisi õpin uusi hispaaniakeelseid fraase. Minu ümber on männimets. Kõik meenutab kodumaad.
Üks kohalik vanamees laob kärusse puitu. Olen temast mööda kõndimas, kuid siiski otsustan peatuda ning veidi praktiseerida hispaania keelt. Küsin kui kaugel on Markina ning palju aega mul kuulub sinna jõudmiseks. Ta läheb hoogu ning vastus venib üsna pikalt. Nuputan välja, et umbes tunnike aega veel.
Teen järelduse, et olen sitt ilmaennustaja. Mägedes jalutades polegi üldse palav. Mäkketõus jätkub ning mulle vastu jalutab veel üks kohalik. Seekord väga sportlik noormees. Küsin ka tema käest, et kui kaugel on Markina. Ta kinnitab, et mul on terve päev jalutamiseks. Markinani on umbes 10 kilomeetrit ning kõvasti üle kahe tunni jalutust.
Teen pikema pausi, kui avastan teel ühe mõnusa katusealust. Jalutan sinna poole ning leian, et seal katuse all on väikene veekogu. Ühelt poolt jookseb sisse jääkülm allikavesi, teiselt aga kaob kuskile ära. Korraldan endale suurejoonelise pikniku. Lebotan, kirjutan, jahutan vees jalgu. Nii mõnus. Tõeline paradiis. Nagu oleks mingis SPA-keskuses :))) Masseerin jalataldu, korralikult kuivatan ning määrin kreemiga. M-Õ-N-U-S! MUY BIEN :) Üks teise järele jalutavad mööda mulle tuttavad palverändurid. Daniele ja Clara otsustavad nautida koos minuga SPA-mõnusid. Giuliano astub ligi ning jääbki ajama jutu. Mina aga liigun edasi. Näen taaskord ka üksinda jalutavat Riat.
Uskumatult pikk, kuid meeletult ilus tee. Kõik kahtlevad, et Debast Markinani on vaid 22 kilomeetrit. Tunne on nagu kõvasti üle 30!
Markina albergue on veel kinni. Jutude järgi selle albergue hospitalera ei ole palverändurite vastu kõige lahkem. Jalgades on juba tunda väsimust, kuid kell on alles kaks. Kohvikusse jõuavad ka Giuliano koos vanema meesterahvaga, kes õpetas mulle fraasi "Estonia es todo plana". Selgub, et ta on hoopiski itaalane, kelle nimeks on Fabio.
Ma otsustan jätkata teed. Sama teevad ka Ria, Silvia ja Fabio. Giulianol on tänaseks päevaks jalutamisest siiber ning ta jääb Markinasse. Muidugi ta ei jäta vahepeal kasutamata ka võimalust veidi flirtida. Oh neid itaalasi! Silvia naerab ta üle rõhutades seda, et ka tema tunneb itaalia mehi väga hästi.
Vahetult enne kloostrisse jõudmist panen selga pusat. Seda teeb ka Ria. Mitte sellest, et meil järsku nii külm hakkas. Pigem viisakuse pärast ning austuse kloostris viibivate munkade vastu. Ria jalutab esimesena sisse. Ma teen hoovi pealt mõned pildid. Klooster on väga kena. Jalutan hoovist läbi ning näen seal toimetavat munga või siis hoopiski preestrit. Ausalt öeldes, ma ei tee nendel vahet. Igal juhul ta võtab mind väga soojalt vastu. Küsib hispaania keeles üht ja teist ning ma üritan talle ka midagi hispaania keeles seletada. Tundub, et minust viie minutiga on saanud tema favoriit. Ta näitab mulle ümbrust, tutvustab alberguet ning selle reegleid. Saan aru, et õhtul peale missat meid ootab ühine õhtusöök. See rõõmustab kuna mu toiduvarud on tänaseks läbi ning ma ei raatsinud viimaselt teelõigul ka ühestki poest läbi astuda. Tähendab ma ei näinudki ühtki poodi ning ei hakanud neid ka otsima.
Kell on 19:30 ning Padre Eduardo kutsub meid missale. Mina, Ria, Silvia ja Fabio lähme hea meelega. Clara ja Daniele otsustavad jääda puhata alberguesse. Kirik meenutab veidi eilset, kuid on veelgi mõnusam. Mängib orel ning kuus munka alustavad laulmist. Imeline kõla! Tunnen südamerahu.
Sööme, ajame erikeeltes jutu ning südamest naerame.
Kas te teadsite, miks kirikutes kasutati varem lõhnaessentsi? Eheeeh, seepärast et vanast palverändurid, kes astusid kirikutesse õudsalt haisesid. Essents neelas enda sisse ebameeldivat lõhna. Üldjuhul tänapäeva palverändurid enam nii ei halvasti ei lõhna, kuid erinevaid essentse kasutatakse kirikutes siiamani :)
 |
| Camino del Norte 4. etapp: Deba - Markina |
 |
| Camino del Norte 5. etapp: Markina - Ziortza (Zenarruza) - Gernika |
Ärkasin norskamise laulu saatel. Minu voodikoht asub täpselt kolme norskaja vahel (kaks noormeest paremalt ja üks vanaem härra vasakult). Suurest aknast paistab sisse pimedus. Kell on ilmselgelt vähe.
Kaotatud telefoniga kaasnes minu jaoks ka kellade kaotus. Jätkan voodis vedelemist. Mingi aja pärast avatud aknast kostab sisse kirikukell, mis lööb 4 korda. Oh issand! Topin kõrvatroppid sügavamale kõrvadesse, kuid ei mingit kasu. Räägitakse, et lootus sureb viimasena. Niisiis minu viimane lootus magama jääda on kadunud.
Hüpan oma ülemisest narist alla ning hiilin magamissaalist välja. Istun trepil mõtiskledes, mida edasi teha. Ainukeseks lahenduseks on dušši alla minek. Midagi targemat pähe ei tule. Teen rahulikult oma venitusharjutusi ning veidikene kirjutan. Katsun oma jalgu ning tunnen suurenenuid pinges lihaseid. Niiviisi sai umbes tunnike kulutatud.
Ei viitsi kauem selles ruumis viibida ning vaatamata pimedusele, mis valitseb õues, siiski otsustan alberguest lahkuda. Enne aga reguleerin oma seljakoti rihmasid ja paelu. Seisan peegli ees ning mulle meenub Heikki (minu väga hea soome palveränduritest sõber). Ta on kunagi rääginud sellest, et ühel oma caminol kohtus meest, kes hädaldas, et meie seljakott ei kõlba kuskile. Heikki oli aga veendunud, et asi on hoopiski valesti reguleeritud rihmades. Võtsin seda endale teadmiseks ning nüüd tunnen, et pean oma koti endale sobivamaks sättima. Seda ma ka teen ning tundub, et seekord läheb õnneks.
Taevas on must ning selle taustal sätendavad tähed. Ennustan, et päev saab olla kuum.
Jõuan peaväljakule, mis on inimtühi. Enne päikesetõusu ma jalutust ei alusta. Ees seisab pikk metsatee ning seal ei ole valgustust. Sättin ennast mugavalt ühele pingile ning pikutades teen jalgadele massaaži ja veel kord venitusharjutusi. Peaväljakukell näitab 05:30. Plats on tühi ning on kuulda linnulaulu. Üksikud varajased tööinimesed kõnnivad minust mööda ning uudishimuga vaadates tervitavad öeldes "Ola! buenos dias!".
Kirikukell lööb tihedalt ning esialgu ajab mind segadusesse. Lõpuks tajun, et mis moodi see töötab. Ta lööb iga 15 min tagant. Kui on möödas tunni esimesed 15 minutit, siis kostab 1 löök. Kui on möödas 30 minutit, siis 2 löögi, kui 45 minutit - kell lööb 3 korda. Kui tund saab täis, siis tuleb täpselt nii palju lööke, kui palju on täistunde.
Linnulaulu saatel alustan päeva esimest meditatsiooni. Võrreldes eilsega õues ei ole enam üldse külm. Mõnda aja pärast teen silmad lahti ning näen heledat taevast. Nohnii, nüüd on kindlasti kell 6 läbi. Ma märkasin, et just kuue paiku läheb õues heledamaks. Teele!
Mu tähelepanu köidab üks talu, mille aias on palju asukaid: küülikud, pardid ja 2 hane. Haned on ametis hommikuprotseduuridega - pesevad ennast vanas veega täidetud vannis. Kõik elus alles ärkab.
Põldudel jalutavad lambad ja kitsed.
Teen päeva esimest peatust tee peale jäävas väikese kaabli hoovis. Mõnus koht. Kaabli uks on kinni, kuid aknast saab piiluda sisse. Tunnen sooja õhku ja mõnusa küünlade lõhna.
Tõenäoliselt olen tänase päeva esimene jalutaja. Tee on kaetud risti venivate ämblikute niitidega. Tunnen neid enda käte ja jalgade peal. Aeg ajalt peatun, et neid maha raputada.
Päike tõuseb järjest kõrgemale ning paistab mäeorus seisva udu kohal. Kaldun märgistatud teelt veidi kõrvale, et vaadata lambakarja. Nad nagu kutsuksid mind enda juurde. Üks teise järjest kordavad "beeeee, beeee...". Hektel see kõlab sõbraliku hommikutervitusena. Näen kaugusel, kuidas rebane lipsab kiirelt üle tee ning jalutan rõõmsalt sinna poole. Olen nähtust nii võlutud ning unustan, et olen vahepeal caminolt veidi kõrvale kaldunud.
Aeglustan sammu ning vaikselt ja ettevaatlikult kõnnin tagasi. Koer on peidus. Jõuan lähemale ning ta hüppab taaskord oma kuurist välja. Kostab sõimav haugumine. Jooksen tast kiirelt mööda ning korraks vaatan tagasi. Ta saadab mind ärritunud pilguga ära.
Olen jõudnud tagasi õigele teele. Minu eest kõnnib mööda üks vanem rändur. Olen ära teeninud ühe mõnusa peatuse. Künka peal ronivad kitsed. All mäluvad muru hobused ja jalutavad paar eeslit. Ilus valge tuvi istub uhkelt aia ääres.
Ronin vana kivist laua peale ning alles siis märkan, et kõrval on koerakuur, kus sees rahulikult magab vana must kutsa. Tundub, et ta ei kavatse ülesse ärgata ning seepärast ei tekita minus ka hirmu. Olen peaaegu unustanud toost kurjast koerast. Olen taaskord ära võlutud enda ümber toimuvast loomariigi elust.
Ülevalt avanevad kirjeldamatult ilusad vaated. Tee kõrval asuvatest farmidest kostavad kukehääled. Ma ei näe kusagil loomi, kuid neid on lihtsalt kuulda.
Mu jalad on hommikusest kastest veidi niisked. Vahepeal olen hüppanud keppide abil suurtest porilombidest üle. Õnneks ei ole kordagi sügavasse sopasse astunud.
Minust mööda jalutav ca 50 aastane hispaanlane ütleb: "El pasaje es magnifico... bonito...". Üritan küsida ta käes, et kuidas öelda, et aga Eesti on üsna lage. Ta pakub välja, et "Estonia es todo plana". Saan teada, et kell on alles 9:45. Mälun edasi oma pähkleid ning kordan alles selgeks õpitud fraasi.
Jalutan taaskord ülesmäkke. See tundub olema üsna raske ning järjest läheb ülespoole. Uurin tee ääres kasvavaid taimi ning vaheldumisi õpin uusi hispaaniakeelseid fraase. Minu ümber on männimets. Kõik meenutab kodumaad.
Teen järelduse, et olen sitt ilmaennustaja. Mägedes jalutades polegi üldse palav. Mäkketõus jätkub ning mulle vastu jalutab veel üks kohalik. Seekord väga sportlik noormees. Küsin ka tema käest, et kui kaugel on Markina. Ta kinnitab, et mul on terve päev jalutamiseks. Markinani on umbes 10 kilomeetrit ning kõvasti üle kahe tunni jalutust.
Viimasel teelõigul leian, et tee võiks olla paremini märgistatud. Vahepeal tekkib tunne, et olen ära eksinud. Ria on samuti segaduses. Seisame koos hargneval teel ning mõtiskleme, et kuhu oleks õigemini keerata.
Viimased paar kilomeetrit enne Markinat jalutame koos.
Linna sisenemisel astume läbi ühest huvitavast kirikust, kus sees paiknevad hiiglaslikud kivid. Ka altar ise on tehtud kivist. Tunne nagu see kirik oligi ehitatud nende kivide ümber. Hiljem leidsin, et selle kiriku nimi on San Miguel de Arrechinaga. Siin on ka legend, mis kaasneb selle kohaga: LEGEND.
Linnas maandume ühte kohvikusse, kus meiega liitub ka austrialane Silvia. Teda olen esimest korda näinud minu esimesel jalutuspäeval, Pasajes de san Juan albergues. Seni me ei ole veel kordagi jutule saanud. Silvia võtab kokkuvõtlikult legendi, mis on seotud San Migueli kirikuga. Nimelt kui noormees jalutab kolmel korral neist kividest ümber, siis aasta jooksul on talle abielu garanteeritud :))) Aga mis siis, kui seda teeb naine?!
Markina albergue on veel kinni. Jutude järgi selle albergue hospitalera ei ole palverändurite vastu kõige lahkem. Jalgades on juba tunda väsimust, kuid kell on alles kaks. Kohvikusse jõuavad ka Giuliano koos vanema meesterahvaga, kes õpetas mulle fraasi "Estonia es todo plana". Selgub, et ta on hoopiski itaalane, kelle nimeks on Fabio.
Ma otsustan jätkata teed. Sama teevad ka Ria, Silvia ja Fabio. Giulianol on tänaseks päevaks jalutamisest siiber ning ta jääb Markinasse. Muidugi ta ei jäta vahepeal kasutamata ka võimalust veidi flirtida. Oh neid itaalasi! Silvia naerab ta üle rõhutades seda, et ka tema tunneb itaalia mehi väga hästi.
Edaspidine tee kulgeb mööda maanteeserva ning seejärel kaldub taaskord kõrvale. Veel natukene jalutamist ülesmäkke. See tõus on tühine võrreldes sellega, mis olen vahepeal ületanud. Viimased 7 kilomeetrid mööduvad üsna kiirelt. Kirikukell lõi 4 korda - kell on saanud 16! Olen kohal, Ziortzas, kus paikneb Zenarruza klooster.
Õhtul meid kosutakse väga maitsva supi, saia ja veega. Oleme tänulikud selle söögi ja seltskonna eest. Oleme tänulikud, et meid on nii soojalt vastu võetud. Parde Eduardo patsutab mu õlga ning soovib head isu ning ilusaid unenägusid.
Sööme, ajame erikeeltes jutu ning südamest naerame.
Kas te teadsite, miks kirikutes kasutati varem lõhnaessentsi? Eheeeh, seepärast et vanast palverändurid, kes astusid kirikutesse õudsalt haisesid. Essents neelas enda sisse ebameeldivat lõhna. Üldjuhul tänapäeva palverändurid enam nii ei halvasti ei lõhna, kuid erinevaid essentse kasutatakse kirikutes siiamani :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar