SISSEELAMINE
Väljas on veel pime ning bussijaamas peale mind ei ole enam kedagi.
Olen unine ja väsinud. Panen laisalt seljakoti selga ning vaatan ringi. Minu teada kusagil siin peaks olema nähtav nool, millega on tähistatud camino.
Tulen bussijaama väravatest välja ning tõepoolest näen esimest noolt. Jalutan selle suunas ning näen teel esimest palverändurit. Peatun, et tervitada teda ning küsida albergue asukohta. Selgub, et ta on just lõpetanud oma teekonda ning suundub nüüd kodumaale. Ta seletab mulle, kuhu peaksin minema.
Ärkav poolpime Irun ei tundu mulle olema väga atraktiivne. Tahan kiiremini saada kätte oma palveränduri passi (credentiali) ning alustada teed.
Albergue asub mitmekordses hallis majas. Trepikoja uks on lahti. Jalutan mööda treppe ülesse viimase korruseni ning alles siis taipan, et midagi on valesti. Sammun tagasi alla kuni märkan ühe ukse peal väikese albergue kirja (teine korrus). Olen segaduses kuna tavaliselt albergued on teistsugused.
Uks on kinni ning ma annan automaatselt kella. Sel hetkel minuni jõuab, et kell on alles vähe.
Õnneks mind laseb sisse üks äsja ärkanud mees (edaspidistes postitustes nimetan ta oma camino esimeseks ingliks). Vabandan, et andsin kella ning seletan inglise keeles, et olen äsja saabunud bussiga Barcelonast ning vajan palveränduri passi. Ta juhatab mind kööki, kuhu tulevad ka teised varajased ärkajad. Nad räägivad omavahel hispaania keeles ning ma ei saa nendest aru. Mees seletab mulle, et tavaliselt credentiale antakse neile ränduritele, kes tulevad peale kella 16 või hiljem. Hetkel hospitalera tuba on kinni ning nad ei tea, millal ta ärkab.
Söögilaud on kaetud ning mulle pakutakse kohvi, millest ma viisakalt keeldun.
Olen nii väsinud, et ei suuda edasi mõelda. Võtan seljakoti seljast ning ütlen, et käin dušši all ning seejärel otsustan, mis edasi teen. Mulle pakutakse alustada teed ilma credentialita ning küsida seda järgmises albergues. Selline lahendus mulle ei meeldi.
Albergues on 2 väikest dušširuumi ning üks neist on vaba. Loputan ennast jaheda veega ning panen selga värsked riided. Põhimõtteliselt olen camino alustamiseks valmis. Mul on plaanis jalutada täna esimesed 17 kilomeetrit ning ma ei kavatse oma plaanist kõrvale kalduda.
Ajaks, kui jõuan tagasi kööki on hospitalera väljas ning mulle juba tuttav mees räägib temaga hispaania keeles. Teised rändurid samuti seletavad talle midagi vaidleva tooniga. Saan aru, et jutt käib minust ning üritan sekkuda nende jutu ajamisesse. Hospitalera on ärritunud. Mulle tundub, et ta ei valda inglise keelt. Üsna kiirelt saan aru, et parem olla vait ning seista nende kõrval süütu totu näoga.
Näen, et mees kasutab kogu oma võlu ja šarmi selleks, et veenda hospitalerat anda mulle credentiali ning viimane on alla andmas. Lõpuks saangi oma palveränduri passi kätte ning tänan kõike. Hospitalera sulgub end tagasi oma tuppa ning hispaanlastest koosnev seltskond asub teele. Nad kavatsevad täna jõuda San Sebastiani, mis on ca 25 km kaugusel Irunist.
Kell on alles 7 ning olen taaskord Iruni tänavatel, mis ei ole enam nii tühjad ja pimedad. Mis seal ikka. Kui olen juba väljas, siis miks mitte asuda koheselt teele.
Jõuan üsna kiirelt linnast välja. Tee viib vaikselt ülesmäkke. Alguse jaoks on päris hea tõus, kuid siiski mitte nii raske nagu olen oodanud.
Guadelupes teen esimest lühikest puhkepeatust ning selle ajal ristun kahe vanema rändajaga.
Edasi jalutades jõuan märgini, mis näitab alternatiivmaršruuti (Alpinista route). See viib ülesmäkke. Itaaliast pärit naispalveränduriga teeme kahe peale ühise otsuse jätkata tavateed. Esimeseks päevaks piisab äsja ületatud tõusust. Pealegi väljas on udu ning ilmselt me ei näe ülevalt midagi põnevat. Tunnen ennast väsinuna.
Jõuan Pasajes de San Juani kell 10:30. Koht on väga kena. Ülevalt avaneb ilus vaade jõele ja vanalinnale.
Albergue Santa Ana on kinni kuni kella neljani. Otsustan siiski teed mitte jätkata. Võtan välja oma lamamismati ning viskan ennast sissepääsu vastas pikali. Päike tuleb välja ning mul on hea olla.
Vedelen veel tükk aega maas kuni kohale jõuab üks ca 40-45 aastates hispaanlane. Ta ei räägi inglise keelt, kuid tahab õudselt minuga suhelda. Kuulan tähelepanelikult ta hispaaniakeelset jutu ning saan isegi mõnest sõnast aru. Ta seletas, et töötas varem albergues vabatahtlikuna ning nüüd on ise palverändur. Ta helistab kellelgile ning küsib, et kas oleks võimalik pääseda alberguesse varem. Ka tema telefonijutt venib üsna pikaks, kuid siiski tulemust ei too.
Mulle tundub, et tegu on väga tüütu meesterahvaga. Ta otsustab jätkata teed San Sebastiani kutsudes ka mind kaasa. Jään oma otsusele siiski kindlaks. Ta lahkub ning ma saan taaskord nautida rahus päikesekiire ja vaikust.
Umbes poole tunni pärast albergue uks avaneb ning seest väljub üks vanem naisterahvas, kes kutsub mind sisse. Ka tema ei räägi inglise keelt, kuid on siiski väga sõbralik. Ta annab mulle juua külma sidrunivett ning pakub kirsse. Saan aru, et ma tohin valida endale voodi ning jätta alberguesse oma seljakoti. Samas ise pean siiski lahkuma ning tulema tagasi kella neljaks. Teen nagu ta ütleb.
Võtan kaasa fotoka ja rahakoti ning lähen linna peale jalutama. Kõik poed ja kohvikud on viieni kinni - linnas on siesta. Mööda promenaadi jõuan ühe matkarajani. Tee on ilus, kuid on üsna kitsas. Jalutan kuni majakani ning pööran tagasi.
Vahepeal pikutan väikeses rannas.
Ajaks kui jõuan tagasi alberguesse on see juba rahvast täis. Minu voodi kõrval istub üks idamaisete näojoontega noor tüdruk. Tervitame teine teist ning hakkame lobisema. Ta hüüdnimi on Sun ning ta on pärit Lõuna-Koreast.
Vahepeal käin ära poes ning tulles tagasi märkan, et albergues hakkab midagi toimuma. Miskipärast mul on tunne, et varsti hakkab pihta pidu.
Küsin Suni käest, et mis on teoksil, kuid ta ei oska midagi öelda. Albergue on täis hispaanlastest palverändureid, kes ei räägi inglise keelt. Väga tore. Vähemalt ma ei ole enam ainuke totu majas. Meid on kaks.
Albergue sissepääsul istub üks noormees, kes tervitab mind ning küsib kuidas mul läheb ja kust ma olen pärit. Ütlen, et Eestist ning ta vastab mulle muuseas, et ka tema on eestlane. Ta inglise keel on väga kesine. Ma vastan talle eesti keeles, kuid ta ei saa minust aru. Proovin vene keelt, kuid tulemus on sama. Olen segaduses. Mhm... Ilmselt olen ise midagi valesti aru saanud... Vähemalt saan tema käest teada, et täna on hospitalera Ana 54. sünnipäev ning ta tähistab seda palverändurite seltsis.
Lähen tagasi tuppa. Tunnen, et mu nägu ja käed on saanud täna liiga palju päikest. Räägin sellest Sunile ning üks möödakõnniv naine (edaspidi Jette, Taani) pakub mulle lahkelt "after sun" kreemi.
Rahvas koguneb laua ümber. Meile antakse kätte topsikuid šampusega ning pakutakse ülimaitsvaid koogikesi. Põhikeeleks on loomulikult hispaania keel. Hospitalerat õnnitletakse ning lauldakse sünnipäevalapse laulu. Keegi pakub välja laulda ka teistes keeltes. Sünnipäevalaul kõlab nii taani, itaalia kui saksa keeles. Üritan jääda märkamatuks, kuid laulmise kord jõuab ka minuni. Laulan eesti keeles. Järgmine "ohver" on Sun. Äsja saabunud iirlane laulab iiri ja inglise keeles. Ring on tehtud.
Üks hispaanlanna, kes räägib inglise keelt, seletab mulle "eestlase" lugu. Ta nimi on Jean Carlos ning ta on pärit Venezuelast. Temal on tõepoolest eesti pass. Ta ema on hispaanlane ning isa oli eestlane. Nad elasid koos Venezuelas kuni isa surmani. Jean Carlos on käinud ühe korra Eestis oma isa sugulasi külastamas.
Istume veidi laua ääres, kuid siiski on aeg minna voodisse.
Täna on mul olnud eriti pikk, kurnav ja elamuste rohke päev. Tahan ennast korralikult välja magada.
 |
| Camino del Norte I. etapp: Irun - Pasajes de San Juan - San Sebastian |
Väljas on veel pime ning bussijaamas peale mind ei ole enam kedagi.
Olen unine ja väsinud. Panen laisalt seljakoti selga ning vaatan ringi. Minu teada kusagil siin peaks olema nähtav nool, millega on tähistatud camino.
Tulen bussijaama väravatest välja ning tõepoolest näen esimest noolt. Jalutan selle suunas ning näen teel esimest palverändurit. Peatun, et tervitada teda ning küsida albergue asukohta. Selgub, et ta on just lõpetanud oma teekonda ning suundub nüüd kodumaale. Ta seletab mulle, kuhu peaksin minema.
Ärkav poolpime Irun ei tundu mulle olema väga atraktiivne. Tahan kiiremini saada kätte oma palveränduri passi (credentiali) ning alustada teed.
Albergue asub mitmekordses hallis majas. Trepikoja uks on lahti. Jalutan mööda treppe ülesse viimase korruseni ning alles siis taipan, et midagi on valesti. Sammun tagasi alla kuni märkan ühe ukse peal väikese albergue kirja (teine korrus). Olen segaduses kuna tavaliselt albergued on teistsugused.
Uks on kinni ning ma annan automaatselt kella. Sel hetkel minuni jõuab, et kell on alles vähe.
Õnneks mind laseb sisse üks äsja ärkanud mees (edaspidistes postitustes nimetan ta oma camino esimeseks ingliks). Vabandan, et andsin kella ning seletan inglise keeles, et olen äsja saabunud bussiga Barcelonast ning vajan palveränduri passi. Ta juhatab mind kööki, kuhu tulevad ka teised varajased ärkajad. Nad räägivad omavahel hispaania keeles ning ma ei saa nendest aru. Mees seletab mulle, et tavaliselt credentiale antakse neile ränduritele, kes tulevad peale kella 16 või hiljem. Hetkel hospitalera tuba on kinni ning nad ei tea, millal ta ärkab.
Söögilaud on kaetud ning mulle pakutakse kohvi, millest ma viisakalt keeldun.
Olen nii väsinud, et ei suuda edasi mõelda. Võtan seljakoti seljast ning ütlen, et käin dušši all ning seejärel otsustan, mis edasi teen. Mulle pakutakse alustada teed ilma credentialita ning küsida seda järgmises albergues. Selline lahendus mulle ei meeldi.
Albergues on 2 väikest dušširuumi ning üks neist on vaba. Loputan ennast jaheda veega ning panen selga värsked riided. Põhimõtteliselt olen camino alustamiseks valmis. Mul on plaanis jalutada täna esimesed 17 kilomeetrit ning ma ei kavatse oma plaanist kõrvale kalduda.
Ajaks, kui jõuan tagasi kööki on hospitalera väljas ning mulle juba tuttav mees räägib temaga hispaania keeles. Teised rändurid samuti seletavad talle midagi vaidleva tooniga. Saan aru, et jutt käib minust ning üritan sekkuda nende jutu ajamisesse. Hospitalera on ärritunud. Mulle tundub, et ta ei valda inglise keelt. Üsna kiirelt saan aru, et parem olla vait ning seista nende kõrval süütu totu näoga.
Näen, et mees kasutab kogu oma võlu ja šarmi selleks, et veenda hospitalerat anda mulle credentiali ning viimane on alla andmas. Lõpuks saangi oma palveränduri passi kätte ning tänan kõike. Hospitalera sulgub end tagasi oma tuppa ning hispaanlastest koosnev seltskond asub teele. Nad kavatsevad täna jõuda San Sebastiani, mis on ca 25 km kaugusel Irunist.
Kell on alles 7 ning olen taaskord Iruni tänavatel, mis ei ole enam nii tühjad ja pimedad. Mis seal ikka. Kui olen juba väljas, siis miks mitte asuda koheselt teele.
Jõuan üsna kiirelt linnast välja. Tee viib vaikselt ülesmäkke. Alguse jaoks on päris hea tõus, kuid siiski mitte nii raske nagu olen oodanud.
Guadelupes teen esimest lühikest puhkepeatust ning selle ajal ristun kahe vanema rändajaga.
Edasi jalutades jõuan märgini, mis näitab alternatiivmaršruuti (Alpinista route). See viib ülesmäkke. Itaaliast pärit naispalveränduriga teeme kahe peale ühise otsuse jätkata tavateed. Esimeseks päevaks piisab äsja ületatud tõusust. Pealegi väljas on udu ning ilmselt me ei näe ülevalt midagi põnevat. Tunnen ennast väsinuna.
Albergue Santa Ana on kinni kuni kella neljani. Otsustan siiski teed mitte jätkata. Võtan välja oma lamamismati ning viskan ennast sissepääsu vastas pikali. Päike tuleb välja ning mul on hea olla.
Mulle tundub, et tegu on väga tüütu meesterahvaga. Ta otsustab jätkata teed San Sebastiani kutsudes ka mind kaasa. Jään oma otsusele siiski kindlaks. Ta lahkub ning ma saan taaskord nautida rahus päikesekiire ja vaikust.
Umbes poole tunni pärast albergue uks avaneb ning seest väljub üks vanem naisterahvas, kes kutsub mind sisse. Ka tema ei räägi inglise keelt, kuid on siiski väga sõbralik. Ta annab mulle juua külma sidrunivett ning pakub kirsse. Saan aru, et ma tohin valida endale voodi ning jätta alberguesse oma seljakoti. Samas ise pean siiski lahkuma ning tulema tagasi kella neljaks. Teen nagu ta ütleb.
Võtan kaasa fotoka ja rahakoti ning lähen linna peale jalutama. Kõik poed ja kohvikud on viieni kinni - linnas on siesta. Mööda promenaadi jõuan ühe matkarajani. Tee on ilus, kuid on üsna kitsas. Jalutan kuni majakani ning pööran tagasi.
Vahepeal käin ära poes ning tulles tagasi märkan, et albergues hakkab midagi toimuma. Miskipärast mul on tunne, et varsti hakkab pihta pidu.
Küsin Suni käest, et mis on teoksil, kuid ta ei oska midagi öelda. Albergue on täis hispaanlastest palverändureid, kes ei räägi inglise keelt. Väga tore. Vähemalt ma ei ole enam ainuke totu majas. Meid on kaks.
Albergue sissepääsul istub üks noormees, kes tervitab mind ning küsib kuidas mul läheb ja kust ma olen pärit. Ütlen, et Eestist ning ta vastab mulle muuseas, et ka tema on eestlane. Ta inglise keel on väga kesine. Ma vastan talle eesti keeles, kuid ta ei saa minust aru. Proovin vene keelt, kuid tulemus on sama. Olen segaduses. Mhm... Ilmselt olen ise midagi valesti aru saanud... Vähemalt saan tema käest teada, et täna on hospitalera Ana 54. sünnipäev ning ta tähistab seda palverändurite seltsis.
Lähen tagasi tuppa. Tunnen, et mu nägu ja käed on saanud täna liiga palju päikest. Räägin sellest Sunile ning üks möödakõnniv naine (edaspidi Jette, Taani) pakub mulle lahkelt "after sun" kreemi.
Rahvas koguneb laua ümber. Meile antakse kätte topsikuid šampusega ning pakutakse ülimaitsvaid koogikesi. Põhikeeleks on loomulikult hispaania keel. Hospitalerat õnnitletakse ning lauldakse sünnipäevalapse laulu. Keegi pakub välja laulda ka teistes keeltes. Sünnipäevalaul kõlab nii taani, itaalia kui saksa keeles. Üritan jääda märkamatuks, kuid laulmise kord jõuab ka minuni. Laulan eesti keeles. Järgmine "ohver" on Sun. Äsja saabunud iirlane laulab iiri ja inglise keeles. Ring on tehtud.
Üks hispaanlanna, kes räägib inglise keelt, seletab mulle "eestlase" lugu. Ta nimi on Jean Carlos ning ta on pärit Venezuelast. Temal on tõepoolest eesti pass. Ta ema on hispaanlane ning isa oli eestlane. Nad elasid koos Venezuelas kuni isa surmani. Jean Carlos on käinud ühe korra Eestis oma isa sugulasi külastamas.
Istume veidi laua ääres, kuid siiski on aeg minna voodisse.
Täna on mul olnud eriti pikk, kurnav ja elamuste rohke päev. Tahan ennast korralikult välja magada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar